Nagu siit ajaveebist nähtub, meeldis Kakule päris kaua aega (juba lapsest saati) Eurovisiooni vaadata. Oli küll kitš jne, aga iseenesest oli see vanasti lahe šõu ja aeg-ajalt tuli sinna päris häid lugusid (näiteks meenuvad hilisemast ajast norrakate Wig Wam ja belglaste Urban Trad, Eesti lugudest olid viimased asjalikud Ott Leplandi ja Urban Symphony omad).
Siis aga – kusagil kümnekonna aasta eest – võttis üks imelik seltskond selle ürituse lõplikult üle. Järk-järgult vähenes muusika roll ning oluliseks muutusid hoopis teised faktorid. Viimaks ca viis aastat tagasi ei olnud enam mõtet vaadata, kuna üritusest ei olnud midagi alles jäänud (vähemalt muusika mõttes).
Nüüdseks on samasse jõudmas ka suur jalgpall. Virtuoossest mängust märksa olulisemaks on kujunemas õigete sümbolite kandmine, staadioni valgustamine õigetes värvides ning õigel ajal ja õiges kohas käpuli laskumine. Tõenäoliselt tasub vaatamine lõpetada alagrupimängudega.
Näis, millal siis laulupidu lõpuni korrektseks keeratakse.
Vaatasin seda Saksamaa ja Ungari mängu, enne mida see Müncheni staadioni värviliseks tegemise kampaania käivitus. Läks õige napilt, Ungari oleks selle mängu äärepealt võitnud. Mispeale oleks saanud nendele saksa aktivistidele öelda, et nüüd võtke ja pistke see õigetes värvides staadion endale teadagi kuhu.
Õnneks siiski UEFA-l jätkus seekord niipalju oidu, et see aktsioon värvidega ära keelata. Aga eks näis, mis edasi saab.
Väike keeleline mõttearendus siia otsa: inglise keeles on sellise käitumise kohta toreda kõlaga omadussõna “obnoxious” – tegelikult tuleb küll ladina keelest (vanad roomlased nimetasid kurikaelu sõnaga noxii). Maakeeli annaks selle tähendusena kasutada “ennast noksi kombel üleval pidav”…
Aga jah, kohati tekib mõte, et igat sorti võukude nokslik käitumine on teadlik valik: lühema kannatusega inimesed saavad seepeale kurjaks ning siis saab jälle kisada “nää, diskrimineerimine!”… 😛
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/93793387/lobusad-orjad-ja-loata-suudlused-kuidas-disney-end-kultuurisodadesse-massis
Disneys on asi päris hull. Isegi lumivalgekese suudlus pannakse kahtluse alla juba. Et kas on mõlemapoolne.
No Hollywoodis kerib see jama juba vähemalt sajandivahetusest alates. Viimase kümnendi jooksul on ju ridamisi tuntud lugude “uusversioone” tehtud, kus lugu on “korrektseks” käänatud. Mis siis, et vendade Grimmide Saksamaal või Anderseni Taanimaal toimus kolejubekohutavvalgeülemvõim (muide, selle kirjaviisi peale tuli mõte, et Paunvere lugudesse annaks ka ju terve rea täiendusi teha).
Võuklus ei ole paraku lihtlabane narrus, ehkki ta vahel nii näib. Ütleks, et see on ühe väga mitmetahulise ja igas tahus murettekitava protsessi “veepealne”, kõige nähtavam osa.
Voodielu ja klassikalise filmide + raamatute vahel peaks olema ikka ka reaalsus.
Ärge tooge voodielu tänavatele!
#nobedroomstreet