Silt: Mike Oldfield

Tubular Bells miinus Mike

Mike Oldfieldi kuulsa esikalbumi ilmumisest möödus tänavu 50 aastat. Kahjuks otsustas vanameister aasta tagasi karjäärile joone alla tõmmata – aga tänapäeval on õnneks olemas erinevaid alternatiive. Igatahes kui Alexela kontserdimajas kuulutati välja Tubular Bellsi 50. aastapäeva kontsert, tuli kohe Piletilevisse lennata.

Täna oli Alexelas vist täissaal – peamiselt muidugi natuke vanem seltskond, aga leidus ka nooremaid. Bändi vedas Robin Smith, kes on ka päris Mike’iga koos mänginud. Rahvas igatahes ootas huviga.

Esimene sett oli paraku üsna pettumus. Järjest tehti läbilõige Oldfieldi karjäärist – valik ei olnud halb, aga tase oli küll ebaühtlane. Tubular Bells II algus “Sentinel” ja siinkirjutaja rõõmuks ka üks suurimaid lemmikuid “Summit Day” kõlasid täitsa kenasti. Bassimängija Lisa Featherstoni lauldud “To France” ja eriti “Moonlight Shadow” aga läks “Võru kultuurimaja ansambel esitab Mike Oldfieldi muusikat” -kategooriasse. Õnneks ta hiljem mängis ainult bassi ja tegi seda laulmisest ikka palju paremini. Ent terve esimese poole jooksul ei õnnestunud kordagi kuulda seda Oldfieldi firmasaundi, millest selle mehe igalt poolt ära tunneb.

Nii et vaheajale minnes oli kergelt haltuurane tunne. Pärast vaheaega aga võeti ette see päris “Tubular Bells”. Ei tea, kas keegi oli käinud vahepeal märkusi tegemas, aga muusikud olid nagu ümber sündinud. “Bells” kõlas täitsa originaaliväärselt ning kaks kitarristi leidsid Gibson SG ja Strati koostöös ka Oldfieldi (varajase) saundi üles.

Rahvas tegi teenitud aplausi, muusikud tulid tagasi ja võtsid nüüd ette Ommadawni ja selle järjeplaadi, aga seal jäi asi taas mõneti venima. Õnneks aga lõpus tuli Sailor’s Hornpipe – Mike’iga võrreldaval kiirusel. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris seni, kuni viimaks pandi kõlaritest “Shadow on the Wall” peale.

Natuke  kummaline elamus oli kokkuvõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

ITSPEA ja Oldfield, 4. osa

Täna siis viimane päev ITSPEA eksamist. Laisikud ja unimütsid ronisid kah välja ja hakkasid esseesid kirjutama. 🙂

Aga eksamiga paralleelne Oldfieldi-rännak jätkub sajandivahetusega.  Esmalt 2002. aasta Tr3s Lunas, kus Mike hakkas virtuaalreaalsust ja arvutimänge katsetama ning tegi sinna peale albumi. See on  kusagil Songs of Distant Earthi ja TB3 vahepeal – meloodiline helikeel, sündine algusepool on pigem TB3 ja lõpuosa SoDE. Selline ideaalne eksamitaust, mõnus pehme elektrooniline chill-out – suurte lemmikute hulka ehk ei paneks, aga kuulamist tasub küll. Esile võiks ehk tõsta vist kõige enam kuuldud lugu To Be Free. Oldfieldi firma-kitarrisaundi aga kuuleb vaid albumi lõpupoole.

Vahepeal tuli kolledži personali virtuaalkoosoleku tõttu kuulamispaus, seejärel jätkasin Tubular Bells 2003-ga. Siit  väga palju kirjutada ei ole, see on vana hea asja uusversioon (üsna ereda elamuse jätab jõurav ja röökiv Caveman, mis jätkub samasuguse sürrateemaga ka TB2-s). Järgmine aga on kahe erineva poolega Light + Shade 2005. aastast.

Esimene pool (Light) on taas meditatiivne nagu Tr3s Lunas (firmasaundi on rohkem) – lemmiklugu on selgelt vana hea “Jumal, Sul ligemal” ehk Oldfieldi veidi täiendatud variandis lihtsalt “Closer” (kahes eri variandis; see sobinuks pigem Voyageri plaadile – eriti lõpulooks olev pikem, prantsuskeelse pealkirjaga akustiline versioon Près de toi).

