Silt: poliitkorrektsus

Raamatuarvustus: “Suur rohepesu käsiraamat”

Selle uudise peale tuli Jüri Liivi uudisteos juba põhimõtteliselt ära tellida. Kui keegi suudab praeguseid politrukke sel määral vihastada, et nood juba raamatuid ära keelama tahavad hakata, siis peab see hea lugemine olema. Sai poole päevaga kohe läbi nahistatud ka.

Idee eest 10 punkti, teostuse eest 6-7. Üldiselt lahedas stiilis kirjutatud ja päris paljude tabavate märkustega praeguse moeröögatuse viltumineku teemadel. Natuke ligaloga on allikad ja pildid, mis tunduvad kergelt kaootilise valikuna (ütleks, et vähemalt ingliskeelse Wikipedia artiklite juures olev valik on keskeltläbi parem). Üksjagu ütlemist oleks IT- ja digimaailma peatükkide kohta (ehkki ka seal on mitmeid häid tähelepanekuid), kõige suurem haltuura on aga muidugi religiooni osa (mis jääb tasemele “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kuskil” ja kipub sellisena Peteri printsiipi meenutama).

Ehk kõige suurem puudujääk on aga mingisuguste selgete soovituste komplekti puudumine raamatu lõpus – praegu loeb tavainimene raamatu läbi ja jääb nõutult pead kratsima: “Nojah, mida ma siis nüüd tegema pean?”. Sinna lõppu oleks tahtnud mingisugust positiivset programmi (nii, nagu selle leiab näiteks kiirmoe, uuskasutuse, digiseadmete jmm peatükist). Natuke häirib ka äri serveerimine kõige kurja juurena, seda päris mitmes kohas. Business ja monkey business ei ole päris seesama.

Kokkuvõttes: ei kahetse ostmist ega lugemist (täitsa andekad on ka Urmas Nemvaltsi illustratsioonid), aga järgmine trükk vajaks natuke silumist. Näiteks kasvõi see, et “gluteenivaba kaerahelves” ei sobi rohelolluse näiteks – kaeras gluteeni pole, aga see saab tavaoludes selle külge veskis (kust käib läbi ka gluteeni sisaldav materjal), seega tsöliaakia puhul tuleb ikkagi neid erimärgistusega asju otsida.

Edasiside

Slashdotis on kergelt jahmatamapanev lugu teatud liiki, ee… huvitavate inimeste tegemistest. Peab rebastele homme-ülehomme ITSPEA loengus “reklaamipausi” ajal lugeda andma.

Näis, millal see meile jõuab. Ühiskond peab ilmselt ikka päris lolliks ära minema, enne kui mõistus uuesti koju hakkab tulema.

Õpikunäide

… sellest, kuidas ettevõte ei tohiks asju ajada.

Lähenedes puhtmajanduslikult:
* ettevõte, kes valib töötajaid mitte oskuste, vaid “õige mõtlemise” järgi, ei ole pikemas vaates eriti jätkusuutlik, ning
* ettevõte, kelle ärimudel sõltub otseselt enda kaudu rahaliigutajate arvust, ei peaks tõukama eemale niivõrd suuri kliendirühmi – praegu seda tehti ja need kliendid tagasi ei tule.

(enda poolt ka: aitäh hoiatamast)

Kuidas võib öelda

LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud“.

Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…

Eurovisioon UEFA moodi

Nagu siit ajaveebist nähtub, meeldis Kakule päris kaua aega (juba lapsest saati) Eurovisiooni vaadata. Oli küll kitš jne, aga iseenesest oli see vanasti lahe šõu ja aeg-ajalt tuli sinna päris häid lugusid (näiteks meenuvad hilisemast ajast norrakate Wig Wam ja belglaste Urban Trad, Eesti lugudest olid viimased asjalikud Ott Leplandi ja Urban Symphony omad).

Siis aga – kusagil kümnekonna aasta eest – võttis üks imelik seltskond selle ürituse lõplikult üle. Järk-järgult vähenes muusika roll ning oluliseks muutusid hoopis teised faktorid.  Viimaks ca viis aastat tagasi ei olnud enam mõtet vaadata, kuna üritusest ei olnud midagi alles jäänud (vähemalt muusika mõttes).

Nüüdseks on samasse jõudmas ka suur jalgpall. Virtuoossest mängust märksa olulisemaks on kujunemas õigete sümbolite kandmine, staadioni valgustamine õigetes värvides ning õigel ajal ja õiges kohas käpuli laskumine.  Tõenäoliselt tasub vaatamine lõpetada alagrupimängudega.

Näis, millal siis laulupidu lõpuni korrektseks keeratakse.

Mida… vahekorda?

IT kolledži BitStop on olnud Kaku viimaste aastate lemmiksöögikoht üldse – esiteks üliägeda personali pärast ja teiseks selletõttu, et nood teavad gluteeniprobleemi, oskavad teha väga häid gluteenivabu toite ja vastavad märked olid ka kenasti tablool toitude juures näha. Kuni viimase ajani.

