Eile õhtul tegin teleka lahti ja sattusin täpselt “Eesti laulu” võitja väljakuulutamise peale. Ei olnud neist lugudest ühtki enne kuulanud – enam lihtsalt ei tõmba. Esmamuljena aga tundus, et eurolaulutajad astuvad Alikaga taas täpselt samasse auku, kuhu mindi Birgiti ja Tanjaga – saadetakse väga hea häälega naislaulja mittemidagiütleva lauluga esinema kohta, kus muusikal tänapäeval enam mingit sisulist rolli ei ole.
Silt: Eurovisioon
Eurovisioon UEFA moodi
Nagu siit ajaveebist nähtub, meeldis Kakule päris kaua aega (juba lapsest saati) Eurovisiooni vaadata. Oli küll kitš jne, aga iseenesest oli see vanasti lahe šõu ja aeg-ajalt tuli sinna päris häid lugusid (näiteks meenuvad hilisemast ajast norrakate Wig Wam ja belglaste Urban Trad, Eesti lugudest olid viimased asjalikud Ott Leplandi ja Urban Symphony omad).
Siis aga – kusagil kümnekonna aasta eest – võttis üks imelik seltskond selle ürituse lõplikult üle. Järk-järgult vähenes muusika roll ning oluliseks muutusid hoopis teised faktorid. Viimaks ca viis aastat tagasi ei olnud enam mõtet vaadata, kuna üritusest ei olnud midagi alles jäänud (vähemalt muusika mõttes).
Nüüdseks on samasse jõudmas ka suur jalgpall. Virtuoossest mängust märksa olulisemaks on kujunemas õigete sümbolite kandmine, staadioni valgustamine õigetes värvides ning õigel ajal ja õiges kohas käpuli laskumine. Tõenäoliselt tasub vaatamine lõpetada alagrupimängudega.
Näis, millal siis laulupidu lõpuni korrektseks keeratakse.
Jajaa…
Hmm… Ainult et eesti rahvas armastab siiani Mäksi ja Iffi. Armastas Silvi Vraiti, Artur Rinnet ja Mati Nuudet. Ükski neist polnud/pole just modellimõõtudega.
Äkki on probleem ikkagi kusagil mujal? Kasvõi nii tühises asjas nagu viisipidamine, mida erinevalt Nettast on kõik teised siinmainitud suutnud?
Võeh…
… mida k…. ma just vaatasin?
Euroviiskude esimene poolfinaal sai taustale mängima pandud. Tuli isegi mitu suhteliselt kuulatavat lugu (Island, Albaania, Leedu). Ja siis mingi hetk kuulutati välja Iisrael, keda “peetakse võitjasoosikuks”.
See etteaste oli ilmselt sealse rahva kättemaks kogu Euroopale kunagiste pogrommide eest. Mingi musta maagiaga olid nad suutnud ellu äratada omaaegse ameerika libaartisti Divine’i (“I’m So Beautiful“) ja pannud ta “Leto Svetti” (või midagi sellega väga sarnast) laulma. Absurditeatrina isegi mõneti vaadatav, aga muusikaga polnud asjal kuigi palju pistmist. Ja kui laulda ei osatud, pidi vanasti euroviiskudel vähemalt glamuurne (või siis stiilselt kole nagu Lordi) olema. Ning naljanumbrina oli iirlaste kunagine laulev kalkun palju etem.
All aboard. Titanic?
Öirovärgist
Niih… Selleaastane suur tsirkus on ära vaadatud.
Positiivselt poolelt: korraldajad olid muu trullallaa sisse paar päris head “kärna” ära peitnud, mis kogu asja peale vaikselt vett tõmbasid. Rootslastel on reeglina hea oskus enda üle naerda (kahjuks aga mõne koha peal unustavad nad selle ära). Esinejate seltskonnas tundus päris mitu head lauljat olevat. Ja IT-pool efektide näol oli päris vägev.
