03.2013 arhiiv

Vana lugu Vanaväljalt

30.03.2013

Vanavälja Mikk ehk passijärgselt Mike Oldfield on Kaku üks suurimaid muusikalisi iidoleid.  Kuid alles hiljaaegu selgus, et üks tema suurepärastest lugudest on Kakul radari alt läbi libisenud – võib-olla seetõttu, et see 1985. aasta singel jäi LP-delt välja. [L] “Pictures in the Dark” on saundilt, meloodialt ja kitarrilt üdini Oldfield, ent kõvasti annavad juurde ka Anita Hegerland (Norra edukamaid naislauljaid ja ka Miku tollane pruut – videost on särin selgesti näha) ning “Walesi Toomas Uibo”, poiss-sopran Aled Jones. Eriti kihvt on vokaalselt laulu keskosa (This night will never end).

Veel üks sihuke lugu, mida võibki kuulama jääda.

Kuldne unistus

24.03.2013

… portugali keeles “Sonho dourado”  – sellenimeline on [L] üks uskumatult ilus kitarrilugu filmist “Friday Night Lights”.  Üks kahest parimast senikuuldud sedalaadi kitarriballaadist (teine on Joe Satriani “Always with Me, Always with You”). Autoriks ja esitajaks Daniel  Lanois – mees, kes aitas U2-l luua üht nende parimat lugu “With or Without You”.

Võeh veel kord

23.03.2013

Juhtusin vaatama TV12 pealt veel üht viimase aja “mõõga ja mantli” sarja – 2011. aasta uusversiooni kuningas Arthuri legendidest. Mulje paraku täpselt sama kui “Troonide mängu” puhul – kui too oli “Dallas”, olgu see siis “Dünastia”.  Vanasti defineeriti rüütellikkust just nimelt läbi Arthuri lugude, nüüd on seal vaid ärapanemine (koos maha-, taha- ja minemapanemisega).

Aru ma ei saa, mis veider tung on viimasel ajal inimestesse sisse läinud, et vanu häid asju tuleb täiesti pea peale keerata ja ümber defineerida.

AK-s viimasel tööpäeval

22.03.2013

Käisin täna TTÜ IT-majas ühel seminaril. Vanasti nimetati seda maja AK-ks ehk arvutuskeskuseks ning seal möödus suurem osa Kaku õpingutest ja ka kaheksa esimest tööaastat (suurem osa veel paralleelselt õpingutega). Nüüd aga kolib informaatikainstituut mõnisada meetrit eemale uude suurde õppehoonesse. Kõik kohad olid täis pappkaste ja ringisebivaid vanu kolleege.

Seminar toimus ruumis 118. 15 aasta eest (raske uskuda…) töötas Kakk sealsamas kõrval 117-s ja üritas õppejõuameti kõrval omaaegset rehabilitatsioonitehnoloogia laborit vedada (sellest on natuke pikemalt kirjutatud [L] siin). 118 oli tegelikult ka meile arvutiklassiks eraldatud, ent seda ära sisustada kahjuks ei õnnestunudki – enne sai 2002. aastal jõud otsa.

Päris huvitav tunne oli. Oleks omal ajal Eesti haridus- ja teadusmaastikul natukene inimväärsemad olud olnud, saanuks Eesti puuetega inimeste jaoks palju enam ära teha ja praeguseks võinuks TTÜ-l olla üks omanäoline uurimisasutus (millega tänase seisuga saaks  Euroopast ilmselt nii feimi kui raha). Kahjuks läks aga teisiti.  Teisalt ei ole ka põhjust kahetseda sellele järgnenud TLÜ-sse ja kolledžisse sattumist. Mine võta kinni…

IT kui Eesti majandusmootor 2020

20.03.2013

ITL korraldas kolledžis sellenimelise konverentsi. Asja siht oli igati õige – otsida teid lähitulevikku ning muuhulgas ka hariduse ja ettevõtete paremaid koostöövariante. Ent jutt kiskus (nagu sellistel üritustel tavaks) üsna siia-sinna ning taas kord kerkis pinnale äriinimeste ühepäevalibliklus “Rohkem praktilisi oskusi” -rea pealt.  Neile ei jõua ikka pärale asjaolu, et popile ja noortepärasele kitsale kutseõppetüüpi erialale sisseastuja lõpetab (minimaalselt) kolme aasta pärast sellesama, ent siis juba mitte enam niiväga popi ja noortepärase eriala.

