Viinalinnas, ilma viinata 2

Hommikul oli ärkamine-söömine jupi varasem, kuna “tööle” tuli sõita 10 km taha – võtsime kambaga takso. Kui eilne koht oli kesklinnas ja traditsioonilisem, siis nüüd sattusime IT Kolledži eakaaslasena 2009. aastal ehitatud uude majja. Õhkkond oli mõnus ja pingevaba, samas juttude tase oli endiselt nii algeline, et ilmselt tasuks TTÜ-l selles võrgustikus jätkamise üle järele mõelda.

Tarkvaraarenduse õpetamine, mängude kasutamine õppetöös jne jne – kõik nähtud-kuuldud vähemalt aastast 2010. Mängudeteemalises ettekandes reklaamis Soomes õpetav india tädi suure innovatsioonina mängu, mis oli sisuliselt 80-ndate lõpu quest-mäng (Leisure Suit Larry, Police/Space/King’s Quest), üksnes tänapäevase videopildiga. Siin kauem olles tekiks vist oht hakata end hirmus targana tundma (mis ei ole üldiselt tervislik). 😛  Ehk suurim huvitav teadasaamine oli venelaste ingliskeelne ajakiri HERB  – tasub täitsa lähemalt uurida (ehkki peab vaatama, kui palju on seal ehedat teadust ja kui palju putlerlikku “pehmet jõudu”).

Enda ettekanne DigiTarkuse kohta läks kenasti, õnnestus rahvas üles raputada ja natuke poleemikat tekitada (sai haakida ühe varasema esineja märkusega selle kohta, et õpetama peaks nii with  kui about digital technology – ehk seesama klaveri ja tooli vahelise tihendi teema). Pärast veel tõstsin üles küsimuse ka arutu videofiilia kitsaskohtade kohta (pidevalt muutuv materjal, ligipääsetavus, tõlkimine). Tasuks jauramise eest anti pärast pisike kommikarp. 🙂 Pärast lõunasööki (kus seekord sai ka gluteenivabalt süüa) toimuvas viimases sessioonis läks jutt paraku jälle mulliks kätte.  Lõpuks lõpetatigi jupp aega varem kui algselt plaanis oli.

Tagasi lennujaama, turvakontroll (jälle hirmpõhjalik) ja lendama. Seekord reaktiividega – Tallinn-Varssavi Nordica väiksemaga ja Varssavi-Viin suuremate 737-tega. Tallinnas auto parklast välja, paarile kolleegile küüti ja siis ise ka koju. Iseenesest vahva sõit oli (aitäh heale seltskonnale ja TTÜ-le lähetuse eest ka), akadeemiline efekt oli nii ja naa – ent asi tasus tegelikult ennast ära juba “TTÜ sisekommunikatsiooni” võtmes.

Viinalinnas, ilma viinata

… ehk siis TTÜ kupatas Kaku Viini UNICA ehk Euroopa pealinnade ülikoolivõrgustiku EduLab-seminarile DigiTarkuse kursust tutvustama (ehk siis seda kummalisel viisil sündinud kursust, millest aga viimaks isegi natuke asja sai). Hommikul kodus asjad kokku, siis kooli tundi pidama ja pärast seda kohe lennujaama. Auto taas A2-parklasse nagu viimati Taanis käies (mugavam kui kaks takso-otsa sama raha eest), turvakontrolli (seekord kotiti üsna põhjalikult) ja siis juba väravasse ülejäänud seltskonnaga kokku saama (õppeprorektor, õppedirektor ja haridustehnoloogide pealik). Igati toredad inimesed, kellega sai ka igasugust kägu aetud.

Lendamine läks üldiselt libedalt, ehkki poolakad (seekord oli lend Varssavi kaudu) ei saanud õigeaegselt kodust minema ja keerutasid ilmselt seetõttu Viinis samamoodi mööda perimeetrit nagu viimati lätakad seda tegid. Alguses oli plaan reisida lennujaamast rongiga edasi, aga pärast otsustas kõrgem võim ikkagi takso kasuks. Taksojuht oli pärit Kurdistanist ja suhtles inglise-saksa segakeeles, aga kohale tõi ilusti ja vist ka suht otse. Ka Am Schottenpointi hotellis võttis vastu ilmselt kusagilt samast kandist pärit härrasmees. Aga sissekirjutamisega saime hakkama ja kobisime tubadesse laiali.

