Kes maksab?

Juba ammu on tekkinud küsimus selle kohta, kes finantseerib Kantar Emorilt jt sellistelt seltskondadelt pidevalt tellitavate ja massimeedias promotavate uuringute läbiviimist? Tellijatena nimetatakse igasuguseid huvitavaid mittetulundusühinguid – aga kes selle eest maksab? Maksumuse umbkaudse suurusjärgu saab ehk teada sellest dokumendist (see on paar aastat vana ja mitte 100% sama valdkond, kuid kaliiber peaks klappima).

Kotikana

Vahepeal jälle kokandusrubriiki…

Idee tekkis telekast möödaminnes “Karvaseid motomehi” nähes – täitsa muhe sari kahest karvasest briti vanamehest, kes tsiklitega mööda ilma uhavad (käisid ka Eestis) ja kokanduslikke katsetusi teevad. Onklid panid kana kilekotti marineerima. Proovime ka…

Komponendid:
* 2-3 kanafileed
* pöidlasuurune tükk ingverit
* pool sidrunit
* 4-5 küünt küüslauku
* peotäis himaalaja soola
* suurem näputäis jahvatatud musta pipart
* sorts oliiviõli
* sorts palsamiäädikat
* väiksem vettpidav kilekott

Kana kuubikuteks, küüslauguküüned õhukesteks viiludeks, ingver ristikiudu õhukesteks viiludeks ja teistpidi peenteks ribadeks. Sidrunil koor  maha, sidrun ise väikesteks tükkideks ja koor peenteks ribadeks nagu ingver.  Kogu see kupatus kilekotti ja ülejäänud komponendid sinna juurde. Mudida segamini ja panna ööpäevaks külmkappi toimetama. Järgmisel päeval pannile, praadida korralikul tulel ca 25 minutit. Juurde käib hästi riis.

Hoiatus ka: asi on üsna vürtsine, riisi peab piisavalt juures olema.

Jalgrattahooaeg

… on tänasega avatud.  Küll ainult kolmveerand tundi Hiiu tänavatel ja natuke metsa all, aga siiski. Metsaalune oli mujalt juba üsna lumevaba, aga kinnitambitud rajad ja rabatee olid veel jääkihi all. Alguses oli tuulega ikka hirmkülm, aga lõpuks oli nahk ikkagi läbimärg. Polegi vist varem juba märtsikuus esimest rattasõitu teinud.

Teise kaherattalise hooaeg sõltub lähiaja finantsidest. Kuna mõlemad õlad käisid viimastel aastatel järgemööda operatsioonist läbi, siis jäi tsikliga vist 4-5 hooaega vahele ning Yamaha leidis uue kodu Undusk-sensei juures Võsul. Seega tuleb nüüd hakata midagi asemele vaatama – paar ideed on, aga nendest kirjutab siis, kui asi tõsisemalt päevakorda tuleb.

???

Sattusin RSS-i kaudu lugema sellist lugu. Tundus liiga uskumatu, et tõsi olla. Telekas lahti ja kordus-TVst “Kolmeraudset” vaatama.

Kui lõpetasin, oli tunne, nagu keegi oleks mulle enda pruugitud ööpoti pähe tühjendanud.  Ometigi olen juba viimaste kuude jooksul piisavalt näinud, et mitte väga üllatuda.  “Muusikud” olid tavapärased selle seltskonna esindajad, kellelt muud ei oskakski oodata. Ent TV3 saatejuhile võiksid ju mingid reeglid ometi kehtida?  Kahju, see mees oli kunagi täitsa huvitav isiksus – nüüdseks on temast ilmselt alles ainult maailmavaade.

APDEIT 24.03: Samas võtmes jätkab Postimehe juhtkiri (anonüümselt pealegi). Ah et “peaaju katoliikluse all kannatav blogija”? Ilma küsimuse sisulises osas sõna võtmata võib ometi südamerahuga väita, et selle kirjatüki tundmatuks jääv autor on sellise sõnastuse järgi otsustades peast väga sügavalt vasakule nihkes. Üsna masendav tegelikult, ehkki mitte üllatav.

Uus normaalsus?

Selliste totruste tõttu (sõimame, keda tahame, ja õigust jääb veel ülegi) olen viimase paari kuuga ETV vaatamise sisuliselt lõpetanud, Vikerraadio (eriti hommikuprogramm) on juba ammu “tänan, ei”. Seniste valitsejate arusaamad saab vajadusel kätte ka veebist RSS-i kaudu (neid võib lugeda siis, kui rohkem aega absurdi üle muiata).

Huvitaval kombel ongi tolles uinamuinas mainitud, peamiselt Postimehe arvamusveerus kirjutav Priit Pullerits veel pea ainus viimane mohikaanlane eesti meedias, kel on kuidagimoodi õnnestunud nii mõtlemisvõime kui südametunnistus säilitada. Ülejäänu on kõik… trallallaa.

Eestlaste Eesti

(Kuna Facebooki ei kasuta, panen selle siia)

Osana vasakliberite lärmikampaaniast (meediast ei hakka enam rääkimagi) tegi üks seltskond FB-s algatuse “Kõigi Eesti”. Võib-olla mõned neist mõtlesid seda hästi, aga tulemus on uus “Eesti 200” (ja põrub täpselt samamoodi). Eesti ei ole kõigi oma. Eesti on selle rahva kodu, kes on siin aastasadu ja -tuhandeid elanud.

Õiges kodus võetakse alati rõõmuga vastu külalisi ja aidatakse ka hädalisi – aga seda niikaua, kui need inimese moodi käituvad (kas mõne arust oleks 1941. ja 1949. aastal pidanud äraviijaid avasüli vastu võtma?). Koduseid õpetatakse kodu eest hoolt kandma ning vajadusel seda ka kaitsma. Ja kodu võtmeid ei anta heast peast igaühele.

