Kaku suur iidol Vanavälja Mikk on viimaks ometi hakanud uut muusikat tegema. Ja tulemus on paremate päevadega võrreldav.
Esialgu lasti Tuubi [L] see lugu. Lihtne ja kaasakiskuv meloodia ning väga hea kogusaund. Mike on videost nähtu järgi üksjagu vanemaks jäänud, ent seda on toodud tasakaalustama üks noor ja natuke isemoodi isand. Luke Spiller (kelle ansamblist The Struts pole Kakk muhvigi kuulnud) näeb välja otse rabavalt sarnane vanadelt piltidelt maha astunud noore Freddie Mercuryga – ka stiil on võrreldav ning häälgi ei jää palju alla. Igal juhul ütleks, et tegu on Mike’i ühe parima külalissolistiga läbi aegade. Lisaks on põnev detail ka bassimees Leland Sklari osalemine – sedasorti muusika puhul ei juhtu just sageli, et kogu plaadil mängib üht põhiinstrumenti päkapikulikult pika habemega 66-aastane härra.
Plaat ise on Oldfieldi kergemate/rokilikumate seast, ent kuulates siiski vaieldamatu Oldfield – kitarrisaund ei jäta mingit kahtlust. Igal juhul aga tasus kindlasti ootamist.
APDEIT: Suurema käiamise järel on selgeks lemmikuks kujunenud [L] “Moonshine”. Huvitaval kombel meenub mõnevõrra ka eestimaine Mr. Lawrence… Aga seal plaadil on häid asju veel – muuhulgas ka kohti, kus isand Spilleri hääl tõepoolest äravahetamiseni Mercuryt meenutab.
Saund üllatavalt värske ja hea – balanseerib osavalt üle produtseerimise piiri peal. Mõnus kantrirock autos või õues lõkke ääres kuulamiseks. Video kõlbaks kui laulja ei tantsiks nagu naine.
Eks see sell meenutabki mulle omaaegset ruudulises trikoos Freddiet kõige oma isemoodi olemisega. Aga noh, hääl on hea. 🙂
Tasub ka teisi lugusid kuulata, päris ühe vitsaga see plaat löödud ei ole.