Austrias pole netti nii laialt käes kui Taanis – 5GB liiklust on tasuta ja edasi tuleb juba juurde maksta (Taanis kehtis Eesti graafik). Ent jüngrite tööd sai ikkagi õigeaegselt üle vaadatud ja punktid välja pandud (ja netti kulus kahe aktiivse päeva peale veidi üle gigabaidi). Kui aga mõelda veel ca 10 aasta tagusele ajale, siis on ka internetiühenduste areng olnud muljetavaldav – tollal pidi jamama kohalike WiFi-dega, nüüd saab vähemalt mõned päevad hakkama ainuüksi enda telefoni netiühendusega.

Hommikul sööma minnes muidugi selgus, et gluteenivaba toiduga on probleeme (väikese koha asi), aga söödavaid mitte-leivalisi asju leidus õnneks piisavalt. Kummaline oli ainult see, et Türgi kandi inimeste peetavas hotellis maitses kohv sama jubedalt kui paljudes eurooplaste peetavates paikades (Kakk on ilmselt koduse presskannu ja korralike ubade poolt ära hellitatud)… Jutustasime pikalt söögilauas (infovahetuse osas läks see sõit igati täie ette) ja et kohustuslik kava pidi algama alles poolest päevast, siis käisime kolmekesi tiiru linna peal – Viini südalinn on hästi ilus paik.

Lennuki pardakaardid võtsin seekord juba kõik Pass2U abil mobiili – hästi mugav värk. Peab ainult jälgima, et telefon lennule minnes korralikult laetud oleks. Hakkasin aga Viinis olles uurima vabatarkvaralisi variante ning leidsin F-droidist PassAndroidi-nimelise rakenduse, mis peaks GPL 3 all olema. Tagasiteel kasutasin juba seda.

Siis läksime “tööle” – kohalikku rakenduskõrgkooli hoone ülemisele korrusele, kust avanes kena vaade ümbritsevale linnale koos linnataguste mägedega. Väljareklaamitud lõunasöök aga läks taas vastu aeda – ainult võileivad, nii et toitumise osas jälle tüng (seekord juba suur; muidu poleks pahandanud, aga toidu kohta küsiti registreerumisel ekstra üle ja sai probleemist teavitatud; irooniline oli, et  eraldi lehel olid kõik allergeenid kenasti kirjas, aga ühtki ilma gluteenita asja polnud laual ikkagi). Ka esimene pikem sessioon oli vist kõige sisutühjem seninähtud sedalaadi üritustest üldse – seltskond ketras tähtsa näoga “teate, vesi on märg”-stiilis teksti (mõningad punktid olid Eestis nähtud juba 2002. aastal, mõned – nagu MOOCid – veidi hiljem).

Aeg läks ja huumor süvenes veelgi. Jupp aega üritati hollandlasest professori keynote’i jaoks Prezi esitlust käima saada – kaua aega oli ekraanil suur (aga vähemalt dekoratiivne) 404. Kaks vaest kohalikku itipoissi istusid kurbade nägudega nagu konnad põua ajal – lihtsalt teiselt poolt oli midagi välja jagamata jäetud. Murphy, Murphy, Murphy… Päeva lõpupoole hakkas juba viirastuma Pikotaro “PPAP”: “I have a pen. I have an apple. Ooook – apple pen!”. Täismäng ja topeltlai.

Õnneks paranes pilt üksjagu viimase ettekandega: prof. Carlos Delgado Kloos Madridi ülikoolist läks enda jutuga palju sügavamale e-õppesse sisse ja kuigi ka seal tuli mitmeid vastuvaidlemiskohti ette, ei pidanud enam haigutama. Sinna otsa kohe siis ka paneeldiskussioon, kuhu miskipärast ka Kakk oli lükatud – teised kaks liiget ja moderaator olid märksa kõvemate “paberitega”. Aga vist õnnestus enda koht ära täita, vähemalt mitu väljakäidud argumenti tekitasid elava arutelu. Nii et päev nagu Eesti asi – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Vahepeal sai natuke aega hotellis puhata, siis oli kavas õhtusöök. Asi toimus veidi alla kilomeetri hotellist asuvas ehedas keldrirestoranis. Vahva koht oli, teenindajad olid muhedad sellid ja suutsid ka gluteenijama lahendada (muide, lauanaabriks sattus tšehhitar, kel täpselt sama probleem). Toit oli viimase peal, magustoiduks anti veel hirmsuur ports (gluteenivaba!) pannkoogilaadset moosiga värki, mille sisestamise järel andis end keldritrepist üles vinnata…

(jätkuu…)