Seega kui nüüd on alternatiivne algatus tehtud, siis toetan seda (pole muidugi kindel, et see üldse kauaks sinna jääb – FB kallak on üldiselt teada ning paraku piisab paarist provokaatorist ja kiirest pealekaebamisest, et see sealt kaoks. Mõistlik oleks see eraldi veebi panna).

Eestlaste Eesti

Huvitav

Kas homme tuleb sõda, kioski aknaid vaadates
on lehed kollased ja poisid hüüavad
Ei tütar, need vaid mitmekülgselt andetud kes
sääl oma seitungeid nii müüa püüavad

Dagö, “Püüa pilvi, sa ulatud nendeni”

 

Need lauluread on viimastel päevadel kuklas kummitanud. Eriti just kolmapäeva õhtul. Mõne tunni jooksul võis Eesti meedia kaudu näha korraks midagi suurt ja inetut – nagu oleks Nessie turi hetkeks vee peal vilksatanud. Hommikuks oli kõik taas kadunud ja vesi jälle rahulik.

Kino jätkub

Poleks kunagi uskunud, et hakkan mõnele keskerakondlasele pöialt hoidma – aga praeguses seisus on kõik muud asjapulgad end niivõrd täis lasknud, et võimalik EKREIKE näeb Eesti rahva jaoks välja kui kaugelt parim valik.

Reform. Majandust nad üldiselt jagavad ja aeg-ajalt mõnele isegi meenub tema eesti päritolu. Aga kahte sotside suurimasse ämbrisse on ka oravad kõigi nelja käpaga sisse astunud. Pealegi kui veidi aja eest näitas üks noorhärra, et absoluutselt igast mehest võib saada peaminister, siis nüüd üritab sama tõestada üks kena daam kõigi naiste kohta. Juba puuduliku juhtimise tõttu ei tohiks neid võimule lubada, pealegi on suur osa liigset õhku veel ikka välja laskmata. Neli aastat opositsiooni mõjub hästi.

Sotsid. Absoluutselt vastuvõetamatu maailmavaade ja nüüd ka üsna väike esindus. Nende kiituseks tuleb öelda, et peale valimisjärgset päeva on vähemalt nende juhtpoliitikud üsna viisakalt vakka olnud ja peale kaklust mitte enam rusikatega vehkinud.

Meedia. Nuta või naera. Kui asi poleks nii tõsine, siis vaataks nagu “Benny Hill Show’d” või midagi sellelaadset.

Ja viimaks eurobürokraadid – et nüüd siis ongi täiesti tavapärane sõimata liikmesriigi valitsusjuhti selle eest, et sealne rahvas “valesti hääletas” ja kirjutada ette, kuidas valitsust õige on moodustada?  Sellele mehele tahaks laenata Lindgreni “Bullerby lastest” seda silti, mille tüdrukud salaja Lasse jakiseljale kinnitasid ja millega too siis midagi aimamata ringi jooksis.

APDEIT õhtul – liiga vara sai sotse kiidetud. Nad on ikka nemad ise – õhtuks oli juba järgmine sigadus püsti pandud. Ei saa aru, kui pisike peab olema inimese hallollus, et mitte mõista: praegu EKREt valitsusse lastes võetakse neilt kõvasti tuure maha ning on ka võimalik, et nad tõesti seal põruvad ja ongi vaenlasega (sotside vaates) jokk. Praeguse sigatsemise tulemuseks võib aga olla vabalt see, et järgmine kord tehakse valimistel “Orbǎni moodi”  ja ongi ainuvõim. Ning siis võib see küll juba mõnele pähe lüüa. Jõuab mõnele kohale?

Täiega punk

“Tõuske üles! Tallinn põleb! Siukest kino pole näinud veel!”, laulsid püstiaetud juustega sellid omal ajal.

Istuval peaministril küll kukeharja pole, aga kino on tänase õhtuga saanud juba rohkem kui rubla eest. Juba paljalt mõte sellest, et Keskerakond hakkab valitsust tegema koos Isamaa ja EKREga ning Eesti ei saagi esimest naispeaministrit, on ajanud terve massimeedia täiega pöördesse. “Rahvusringhäälingu” AK uudised sarnanesid Edgari-aegse Tallinna TV omadega ning mitmetel meediahelbekestel on nähtavasti karu kõikvõimalike päästikute peale astunud. Vähemalt näevad nüüd ehk rohkemad inimesed ära, kui mäda see kupatus ikkagi oli.

Kui see koalitsioon tõepoolest tekkima peaks, siis on taas tegu Forresti kuulsa kommikarbiga. Või ameerika mägedega. Aga pole ka võimatu, et asjast asja saab.  Ent läheb nii või naa, väike positiivne efekt on juba saavutatud.

Järgmiseks lauluks tuleks aga võtta Volgi “Aru pähe!”. Nimed on 2007. aastaga võrreldes küll muutunud, aga point on endine.

Hea lugemine

Väga ilus mõttearendus Maarja Vainolt märtsipommitamise aastapäevaks (Huikajaid tasub üldse lugeda). Sisemiste vigastuste metafoor on väga täppi ning ka lõppjäreldus on aktuaalne (ka lõppenud valimiste ja käimasoleva koalitsioonitsirkuse kontekstis).

Selle viimase kohta veel – Postimehe kommentaariumis (mis on iroonilisel kombel sageli märksa tervemõistuslikum kui artiklid ise – enamasti kipub vastupidi olema) leidus ka üsna geniaalne termin selles lehes enne valimisi toimunud propagandalaviini kohta:  “hussariaad”. Ilmselt tuleks ka seda lugeda “sisemiste vigastuste” alla…