Kaku ajaveeb
LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud“.
Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…
Sobib nii hiljuti saabunud talve kui ühiskondliku kontekstiga…
Lumehelbeke
tasa tasa tühistab
terve mõistuse
(tegelikult kirjutasin neid päris mitu veel)
Nagu siit ajaveebist nähtub, meeldis Kakule päris kaua aega (juba lapsest saati) Eurovisiooni vaadata. Oli küll kitš jne, aga iseenesest oli see vanasti lahe šõu ja aeg-ajalt tuli sinna päris häid lugusid (näiteks meenuvad hilisemast ajast norrakate Wig Wam ja belglaste Urban Trad, Eesti lugudest olid viimased asjalikud Ott Leplandi ja Urban Symphony omad).
Siis aga – kusagil kümnekonna aasta eest – võttis üks imelik seltskond selle ürituse lõplikult üle. Järk-järgult vähenes muusika roll ning oluliseks muutusid hoopis teised faktorid. Viimaks ca viis aastat tagasi ei olnud enam mõtet vaadata, kuna üritusest ei olnud midagi alles jäänud (vähemalt muusika mõttes).
Nüüdseks on samasse jõudmas ka suur jalgpall. Virtuoossest mängust märksa olulisemaks on kujunemas õigete sümbolite kandmine, staadioni valgustamine õigetes värvides ning õigel ajal ja õiges kohas käpuli laskumine. Tõenäoliselt tasub vaatamine lõpetada alagrupimängudega.
Näis, millal siis laulupidu lõpuni korrektseks keeratakse.
IT kolledži BitStop on olnud Kaku viimaste aastate lemmiksöögikoht üldse – esiteks üliägeda personali pärast ja teiseks selletõttu, et nood teavad gluteeniprobleemi, oskavad teha väga häid gluteenivabu toite ja vastavad märked olid ka kenasti tablool toitude juures näha. Kuni viimase ajani.
Läksin sööma, tabloolt olid märked kadunud. Anneli siis selgitas, et gluteenivaba sööki saab endiselt, aga nad ei tohi seda enam kirja panna. Tähtis Kontroll oli ära keelanud. Kogu asjas peituv sügav sisemine loogika jäi mulle lõpuni arusaamatuks – aga midagi sinnakanti, et ei tohi anda eksitavat infot toidu kohta, kus äkki võib ikkagi gluteeni olla. Hoolimata sellest, et Anneli ja Krista juures on ilmselt üks viimaseid kohti, kust gluteenilaksu saada võib.
Kujutame nüüd ette, et lähen sööma sügisese tippaja keskpäevasel vahetunnil. Kohvikus on pikk saba tudengeid, kes kõik peavad poole tunniga söönuks saama. Ja siis tuleb hakata ekstra ühele kliendile selgitama, mida ta süüa võib – kuna seina peale seda ei tohi kirjutada!
Kümneaastase staažiga inimesena-kellel-on-tsöliaakia (kas nii on piisavalt korrektne…?) ütlen selle asja algatajatele: palun ärge sellist…. mittebinaarselt isasena identifitseeruva veise konsensuslikult tagumisest otsast väljuvat, suurt osa elanikkonnast visuaalselt ja nasaalselt ärritavat ainet enam juurde tootke. Pretty please?
Ei, juttu ei tule Kuldsest Triost (“Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka”). Tuli hoopiski mõte, et näis, millal tänapäevased suursallijatest võuklased J.R.R. Tolkieni ära keelavad.
Ega see lihtne ei saa olema. Lisaks suurepärasele kirjanikule on see vana ju terve (arvuti)mängudežanri – RPG-de ehk (enamasti fantaasiamaailmadega) rollimängude – sisuline alustala. Aga see tema maailm on võuklastele ilmselt ikka täiega vastuvõetamatu.
Hakkame peale sellest, et eksisteerib keegi Eru (alias Ilúvatar), kes on kogu asja käima tõmmanud ja juhib seda ka edaspidi (tegelikult koos terve seltskonnaga, kelle ta aga samuti esmalt lõi). Tõsi, asi olla toimunud Kalevala stiilis, kokkulaulmise teel, aga kogu kupatus on mõnedele ilmselt ikka häirivalt religioosne.
Ilmselt eelmisest tulenevalt on selles maailmas hea ja kuri. Tegelased pole kummagi külge naelutatud (selles mõttes on rollimängude alignment samm Tolkienist eemale – vt näiteks Túrin Turambari või Maeglini), kuid on olemas õige ja vale ning ka valikuvabadus neist kumbagi valida. Ning erinevalt võukluse arusaamast ei saanud haldjate keskel kasvanud Aragornist haldjat, orja ja lindpriina kasvanud Tuor võeti viimaks Valinoris haldjate sekka ning sisuliselt jumalikust keskkonnast pärit Saruman lõpetas üsna kurval viisil.
Siis on olemas – Eru hoidku – nii koledad asjad nagu rassid. Tõsi, seda terminit kasutab Tolkien ise vähe ja jäik rassijaotus on pigem hilisem RPG-de teema. Aga on Esimesed ja Teised ning hiljem veel muudki. Erinevatest värvidest ärme parem üldse räägi.