Teine pool (Shade) algab hoopis teistsuguses meeleolus, meenutades TB3 algust (tümakas ei meeldi endiselt). Mõnes mõttes huvitav Amaroki-laadne kompott, aga mulle endale meeldib esimene pool rohkem. Kummaline nähtus on Romance – meenutab kaht omaaegset 2 Quick Starti poolt ärasolgitud ballaadi (“Kõik on nii kui peab” ja “Olen loobuda Sust proovinud”). OK, Mike on klass etem kui 2QS, aga veider tunne jääb ikkagi. Mina eelistaks seda lugu kasvõi Mireille Mathieu esituses…

2008. aasta Music of the Spheres näitab jälle täiesti teistmoodi Oldfieldi (siit saab aru, miks Mike’i autobiograafia pealkiri on Changeling) – see plaat on salvestatud orkestriga ja läheb samasse ritta eestimaise Urmas Sisaski loominguga (nn musica universalis).  Klassikaliselt ilus muusika, ilus akustiline kitarr (Oldfieldi tüüpsaund siia ei sobikski), Lang Langi klaver ja Hayley Westenra hääl.

Siis tegi Mike pikema pausi ja järgmine originaalalbum on juba 2014. aasta Man on the Rocks (sellest on siin Joras juba juttu olnud). Oldfield suudab isegi kaheduurika (Sailing) välja vedada – ja veel nii ülbelt, et selle albumi algusse topib… Ja noort Freddie Mercuryt meenutav (nii hääl kui välimus, aga miinus teatavad kiiksud) Luke Spiller on lauljana äärmiselt hea leid. See on juba vanema mehe plaat, kes aga hinnaalandust ei tee – sisuliselt kõik lood on head, enda lemmikuteks on avalugu, Moonshine, Minutes… Lihtsam on on vist nimetada vähemkõnetavaid: ehk Nuclear ja Chariots, ehkki need pole kuskilt otsast kehvad.

Ja seni viimane stuudioalbum, 2017. aasta Return to Ommadawn – sellest on paraku Spotifys vaid paar juppi, terve albumi leiab aga YouTube’ist. Nimest hoolimata on see pigem vana aja Hergest Ridge’i kui algse Ommadawn’i järeltulija (seda on Mike ise ka öelnud) – juba algsel kuulamisel see (sarnaselt HR-ga ja erinevalt O-st) pigem meeldis.

Kokkuvõtteks: on sel sellil vast karjäär. Uskumatult palju head muusikat…

Aga tänane muusikavalik kattis ära kaks seanssi ITSPEA eksamit pluss pärastise tulemuste kontrolli ja sissekandmise. Koroona-aegse kursuse kohta pole 129 lõpetajat üldse paha tulemus. Homme on veel praktikakaitsmine ja siis järgmisel nädalal kaitsmiskomisjonid. Nädal hiljem aga algab juba kevadsemester.

ITSPEA ja Oldfield, 3. osa

Nagu varem öeldud, panin Mike Oldfieldi karjääri edasi mängima tänase ITSPEA eksami taustale. Koroona tõttu on eksam seekord ainult esseevormis – kolmel päeval,  kahetunnise ajapiirangu ja juhuvalikuga teemadega – teemade laialisaatmisega oli taas jupp rabelemist, kuna suur osa rahvast jättis end lihtsalt registreerimata ja laekus plaaniväliselt. Alternatiiv oleks olnud kõik lihtsalt minema peksta, aga seda ei tahtnud teha – jõrisesin nende peale, aga lasin kirjutama.

Alguseks siis veel üks vana lemmik – 1996. aasta  Voyager ehk Oldfieldi ilmselt kõige keldilikum plaat. Pooleks originaallood ja vanade rahvaviiside kaverid, aga kõik on instrumentaalis. Klassikalised iiri/šoti harmooniad ja Oldfieldi saund on väga ilus kombinatsioon. Ammune lemmiklugu sealt on The Hero.

Vastukaaluks järgmisena Tubular Bells III 1998. aastast.  Isikliku arvamusena seeria kõige nõrgem osa – Oldfield on äratuntav, sees on ka natuke “vana kooli traati” (Outcast), aga tol ajal moekas tümpsurütm rikub kohe alguses üldmulje ära (ja tuleb hiljem tagasi ka plaadi lõppu rikkuma). Man in the Rain oleks hea lugu, kui poleks palju kuulsamat Moonlight Shadow’d, mille “vaese mehe versiooniks” esimene kipub jääma. Päris palju on ka rahulikumat materjali, aga see ei ole kuigi meeldejääv. Ühesõnaga, TB2 oli selgelt parem ja TB1 oli lihtsalt esimene ja originaalne.

