Suuremat poeringi tehes astus Kakk esmalt sisse raamatuärisse ja leidis riiulist eestindatud versiooni palju kõla tekitanud Richard Dawkinsi “God Delusionist”. Et aega juhtus olema, sai leitud nurgatagune koht ja loetud.
Alguses tekkis tahtmine natuke toriseda. Siis aga veidi järele mõeldes tekkis hoopis soov autorile aitäh öelda. Tõsi, tõenäoliselt ta seda nii ei mõelnud, kuid “Luulu Jumalast” võib teatud vaatenurgast vaadelda lausa apologeetilise raamatuna. Vähemalt nõukogude (või idasaksa või kuuba või hiina või põhjakorea…) ajupesu kogemusega, ent mõtlemisvõime säilitanud inimesel võib täiesti tekkida paralleel omaaegsete usuvastaste argumentidega (OK, “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kusagil” on ehk Dawkinsiga võrreldes liiga madal, ent kvalitatiivset vahet kah ei ole). Ja kui edukaks kommunistlik ajuseebitus lõpptulemusena osutus, on ilmselt teada – veendunud marksist on siinkandis (hoolimata kõigist süüdistustest TLÜ suunal) ikka harv nähtus. Küll aga suutis see palju inimesi põhimõttelisteks antikommunistideks vaktsineerida (yours truly included – varases lapsepõlves tolle aja raamatutest tekkinud kommunismi-vaimustuse asendumisel natuke suurema inimese mõtlemisvõimega).
Lihtsalt läänemaailmas ei ole sedasorti kanonaadi vist varem nähtud ja seetõttu võib Dawkins seal uudsena tunduda, siinkandis on aga üle elatud nii seltsimehed Vimmsaare ja Naan kui ka nende tänapäevasemad jüngrid. Küll aga võiks üsna suure tõenäosusega eeldada, et raamat autori püstitatud eesmärke ei täida – juba veendunud ateistide kõrvade sügamiseks on see liiga põhjalik ja teistide veenmiseks kaugelt liiga pinnapealne (teatud paralleeli võiks tõmmata vastasleerist USA evangelikaalide hulgas populaarse sama tüüpi kirjandusega – mõlemat poolt kollitab pidev “õlgnukkude” tegemine ja lünklik kodutöö käsitletava materjali uurimisel).