Öirolinnas 2

Teine päev Brüsselis. Öö hotellis läks muidu kenasti, aga ilmselt on tegu ühe koledal kombel õhukeste seintega majaga – möödasõitnud suurekaliibriline tsikkel tundus kohe 2. korruse tuppa maanduvat, naabertoa elaniku vetsuskäik tundus eksikombel toimuvat Kaku toa kemmergus ja hommikul oli äratajaks naabri telekas, mis hommikusi uudiseid lasi (omal moel positiivne, kuna enda telekas ei töötanud). Õnneks toimus äratus enam-vähem õigel ajal. Muidu aga tuleb hotelli kohta häid sõnu öelda – muuhulgas oli üks esimesi külastatud hotellitube, kus sai korraga moblat ja läpakat laadida ilma mingit muud taristut lahti ühendamata. Hommikusöök oli küll kontinentaalne, aga täiesti kõhtutäitev.

Kella 11 paiku kirjutasin end välja ja jäin fuajeesse läpakaga istuma.  Esialgne plaan oli seal tööd teha kuni õhtupoolikuni, mil oleks tulnud enne ärasõitu veel parlamendist läbi minna. Lõuna ajal toimus improviseeritud eine Euroopa teemal – sinimustvalge šokolaaditahvel ja purk sealtsamast automaadist võetud kohalikku õlut.  Mõne aja pärast aga saabus isand Pärtel hotelli arve asja klaarima ning tema autoga õnnestus parlamenti saada. Brüssel on liikluse poolest vist veel jubedam kui Riia…

Tänu Pärtelile ja tema bürookaaslasele Epule õnnestus (peale kahe põhjaliku  turvakontrolli läbimist) pääseda ühte puhkenurka, kust pääses läpakaga isegi lahtisesse netti.  Seal sai siis istutud terve pärastlõuna, kuni kella viie paiku tuli isand Tarandiga koos lennukile minna (pärast selgus, et sama reisiga tuli veel mitu Eesti eurotegelast). Teekonda lennujaama sai kasutada lühikoolituseks Creative Commonsi litsentside teemal – vastutasuks kuulis huvitavaid asju parlamendi toimetustest.

Lennujaamas oli turvakontroll vist küll seninähtutest kõige põhjalikum… Aga õnneks oli aega piisavalt varutud. Vahepeal saabus ka sõnum, et Kaku auto oli KIAs jõutud ära remontida (tänud kiire tegutsemise eest!) ja selle saab Tallinnas kohe aia tagant kätte – nii ei pidanud teist taksosõitu enam ette võtma. Liiatigi lendas sama lennuga koju ka TLÜ kolleeg Vladimir, kes laekus Genfist talvekoolist ja kellele pidi abikaasa autoga vastu tulema – nii ei pidanud isegi lennujaamast KIAsse jalutamisega vaeva nägema.

Niisiis võib peaaegu öelda, et SH-fenomeni sel päeval enam ei esinenudki. Üks suur asi siiski oli, sellest kirjutab homme. Aga sõit oli kokkuvõttes vahva, sai kohtuda mitmete huvitavate inimestega ja nägi ka öirolinna ära. Aitüma kutsumast ja läheb teinekordki, kui vaja samalaadsel teemal sõna võtta.

Anna neile vasaraga, vasaraga, vasaraga…

Täpselt sihuke tunne (tolle tuntud Ultima Thule laulu järgi) tekkis, kui isand Tarand ja kompanii pahandasid, et Europarlamendi nõuded nad sundkorras Windows XP (jah, XP – toosama ligi 10 aasta vanune süsteem) -põhise taristu (ekskang, outhouse ja muu sihuke) külge kinni naelutavad. Firefox on keelatud, skaip on keelatud, Wifist näeb ainult EP enda veebilehte – kõik puha “turvalisuse huvides”… Ja kohalikud sellid teadsid rääkida, et ehkki lähiajal on kuuldavasti uuendused plaanis, mängitakse kogu kupatus ikka Microsofti kätte. Nende varasem 7-liikmeline ajuseebitajate tiim on küll [L] kahe peale kokku kuivanud, aga ju nad teevad oma tööd edukalt.