Läksin sööma, tabloolt olid märked kadunud. Anneli siis selgitas, et gluteenivaba sööki saab endiselt, aga nad ei tohi seda enam kirja panna. Tähtis Kontroll oli ära keelanud. Kogu asjas peituv sügav sisemine loogika jäi mulle lõpuni arusaamatuks – aga midagi sinnakanti, et ei tohi anda eksitavat infot toidu kohta, kus äkki võib ikkagi gluteeni olla. Hoolimata sellest, et Anneli ja Krista juures on ilmselt üks viimaseid kohti, kust gluteenilaksu saada võib.

Kujutame nüüd ette, et lähen sööma sügisese tippaja keskpäevasel vahetunnil. Kohvikus on pikk saba tudengeid, kes kõik peavad poole tunniga söönuks saama. Ja siis tuleb hakata ekstra ühele kliendile selgitama, mida ta süüa võib – kuna seina peale seda ei tohi kirjutada!

Kümneaastase staažiga inimesena-kellel-on-tsöliaakia (kas nii on piisavalt korrektne…?) ütlen selle asja algatajatele: palun ärge sellist….  mittebinaarselt isasena identifitseeruva veise konsensuslikult tagumisest otsast väljuvat, suurt osa elanikkonnast visuaalselt ja nasaalselt ärritavat ainet enam juurde tootke. Pretty please?

Hirmus asi

Ei, juttu ei tule Kuldsest Triost (“Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka”). Tuli hoopiski mõte, et näis, millal tänapäevased suursallijatest võuklased J.R.R. Tolkieni ära keelavad.

Ega see lihtne ei saa olema. Lisaks suurepärasele kirjanikule on see vana ju terve (arvuti)mängudežanri – RPG-de ehk (enamasti fantaasiamaailmadega) rollimängude – sisuline alustala. Aga see tema maailm on võuklastele ilmselt ikka täiega vastuvõetamatu.

Hakkame peale sellest, et eksisteerib keegi Eru (alias Ilúvatar), kes on kogu asja käima tõmmanud ja juhib seda ka edaspidi (tegelikult koos terve seltskonnaga, kelle ta aga samuti esmalt lõi). Tõsi, asi olla toimunud Kalevala stiilis, kokkulaulmise teel, aga kogu kupatus on mõnedele ilmselt ikka häirivalt religioosne.

Ilmselt eelmisest tulenevalt on selles maailmas hea ja kuri. Tegelased pole kummagi külge naelutatud (selles mõttes on rollimängude alignment samm Tolkienist eemale – vt näiteks Túrin Turambari või Maeglini), kuid on olemas õige ja vale ning ka valikuvabadus neist kumbagi valida. Ning erinevalt võukluse arusaamast ei saanud haldjate keskel kasvanud Aragornist haldjat, orja ja lindpriina kasvanud Tuor võeti viimaks Valinoris haldjate sekka ning sisuliselt jumalikust keskkonnast pärit Saruman lõpetas üsna kurval viisil.

Siis on olemas – Eru hoidku – nii koledad asjad nagu rassid. Tõsi, seda terminit kasutab Tolkien ise vähe ja jäik rassijaotus on pigem hilisem RPG-de teema. Aga on Esimesed ja Teised ning hiljem veel muudki. Erinevatest värvidest ärme parem üldse räägi.

Naised on naised ja mehed on mehed – alates Valinorist ja lõpetades Kääbiklaga. Soolist võrdõiguslikkust on Tolkienil tegelikult (eriti oma ajastu kohta) märkimisväärselt palju – ilmselt kõige eredam näide on Galadriel. Ja on olemas ka Éowyn, kes Angmari kurja kunni – kes oli kindel, et ükski mees teda ei tapa – mättasse lõi. Aga paraku on selles maailmas sugu selgelt binaarne ning neid, khm, teistmoodi tegelasi seal kah ei ole. Ei kõlba kuhugi, ütlevad võugid.

Aga vähemalt on Tolkien mõõdukalt roheline. Haldjad viljelesid (võlusõrmuste abil) üpriski keskkonnasäästlikku eluviisi, kääbikud kasvatasid suuri kõrvitsaid ning Saruman sai Raudlinna äraläbustamise eest entidelt vitsa. Ainult va päkapikud ajasid röövkapitalismi – ent nad äratasid Morias sellega balrogi üles ja said Mäealusel endale Smaugi kraesse. Gretale võiks see täitsa peale minna.

Tegelikult ma muidugi loodan, et võuklased jäävad viimaks ikkagi marginaalideks ja Keskmaa lugusid saab rahus edasi lugeda.

Üks tsitaat

“… I know all about that. In the late Twenties, when I was a sophomore at USC, I was a socialist myself – but not when I left. The average college kid idealistically wishes everybody could have ice cream and cake for every meal. But as he gets older and gives more thought to his and his fellow man’s responsibilities, he finds that it can’t work out that way – that some people just won’t carry their load …

I believe in welfare – a welfare work program. I don’t think a fella should be able to sit on his backside and receive welfare. I’d like to know why well-educated idiots keep apologizing for lazy and complaining people who think the world owes them a living. I’d like to know why they make excuses for cowards who spit in the faces of the police and then run behind the judicial sob sisters. I can’t understand these people who carry placards to save the life of some criminal, yet have no thought for the innocent victim.”

Mõjub hirmus tänapäevaselt? Tegelikult on see pärit 1997. aastal ilmunud Randy Robertsi ja James Stuart Olseni raamatust John Wayne: American.