Naised on naised ja mehed on mehed – alates Valinorist ja lõpetades Kääbiklaga. Soolist võrdõiguslikkust on Tolkienil tegelikult (eriti oma ajastu kohta) märkimisväärselt palju – ilmselt kõige eredam näide on Galadriel. Ja on olemas ka Éowyn, kes Angmari kurja kunni – kes oli kindel, et ükski mees teda ei tapa – mättasse lõi. Aga paraku on selles maailmas sugu selgelt binaarne ning neid, khm, teistmoodi tegelasi seal kah ei ole. Ei kõlba kuhugi, ütlevad võugid.
Aga vähemalt on Tolkien mõõdukalt roheline. Haldjad viljelesid (võlusõrmuste abil) üpriski keskkonnasäästlikku eluviisi, kääbikud kasvatasid suuri kõrvitsaid ning Saruman sai Raudlinna äraläbustamise eest entidelt vitsa. Ainult va päkapikud ajasid röövkapitalismi – ent nad äratasid Morias sellega balrogi üles ja said Mäealusel endale Smaugi kraesse. Gretale võiks see täitsa peale minna.
Tegelikult ma muidugi loodan, et võuklased jäävad viimaks ikkagi marginaalideks ja Keskmaa lugusid saab rahus edasi lugeda.
“… I know all about that. In the late Twenties, when I was a sophomore at USC, I was a socialist myself – but not when I left. The average college kid idealistically wishes everybody could have ice cream and cake for every meal. But as he gets older and gives more thought to his and his fellow man’s responsibilities, he finds that it can’t work out that way – that some people just won’t carry their load …
I believe in welfare – a welfare work program. I don’t think a fella should be able to sit on his backside and receive welfare. I’d like to know why well-educated idiots keep apologizing for lazy and complaining people who think the world owes them a living. I’d like to know why they make excuses for cowards who spit in the faces of the police and then run behind the judicial sob sisters. I can’t understand these people who carry placards to save the life of some criminal, yet have no thought for the innocent victim.”
Mõjub hirmus tänapäevaselt? Tegelikult on see pärit 1997. aastal ilmunud Randy Robertsi ja James Stuart Olseni raamatust John Wayne: American.
Eestimaised rolandfreislerid on enda võimu piiramise katsetest nähtavalt närvis. Eks viimasel ajal ridamisi tehtud ämbrid (riigivõimu survele järgi andes) hakkavad mõju avaldama. See artikkel on ausalt öeldes musternäide sellest, miks paljud inimesed juriste umbusaldavad.
Võib ju küsida, et miks nii karmilt öelda – siinsed tegelased pole ju esialgu kedagi surma saatnud. Ent põhimõte “õigus pole oluline, ideoloogia on põhiline” on sama kui tol kurikuulsal sakslasel. Paraku näitab ajalugu – inkvisitsioonist NKVD-ni -, et niimoodi asjadele lähenedes on laibad kerged järgnema, eriti kui ka isiklik vastutus praktiliselt puudub.
Hmm… Ainult et eesti rahvas armastab siiani Mäksi ja Iffi. Armastas Silvi Vraiti, Artur Rinnet ja Mati Nuudet. Ükski neist polnud/pole just modellimõõtudega.
Äkki on probleem ikkagi kusagil mujal? Kasvõi nii tühises asjas nagu viisipidamine, mida erinevalt Nettast on kõik teised siinmainitud suutnud?
Siin-seal kohtab nalja sellest, kui külmakartmatud on mõned põhjarahvad. Selle (ja ka eelmisena loetud) raamatu kontekstis aga võiks samalaadse nalja koostada sellest, millisel tasemel hakkab endisele ideelisele kommunistile tunduma, et sõnavabadusega ei ole ühiskonnas asjad päris korras. Aga viimasel ajal on selliseid signaale sattunud ette mitmeid – lisaks Claire Foxile ja Mick Hume’ile (kel mõlemal on padupunane minevik) on sarnaseid asju väljendanud teisedki. Selle raamatu alapealkiri “Is the Fear of Being Offensive Killing Free Speech?” võtab sisu kenasti kokku.
Mick Hume on ajakirjanikuna laheda jutuga ning on vaadeldava valdkonna üsna süvitsi ette võtnud. Kohati kipub jutt veidi liiga laiali (näiteks Inglise liiga jalgpalli käsitlevas osas, mis samas on huvitav sissevaade sellesse, kuidas poliitkorrektsus isegi profisporti end sisse närib). Mõne koha peal oli autor siinkirjutaja arvates isegi liiga kompromissitu, kuid piir verbaalse sotsiopaadi hukkamõistu (mis ei riku sõnavabadust) ja tema suu kinnilöömise (mis rikub sõnavabadust) vahel on teinekord üsnagi hägune. Autori maailmavaade on siinkirjutaja omast üsna erinev ja seetõttu häirisid natuke mõned asjad veel – aga need võib südamerahuga väljendus- ja mõttevabadusega kaetuks lugeda.
Ka see raamat oleks hea päris paljudel läbi lugeda. Just nende poliitkorrektsuse väljendusvormide osas, mis pole täiel määral veel Eestisse jõudnud ja mida annaks seetõttu suurema teadlikkuse abiga ehk tagasi tõrjuda.
Lõpetuseks üks nutikas tähelepanek autorilt juba eelmises arvustuses mainitud “foobia”-sõna väärkasutuse kohta: Mick Hume meenutab oma raamatus üht meile hästi tuntud riiki, kes armastas dissidente vaigistada neid mitte vangimajja, vaid hullumajja saates. Loodetavasti ei anta praegustele isehakanud psühhiaatritele iialgi nii palju võimu kätte.
Raamat on leitav näiteks Krisost.