Halvema poole pealt: mitte ühtegi head laulu ei olnud, kõige lähemale said Holland, Leedu ja Poola. Finaalis oli ca kolmandik kuulatavad, lisaks jäeti päris mitmed, sh Eesti oma, poolfinaalis välja (Jüri lugu oleks olnud finaalis paremate – st kuulatavate – seas). Itaalia saatis (laulurahva kohta) end esindama fenomenaalselt kehva laulja ning Austria tšikk meenutas kõvasti omaaegset maarjamaist Push Uppi (mitte küll, khm, partii poolest – aga kogu olemine, lauluoskus ja ka laulu meloodiakäik meenutasid päris kõvasti “Ämblikmehe” aegu).
Võidulugu? Ukrainlaste üle on hea meel (up yours, Putler – ehkki tunnustaks ka vene lauljat Sergei Lazarevi, kuna Krimmi Ukrainale kuulumise avalik tunnistamine nõuab tänapäeva Venemaal ikka vägevaid mune). Laul ise oli aga küll selge sõnumiga ja hästi lauldud, aga muusikaliselt üsna väheütlev.
Järgmisel aastal tuleb aga heliloojatel küll haltuurategemine ära lõpetada.
JÄRGMISE HOMMIKU APDEIT: Ilmselt parim osa kogu selle loo juures on lugeda mitmest kohast Vene tipp-poliitikute jauramisi jubeda ahistamise teemadel. Ärgu keegi öelgu, et Eestis Eurovisiooni liiga tõsiselt võetakse.
Õirovärk
Sel aastal sai Eurovisiooni eelvoorud möödaminnes ära vaadatud ning oh üllatust, eriti teisest poolfinaalist tuli mitmeid üsna kuulatavaid asju.
Selle aasta märksõnad:
* Võistlus oli mingis mõttes kodus tagasi – Rootsi on vist “kõige eurovisioonim” koht (kui ehk Iirimaa välja arvata – aga nende hiilgeajad olid 90-ndatel).
* Finaalis polnud MITTE ÜHTEGI eks-jugoslaavlast. Olgem ausad, selle üle on ainult hea meel. Samas tekitab see küsimusi, kas EBU asjapulgad neile mingi konksuga ära ei teinud… Igatahes finaalis olid balkanlastest vaid kreeklased.
* Osalejate sissemarss Björni ja Benny uue loo saatel oli päris vägev. “Chess” tuli meelde.
* Hispaanlased kõlasid nagu Cranberries – aga arvestades, et tegu on Põhja-Hispaania ajalooliste keldi alade esindajatega, polnud see üldse üllatav.
* Birgit Õigemeel on väga hea laulja. Kahju, et sel aastal ei olnud laulu. Esimesed kaheksa takti on enam-vähem, siis läheb plastikuks ning meloodia lihtsalt ei jää meelde. Tulemust oleks võinud ette arvata.
* Valgevene tantsupoisid olid miskipärast käinud Indias endale püksa ostmas. Nägid naljakad välja.
* Maltalased olid saatnud mõnusa ja vahetu hipilõhnalise seltskonna, kes laulsid lõbusat laulukest itimees Jeremyst ja tema pruudist. Lugu ise meenutas natuke “Somewhere Over the Rainbow” Israel Kamakawiwo’ole versiooni, ainult et Israel oli seda lugu salvestades siinsest malta poisist umbes neli korda suurem.
* Venemaad esindanud tatarlanna esitas väga kena ballaadi, mis erinevalt Birgiti loost ei olnud plastikust tehtud – see oli pigem norra-rootsi-islandi stiilis, piisava paueriga hümnilik lugu. Üks kahest parimast sel võistlusel.
* Libatädi Lynda Woodruff näitas läbi kolme saate portsu tervet rootsi eneseirooniat. Kohati isegi ohtlikult poliit-ebakorrektselt (sama rida jätkus veel karmimas vormis lõpus peale hääletuse lõppu – ärakohitsetud kirik, demokraatliku käsuliiniga lahingüksus ja lapsevankritega papad said kõik tolles minimuusikalis oma jao).
