Njah, ühe žüriiliikme arvamusega “väga tugev saade” ei saa seekord küll nõus olla.
Oli kaks lugu väga headelt esitajatelt, kel polnud paraku laulu – Sofia Rubina ja Rolf Roosalu on kaugelt paremad kui nende seekordsed lood. Oli üks üllatus – Orelipoisilt oleks oodanud mingit tõsise kiiksuga pila, tuli aga pigem Henry Laksi rea pealt pärit armas lugu (aga muidugi mitte eurolaul). Jaapani nimega nõiatibid meenutasid “Kill Billi” kõrtsistseenist pärit plikabändi, kes on mingil moel keset Sigatüüka kooli sattunud. Mimicry ei lasknud end muusika meloodiast üldse segada ja laulis ühtlaselt omal viisil.
Üks, kelle puhul võiks rääkida mingist šansist, oli Ithaka Maria. Ehkki kogu number meenutas väga omaaegse Kapelli lugu “Viiulimees”, mida laulma oli mingil seletamatul viisil Shakira toodud, oli siin kõige terviklikum esitus ning kohati oli see tšellohevisaund isegi päris huvitav. Väikese tagasipõikena: kahju, et omaaegset täitsa head eurolugu “Surrounded” ei esitanud tänane Ithaka Maria (tüdruk on ajaga päris korralikult arenenud).
Seega finaalis eelistaks Noorkuud, Getterit või Ithakat.
P.S. Kapelli “Viiulimehest” on juutuubis olemas üks äärmiselt kreisi teisend, mida sündsuse huvides siia linkida ei saa, aga mis Ithaka loo juures kah peas kummitamas käis.
Ma tahtsin hoopis küsida, mis sa tänavuaastasest Itaalia eurovisiooniloost arvad: http://www.youtube.com/watch?v=yK9XomGVX1g ?
Esmamulje: kvaliteetne lugu ja proff esitus, aga pole stiili poolest üldse minu rida. Jazzi pean 99% juhtudest mõistusega kuulama, südamest läheb täiesti mööda.
Nüüd ma küll põlen põnevusest, et milline on see 1% jazzi, mis sulle südamesse läheb?
Peamiselt mõned vokaaljazzi (Take Six, King’s Singers…) asjad, mõned standardite esitused (Eva Cassidy), üksikud klassika-, popi- ja folgitöötlused (andku esitajad andeks, aga ülejäänuid tajun harmooniasolkimisena), väga vähesed instrumentaallood. Muidugi roki poole pealt on jazzi mõjutuste piiri väga raske tõmmata, siin on juttu eeskätt jazzist selle puhtamas mõttes.