1999. aasta Guitars on taas selgelt plusspoolel. Mike tuli idee peale mängida kogu album (sh rütmid) sisse ainult kitarridel.  Häid lugusid on mitmeid, kuid Summit Day on üks suurimaid lemmikuid kogu Oldfieldi loomingu seas.

The Millennium Bell samuti 1999. aastast kujutab kogumikuna kujutletavat ajateekonda Kristuse sünnist tänapäeva. Mõned motiivid on läinud paremini mõttele pihta, mõned veidi nõrgemini. The Doge’s Palace on saundilt hämmastavalt sarnane Belgia bändiga Urban Trad (aga kuna Oldfieldi lugu on varasem, siis ilmselt võtsid belglased siit malli, mitte vastupidi). Orkestriga salvestatud Lake Constance meenutab Vladimir Martõnovi imelist pala  “Õndsakskiitmised” (mis võiks muusikaliselt vabalt samuti Mike’i looming olla – paralleele on palju; 2CELLOS või C-Jam võiksid seega proovida Oldfieldi mängida). Paraku lasi Mike viimase loo mingil DJ-l ära solkida (kõlab nagu omaaegne Caater), rikub albumi üldmuljet.

Paar albumit jääb veel esmaspäevaks. 🙂

ITSPEA ja Oldfield, 2. osa

Reede käes, kursus lõppemas ja Mike Oldfieldi karjääri hilisem osa kuulamiseks ette võetud.

Alguses aga selgus ebameeldiva üllatusena, et Spotifys puudub üks Oldfieldi kergematest, aga Kaku arvates parematest albumitest: 1987. aasta Islands. Eriti kahju on traditsioonilisest “esimesest poolest” ehk “Tuulekelladest” (Wind Chimes), aga seal on head ka kõik n.ö. pop-Oldfieldi lood teisel poolel. Ega’s midagi, järgmine on 1989. aasta Earth Moving. Seegi on hea plaat, ent mõjub eelmise plaadi pop-poole jätkuna (eriti kohe esimene, Adrian Belew’ lauldud Holy).

Blogilugemist saatis esmalt Amarok. 1990. aastal sai Mike’il popist villand. Ta jättis sündid seisma, võttis taas kitarri (ja n+1 muud instrumenti), tegi tohutu tunnipikkuse rosolje erinevatest juppidest (algus kõlab päris ehmatavalt) ja muuhulgas saatis kompositsiooni lõpupoole morsekoodi kasutades otse istmikku (trummipõrina ja möiratuste saatel; veidi hiljem järgneb häälitsus, mis on midagi tsiklikäivituse ja valju kõhutuule vahepealset…) endise bossi, Virgini plaadifirma omaniku Richard Bransoni (kes nõudis talt popmuusika edasitootmist, ent Bransoni meelehärmiks lõppes plaadileping ära).

1991. aasta Heaven’s Open jäi küllalt igavaks, see-eest sellele järgnenud Tubular Bells II on sellenimelisest seeriast ilmselt suurim lemmik ja vist ka üldse nelja-viie lemmikplaadi seas Oldfieldi omadest (koos Islandsi, Songs of Distant Earth’i, Voyageri ja Guitarsiga).

Poole TB2 pealt jõudsin lugemisega foorumisse. Seal oli juba tavapäraselt palju vormitäiteks järelekirjutamist – järgmisel korral tuleb ka sinna rangem piir peale. Õnneks oli siiski mõttega tehtud asju ka.

Lõpetasin seekord Kauge Maa Laulude saatel. Muide, need algavad sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva ja maa.”. Äkki teen Oldfieldiga veel ühe seansi jaanuaris essee-eksamite ajal – päris mitu head plaati jäi veel kuulamata.

Hull tööpäev ja kõvasti Oldfieldi

Tänane päev oli üsna kreisi. See oli muidugi ka kaugelt ette näha – kui tavapäraselt kulus ITSPEA kursuse blogide ja foorumi lugemisele esmaspäeviti 7-8 tundi, siis nüüd lisandus siia veel paarkümmend 10-12 lk rühmatööd (kursus saab järgmise reedega läbi, jäävad vaid eksamid jaanuaris). Hommikul peale kolledži virtuaalset personalikoosolekut hakkasingi lugema. Taustaks otsustasin seekord Mike Oldfieldi panna. Algusest peale.

Seitsmekümnendate Oldfield kattis ära kogu rühmatööde lugemise – Tubular Bellsist Platinumini. Tubular Bells ja Hergest Ridge meeldivad siiamaani, Ommadawn ja eriti Incantations on… imelikud (Kakk on ikka paganama kaheksakümnendad).