* Hollandit esindanud Anouk on kuulus ja hea häälega laulja, aga laul kõlas… huvitavalt. Nagu oleks helilooja seda kirjutades kõvasti mõnd rohtu suitsetanud. Natuke meenus biitlite “Norwegian Wood”, mis olla kah mõningate ainetega seotud olnud.
* Rumeeniat esindav kontratenor kõlas põnevalt, aga tolle Dracula-imagoga see väga ei klappinud. Miks pärgli päralt pidi va vampiir aia vahele kinni jääma…?
* Auntie Gaynor (aka Bonnie Tyler) tegi Birgitit – hea laulja raisati sandi laulu peale. Tädi nägi 63 eluaasta kohta ikka väga hea välja ja laulis vingelt.
* Islandi kutt nimega Eythor Ingi Gunnlaugsson tõi meelde kaks iiri härrasmeest üheksakümnendatelt, kes tulid lavale klaveri ja kitarriga ning võistluse täiega kinni panid. Kaugelt parim asi sel võistlusel. [L] Samad sellid laulsid seda lugu pressikonverentsil a cappella – täiesti omaette elamus seegi. Neil poistel pole lihtsalt tarvis laval tsirkust teha.
* Kreeka saab konkurentsitu eripreemia lauluteksti eest. “Auto on nagu kalapaat – kes kurat pani keset merd valgusfoori?” ja “meresõit allamäge võib alata!”. Kõigi maade roolijoodikud, ühinege!
* Norra lugu oli meeldivalt värske saundiga ja hästi lauldud meloodiline sündirokk. Üldse oli sel aastal üllatavalt palju bändikoosseise laval, mis samuti on teretulnud nähtus.
* Euroopa suurim laulurahvas Roheliselt Saarelt toodab endiselt püüdlikult Eurovisioonile solki, et 90-ndate õudus – kolm järjestikust võitu ja järgmise aasta võistluse korraldamist – mingil juhul ei korduks.
Kas asi oligi balkanlaste ukse taha jätmises või milleski muus, aga kokkuvõtteks võiks öelda – tegu oli üle umbes kümne aasta parima Eurovisiooni finaaliga. Paar väga head esitust ja lugu ning natuke nalja pealekauba. Ja “The Winner Takes It All” kontserdi lõpus oli kena punkt.
Kaku valik: konkurentsitu esikoht Islandile, teine sama suure edumaaga Venemaale(!), kolmanda osas läheb juba jagamiseks – Hispaania, Norra, Malta ja ehk mõni veel. Tegelikult võiks ka kreeklased poodiumile panna – poolfinaalis esmakordselt seda kuulates-vaadates sai ikka korralikult naerda.
Hääletamine oli nagu ikka. Balkanit polnud, seega jäi onupojapoliitika ülalhoidmine teistele, kuid sellega tuldi toime peaaegu tavapärasel tasemel. Esiotsa jõudnutest eriti midagi meelde ei jäänud (asisematest lugudest jäid esikolmiku selja taha tatarlanna, norra rokitšikk, malta hipid ja kreeka alkovennad).
Ei tulnud
Winny Puhhi nimeline sürrakollektiiv otsustas Eesti Laulul teha massiivset sõnnikut, et rahvast šokeerida. Kummalisel kombel ei tulnud see neil päris niimoodi välja.
Ülejäänud seltskond otsustas risti vastupidi. Kuid ka neil ei tulnud see päris niimoodi välja.
Seega ei jää midagi muud üle kui [L] Korsakov Lätti ja Winny Puhh Eurovisioonile saata. See on neile kõigile täitsa paras.
Eurolaul
Peale katastroofilist eelvooru suutis ETV siiski sõnnikust hea asja välja sorteerida. Eelvooru laivis see lugu erilist muljet ei jätnud, nüüd on juba hea lihv peal, korralik saund, ilus lihtne (ilma mõttetu tingel-tanglita) video – ja tulemus on [L] päris kena. Oti lauluoskuses pole muidugi kunagi kahelnud. Natuke sarnane seis “Rändajatega”, kus algselt üsna hall (ja iseenesest üsna lihtne) lugu lõpuks elama hakkas ja hea tulemuse saavutas.