Selles mõttes oligi väga värskendav kuulda prantslaste tipp-tehnikakõrgkooli ENTSA (ingliskeelse nimega Engineering School in Paris) esindaja Patrick Gerlier’ seisukohti.  ENTSA on meie mõistes kolmeaastane rakenduskõrgkool (nagu EIK), alguse saanud 1741. aastal meie mõistes mereakadeemiana, tänapäeval koolitab rohkem transpordiinsenere. Monsieur Gernier rõhutas aga just todasama asja, mida meil üha vähem arvestatakse – lõpetaja on insener selle ajaloolises mõttes ehk lihtsamalt öeldes haritud inimene.  Ehk siis umbes 1900 õppetunnist saavad tudengid ca 500 tunni ulatuses üldtehnilisi aineid (füüsika, matemaatika, mehaanika jne), 700 tunni ulatuses otseseid erialaaineid ning  700 ulatuses majandus- ja humanitaaraineid (majandusteadus, keeled, kirjandus, kunst, arhitektuur, teoloogia(!) ).

Tõsi, natuke tehakse “sohki” sellega, et on olemas täiendavad null-ainepunktised, ent samas kohustuslikud moodulid (seega on reaalselt läbitav õppekava euronõuetega kehtestatust suurem – seda tasuks ka meil kõrva taha panna).   Ent võib üsna kindel olla, et ENSTA ei koolita “vasaku jala saapa viskajaid” (kes paremat visata ei oska), vaid erinevalt nii mõnestki Eesti asutusest suudab anda reaalset kõrgemat inseneriharidust.

Heli Mattiseni räägitud kvaliteedihindamise jutust tuli võrdlusena väga häirivalt välja seesama “ekspertide” soovitus – jällegi “popid ja noortepärased asjad” ja “praktikute kaasamine”.  Ning veel üks suur asi – soovitus minna ingliskeelseks magistriõppe tasandil.  Huvitav oleks teada, kuidas on sarnaste soovituste ja protsessidega teistes Eestiga võrreldava suuruse/jõukuse/arengutasemega riikides (kasvõi endistes sotsmaades – Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi, Ungari). Kas ka seal upitatakse inglise keelt sama arutult – või on taas kord tegu eestlasliku kupjatölplusega teha rohkemgi, kui härra nõuab…?  Või nagu omaaegsed idasakslased, kes tegid vene lollusi saksa täpsusega?

Magistritaseme õppe üleminek inglise keelele tähendab sisuliselt eesti tehnilise teaduskeele kadumist järgmise paarikümne aastaga – õppematerjale enam ei ilmu, teadusartikleid kirjutatakse nagunii inglise keeles.  Bakalaureuseõpe, rakenduskõrg- ja kutseharidus ei ole keele ülemise taseme säilimiseks piisav.   Doktoriõpe on juba praegu üsna paratamatult suurel määral ingliskeelne, ent just magistriõpet võiks pidada selleks kaalukeeleks, mis määrab, kas me saame ka edaspidi eesti keelt tehnika vallas kultuurkeeleks pidada või ei.

Tulnukad Tallinnas

16.03.2013

Tallinna linnavalitsuses toimuvat absurditsirkust jälgides tuli pähe paralleel viimasel ajal aeg-ajalt mängitava arvutimänguga “XCOM: Enemy Unknown”. Äge mäng on, 1994. aasta hittmängu “UFO: Enemy Unknown” uusversioon. Ainus häda, et tahab hirmus vinget arvutit saada. Aga mitte mängust ei tahtnud niivõrd rääkida.

Mängus toimub maakera kaitsmine seda ründavate erinevat sorti tulnukate eest. Üks sort on Thin Man – meenutab esmapilgul pikka ja peenikest, ülikonda riietatud meesterahvast. Lähemal vaatamisel aga paistavad rohelised sisalikusilmad ning inimvärvi naha alt samuti midagi rohekat – seega selge tulnukas.  Üsna vastik vaenlane – laseb täpselt ja tapab halastuseta,  liigub kärmelt ja suudab end taibukalt varjata, lisaks relva pruukimisele suudab kauge maa taha mürgipilve pritsida.  Kui lõpuks maha kooleb, tekib samasugune mürgipilv ka laiba ümber, seega võib halval juhul endaga mõne sõduri kaasa võtta.

Tekkiski mõte – äkki ongi Tallinnas võimul tulnukad? Näevad küll inimese moodi välja, kuid inimlike käitumisviisidega on üsna vähe ühist. Inimestest ei hooli üldse. Kohalikele seadustele vilistavad täiega. Tabada on raske. Ja see mürgipilv klapib ka. Ainult et erinevalt linnavalitsuse versioonist saab mängus neist lõplikult lahti.

Ei saa aru vä?

06.03.2013

Kaku kabinet IT kolledžis asub koos kahe teisega veel ühe ukse taga (nr 221). Uks on lukus ja sealt saab sisse kas kaardiga või uksetelefoni abil helistades.  Mõne aja eest selgus, et uksetelefon on täitsa katki läinud.  Eile pandi sinna selline universaalne mitmekeelne teatis peale, nagu pildilt näha – aga et kõik ikka aru saaks, kleepis Kakk täna sinna ühe jupi juurde.

Täitsa pekkis!