Poole Platinumi pealt sai rühmatööd viimaks loetud, tegin söögipausi ja pärast seda lendasin nüüd juba natuke leebema Oldfieldi saatel läbi blogide edasi. QE2 (üks mu lemmikuid vahepealse Oldfieldi hulgas) ja Five Miles Out – kuna rühmatöödesse läks suur hulk auru, siis mõned ei jõudnud seekord blogida (ja teised lasid ülejala – õnneks oli siiski üksjagu asjalikke kirjutisi ka). Väike paus kuni albumi lõpuni…

Crises mängima ja viimane etapp ehk kursuse foorumi lugemine (ja natuke kommenteerimine ka, ehkki põhiliselt üritan lasta seal ikkagi tudengitel rääkida).  Kui lõpuks asi ühele poole sai, oli pea täpselt kesköö ja mängis Oldfieldi ainus filmimuusikaplaat The Killing Fields (vahepeale jäi veel Discovery).

Nagu varem Queeni puhul, jõudsin kuulamisega umbes poole peale (10 albumit). Reedel siis kuulan edasi. 🙂  Alles niimoodi järjest kuulates saab aru, kui palju on Oldfieldi muusikas läbi albumite korduvaid motiive ja kujundeid, mida ta aga suudab iga kord isemoodi kokku põimida.

Tööpäev tuli laias laastus 12-tunnine (paari väikese pausiga).

Üks vana lugu

Leidsin Tuubist ühe vana hea loo.

Kui õieti meenub, siis see lugu oli omal ajal mingil lindistatud kogumikul ja sellega sai enda jaoks üks suuri lemmikuid (tänini) avastatud. Oldfield muidugi. Tegelikult on see lugu aga sarnaselt paljude teiste Mike’i külalissolistilugudega põnev kombinatsioon – Jon Anderson on samamoodi huvitav kuju (kuskil umbes samal ajal sai kõvasti käiatud ka tema jõuluplaati “3 Ships”). Ja video on muidugi oma aja kõrgtase (mis aga tänapäeval üsna naiivsena mõjub).

Annab innustust kitarri edasi harjutada. 🙂

Muusikaelamus: Mike Oldfield, “Man on the Rocks”

Kaku suur iidol Vanavälja Mikk on viimaks ometi hakanud uut muusikat tegema. Ja tulemus on paremate päevadega võrreldav.

Esialgu lasti Tuubi [L] see lugu.  Lihtne ja kaasakiskuv meloodia ning väga hea kogusaund. Mike on videost nähtu järgi üksjagu vanemaks jäänud, ent seda on toodud tasakaalustama üks noor ja natuke isemoodi isand. Luke Spiller (kelle ansamblist The Struts pole Kakk muhvigi kuulnud) näeb välja otse rabavalt sarnane vanadelt piltidelt maha astunud noore Freddie Mercuryga –  ka stiil on võrreldav ning häälgi ei jää palju alla. Igal juhul ütleks, et tegu on Mike’i ühe parima külalissolistiga läbi aegade. Lisaks on põnev detail ka bassimees Leland Sklari osalemine – sedasorti muusika puhul ei juhtu just sageli, et kogu plaadil mängib üht põhiinstrumenti päkapikulikult pika habemega 66-aastane härra.

Plaat ise on Oldfieldi kergemate/rokilikumate seast, ent kuulates siiski vaieldamatu Oldfield – kitarrisaund ei jäta mingit kahtlust.  Igal juhul aga tasus kindlasti ootamist.

APDEIT: Suurema käiamise järel on selgeks lemmikuks kujunenud [L] “Moonshine”.  Huvitaval kombel meenub mõnevõrra ka eestimaine Mr. Lawrence…  Aga seal plaadil on häid asju veel – muuhulgas ka kohti, kus isand Spilleri hääl tõepoolest äravahetamiseni Mercuryt meenutab.

Vana lugu Vanaväljalt

Vanavälja Mikk ehk passijärgselt Mike Oldfield on Kaku üks suurimaid muusikalisi iidoleid.  Kuid alles hiljaaegu selgus, et üks tema suurepärastest lugudest on Kakul radari alt läbi libisenud – võib-olla seetõttu, et see 1985. aasta singel jäi LP-delt välja. [L] “Pictures in the Dark” on saundilt, meloodialt ja kitarrilt üdini Oldfield, ent kõvasti annavad juurde ka Anita Hegerland (Norra edukamaid naislauljaid ja ka Miku tollane pruut – videost on särin selgesti näha) ning “Walesi Toomas Uibo”, poiss-sopran Aled Jones. Eriti kihvt on vokaalselt laulu keskosa (This night will never end).

Veel üks sihuke lugu, mida võibki kuulama jääda.