Eestilulla 2
Njah, ühe žüriiliikme arvamusega “väga tugev saade” ei saa seekord küll nõus olla.
Oli kaks lugu väga headelt esitajatelt, kel polnud paraku laulu – Sofia Rubina ja Rolf Roosalu on kaugelt paremad kui nende seekordsed lood. Oli üks üllatus – Orelipoisilt oleks oodanud mingit tõsise kiiksuga pila, tuli aga pigem Henry Laksi rea pealt pärit armas lugu (aga muidugi mitte eurolaul). Jaapani nimega nõiatibid meenutasid “Kill Billi” kõrtsistseenist pärit plikabändi, kes on mingil moel keset Sigatüüka kooli sattunud. Mimicry ei lasknud end muusika meloodiast üldse segada ja laulis ühtlaselt omal viisil.
Üks, kelle puhul võiks rääkida mingist šansist, oli Ithaka Maria. Ehkki kogu number meenutas väga omaaegse Kapelli lugu “Viiulimees”, mida laulma oli mingil seletamatul viisil Shakira toodud, oli siin kõige terviklikum esitus ning kohati oli see tšellohevisaund isegi päris huvitav. Väikese tagasipõikena: kahju, et omaaegset täitsa head eurolugu “Surrounded” ei esitanud tänane Ithaka Maria (tüdruk on ajaga päris korralikult arenenud).
Seega finaalis eelistaks Noorkuud, Getterit või Ithakat.
P.S. Kapelli “Viiulimehest” on juutuubis olemas üks äärmiselt kreisi teisend, mida sündsuse huvides siia linkida ei saa, aga mis Ithaka loo juures kah peas kummitamas käis.
Eestilulla 1
Estoöiro esimene poolfinaal seega.
Summaarselt polnudki nii hull. Oli üks hea terviklik ja tasemel esitus pluss mitu potentsiaaliga poolikut. Noorkuu nekromongerikostüümid (otse Riddicki kroonikatest) olid mõnevõrra üllatus, aga lugu ise on täiesti tasemel crossover-kompott eri stiilidest ning see, et need poisid valesti laulda ei oska, aitas kindlasti kaasa. Ning mis peamine, kutid ei võtnud asja ülearu tõsiselt. Konkurentsitult parim IMHO – ei saa aru, kuidas žürii selle välja jättis (seekord oli rahvas targem).
Getter Jaani loo paneks teiseks. Korralik estraadinumber (ehkki harmoonia meenutas kõvasti Rihanna “Umbrellat”), esitus oli ka täitsa usutav (kui, siis tuleks välist poolt lihvida). Kolmanda koha jätaks juba lahtiseks – Jana Kask on väga hea laulja ja kui kuulama hakata, siis ärkab ka laul ellu, aga arranžeering kippus soustiks. Kiita saanud Outloudz oleks mõnus kuulamine kusagil pubis või klubis, aga eurolaval? Ka häiris laulu domineerinud “old and grey”. Victoria ja tema veneliputriibulised tibid olid hääle poolest huvitavad, aga laul oli lahjavõitu.
Natuke kahju oli Kait Tamrast. Eesti üks suurema hingega lauljaid ja väga mitme suurepärase laulu (“Oma saar” on juba klassikaks saamas) autor, aga seekordne lugu polnud kõige parem ning ilmselt olid “Rock’n’roll Kids” ja Harrington+McGettigan 1994. aastal viimased, kes Eurovisioonil sellise reaga edukaks osutusid. Aga ehk oligi eesmärgiks lihtsalt uus laul rahva ette tuua – see ülesanne sai auga täidetud.
Paraku aga läheb ilmselt ka sel aastal sinnapoole, et Eesti laeks jääb poolfinaal (olgu, Noorkuu või Getter võiks teoreetiliselt edasi minna).
Last but not least – Leemet Muna ruulib sajaga! 😀 Sindrima hea kõverpeeglipilt eesti meediast…