05.2018 arhiiv

E-õppest ja videomaaniast

25.05.2018

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).

Uudislugu ida poolt

24.05.2018

Vladimir Vladimirovitš pahandas ühe holopi peale ja käratas:

“Dimka, käi kuu peale!”

Teised holopid kuulsid ja panid vennikese Roskosmost juhtima, kuni sobiv rakett leitakse.

(ERR uudis)

Küsimus

19.05.2018

Sai jälle käidud Kundas kodanik Maksi pookimas. Vaatasime üle võimlemisharjutused, arutasime India kšatrija ja vaišja kastide erinevuste üle ja siis tiris Kakk oma ohvri õue jalutama. Iga nurga peal tegime – ei, mitte kükitamise, aga ümbritsevast loodusest pilti (eelmisel korral kingitud seebikaga). Abiks nii ümbritseva nägemise kui ka koordinatsiooni mõttes (esialgu veel täisnurga alla aparaati keerata ei saa, aga küll varsti õnnestub). Pärast läks üks võililledega ülesvõte isegi kuti arvuti  töölauda kaunistama. Nii et sõit läks asja ette.

Aga pealkirjas toodud küsimus… Tuli üks sealne tädi, kes Maksi eest hoolitseb, ja küsis – ilusti viisakalt kusjuures – et kas Kakk on “sealt kõrvalt hooldekodust”. Vastuse peale, et Tallinnast ja autoga, kippus küsijal pealtnäha juhe ikka päris kokku jooksma…

Jajaa…

19.05.2018

loomulikult kirutakse toda naljakat tädi, kes ametliku versiooni järgi Eurovisiooni võitis, kuna ta on PAKS.

Hmm… Ainult et eesti rahvas armastab siiani Mäksi ja Iffi. Armastas Silvi Vraiti, Artur Rinnet ja Mati Nuudet. Ükski neist  polnud/pole just modellimõõtudega.

Äkki on probleem ikkagi kusagil mujal? Kasvõi nii tühises asjas nagu viisipidamine, mida erinevalt Nettast on kõik teised siinmainitud suutnud?

Võeh…

08.05.2018

… mida k…. ma just vaatasin?

Euroviiskude esimene poolfinaal sai taustale mängima pandud. Tuli isegi mitu suhteliselt kuulatavat lugu (Island, Albaania, Leedu). Ja siis mingi hetk kuulutati välja Iisrael, keda “peetakse võitjasoosikuks”.

See etteaste oli ilmselt sealse rahva kättemaks kogu Euroopale kunagiste pogrommide eest. Mingi musta maagiaga olid nad suutnud ellu äratada omaaegse ameerika libaartisti Divine’i (“I’m So Beautiful“) ja pannud ta “Leto Svetti” (või midagi sellega väga sarnast) laulma.  Absurditeatrina isegi mõneti vaadatav, aga muusikaga polnud asjal kuigi palju pistmist. Ja kui laulda ei osatud, pidi vanasti euroviiskudel vähemalt glamuurne (või siis stiilselt kole nagu Lordi) olema. Ning naljanumbrina oli iirlaste kunagine laulev kalkun palju etem.

All aboard. Titanic?

Uus “liikumine”?

04.05.2018

Eile löödi terve eesti massimeedia paksult täis uudist, kuidas seltskond inimesi uue poliitilise liikumise asutasid, ei välista erakonnaks muutumist ja maksavad enda veini eest ise. Igasugune organiseerumine on muidugi demokraatliku ühiskonna põhiõigus ning ehk oleks ka erakonnamaastikul ruumi. Aga on kaks põhjust, miks siitpoolt hääl kindlasti puudu jääb.

Esimese võtab hästi kokku Toomas Haug. Programmdokumendis puuduvad igasugused viited sellele, et Eestist 200 aasta pärast midagi peale maatüki  ja ehk ka nime alles on. Sisuliselt on tegemist sotside veelgi globalistlikuma versiooniga. Aitäh, ei soovi.

Teisena arrogants. Ennast pole veel ollagi, aga juba tullakse valijaid lollideks tembeldama. Et kui inimesed “sõnumit” esialgu vastu ei võta, siis räägime aeglaselt ja kolm korda uuesti (nagu raadiouudisest mulje jäi). Aitäh, ei soovi.

Tegelikult aga võiks Eestis tõepoolest olla LHV foorumis soovitud paduparempoolne partei (midagi algse Reformi sarnast). Ja paduparempoolsuse all ei mõtle meediasotside kombel rahvuslasi, need on juba olemas.

Muusikaelamus: Bryan Adams, “Ultimate”

02.05.2018

Nagu ka eespool Toto puhul, käis uudisega, et isand Bryan teeb järjekordse põrke Eestimaale (neljas? viies? Igatahes Kakk on käinud kuulamas n-1 korda), läbi mõte “on ta ikka endine?”. Siis vaatasin Tuubist ära ühe 2016. aasta kontserdi ja pilt oli selge.

Ühesõnaga, niivõrd positiivset õhtut ei ole vist kaua aega olnud. Mõned lahedamad hetked:

  • Vist parima visuaaliga (s.t. see, mida tavaliselt ekraanidele näidatakse) kontsert, mida seni nähtud. Juba algusest, kui ekraanile kuvati mustvalge, profiilis Bryan ning foto mingite aegade tagant “ellu ärkas” ja midagi totakat tegi (mutandistiilis kärbseneelamine oli vist kõige lahedam). Väga hea kaameratöö läbi kogu kontserdi. Ka heli kohta tuleb vaid kiidusõnu öelda.
  • Bryan läheb vananedes paremaks. Igal juhul tundus, et varasematel kordadel ta päris nii vingelt ei laulnudki. Seekord mängis ta bassi asemel tavalist kitarri (laval oli täisbänd – kaks kitarri, klahvid, bass ja trummid).
  • Muhe huumor kogu esinemise jooksul, jaburalt lahe moment oli ägeda rokabilli-loo “Shake Your Ass” (või öeldakse Kanadas “arse”?) juures, kus Bryan tahtis teada, kuidas see maakeeles kõlab. Nojah, see valjuhäälne “Raputa perset!” kõlas väga uhkelt. 😀
  • Keith Scotti Stratocaster oli vist üks kõige päevinäinum kitarr, mida seni lavadel nähtud. Aga see kõlas virtuoosse pillimehe käes vägevalt.
  • Bryan tõmbas rahva käima nullist, ilma soojenduseta. Viies lugu oli “Heaven” ja sealt alates oli publik peos, laulis kaasa ja lehvitas lambikesi. Lõpus näidati kaamerast publiku esimesi ridu – selllises meeleolus on eestlased tavaliselt üksnes laulupeol…
  • Lisalugude akustiline sett (“Straight From The Heart” jt) oli põrutavalt hea. Üldse oli ehk vaid “I’ll Always Be Right There” see lugu, mida oleks veel tahtnud, enamik ülejäänud hitte tulid ära (ja näiteks “Cloud No 9” kõlas üsna uudselt).

Lõpuks veel: aitüma Suurhalli inimestele. Kakk käis kontserdil koos ratastooli kasutava vana sõbraga ja enne oli natuke mure, kas ikka tuleme toime. Sellist kogust abivalmidust polegi enam vist jupp aega näinud (kontrast tolle Kunda looga eespool oli rabav) – aitasid turvamehed, hallitöötajad ja ka teised külastajad. Müts maha.