Ja siis imestatakse, miks [L] sihukesed asjad juhtuvad…

APDEIT:  Selgus, et läbi teatavat sorti ussiemmilaadse tulemüüri on EP-s võimalik ka wifitpidi majast välja saada (tänud Epule isand Tarandi büroost abi eest). Aga ikkagi näib, et siinne itt sarnaneb veidi ühe vägeva raudrüütliga, kel on kiiver, rinnaturvis ja paljas taguots…

Öirolinnas

Nagu juba mainitud, kutsuti Kakk Brüsseli linna juttu rääkima. Isand Indrek Tarand koos mõnede mõttekaaslastega otsustas seal Document Freedom Day -nimelise ürituse teha.

Esimese päeva kokkuvõttena: seni on tore olnud, aga pisike shit happens käib selle sõiduga kaasas küll. Algas juba kodus, kui kommunikatsioon eri osapoolte vahel eriti hästi toimida ei tahtnud (näiteks teemavalik oli pikka aega udune, lõpuks siis valiti pakutud mõtetest üks välja).

Hommikune ärkamine kell neli läks üllatavalt libedalt, siis sai juba läbi lumise Tallinna taksoga lennujaama (seekord juhtus hästi mõnus taksojuht ka). Järgmine SH ilmnes väljalennul – masinal jäätõrje tegemata, lend jäi tublisti hiljaks. Et aga vahemaandumiseks Kastrupis väga pikalt aega polnud, tekkis küsimus. Õnneks sujus lend kenasti ja väikese jooksmisega jõudis Kopenhaagenis ka Brüsseli lennule.

Brüsselisse lend möödus vahejuhtumiteta, seal oli aga mõte natuke Euroopa maksumaksjaid vähem koormata ja soovitatud takso asemel rongiga minna (üle kuuekordne hinnavahe). Rongis õnnestus taas pisikese SH-ga valesse klassi istuda, aga õnneks oli konduktor muhe onu ega teinud numbrit.  Jaamast õnnestus pisikese ringinuhutamise järel pea otse Hotel des Colonies üles leida.

Hotell on muidu mõnus, selline koloniaalajastu hõngu taotlev (fuajee, toamööbel jne). Järgmine SH aga selgus, kui tuba veel vaba polnud (tõsi, see oli ka varem netist vaadatud, et enne 14.00 harilikult ei vabane). Mis ikka, läheb siis kohe “tööle”. Mõned asjad oleks muidugi võinud kotist ära tuppa visata (kogu pagas on läpakakott).

Jope jäi küll hoiule, siin pole seda vaja. Kõik on juba roheline, õhk on mereliselt niiske (ilm tulevat Põhjamerelt) ja kuupäeva kohta soe (+13 vist oli). Kõlbas pintsakuga ringi leekida, kohalikud olid ka suht samamoodi riides.  Aega oli ja oli mõte veel maksumaksjaid rõõmustada ning jalgsi parlamenti minna.Hotellitibi andis lahkesti linnakaardi ka kaasa.

Muidu oli täitsa mõnus jalutuskäik (ca 4km), aga ikka veel katki ja sidemes jalg ei olnud sellise koormusega harjunud ja hakkas lõpupoole nurisema. Õnneks sai tee enne otsa, kui asjad hulluks läksid. Järgmine SH ootas parlamendis: seal ju turva nagu lennujaamas, aga miskipärast mobla ei toiminud ja majas olevatele tegelastele helistada ei saanud. Valvelauas istuv madame oli aga abivalmis ja lõpuks sai ühendust. Üks asjapulgast tšikk saadeti läbi turvade eskortima ja kohale sai enam-vähem õigeks ajaks.

Üritus ise oli päris vahva. Eelnevalt õnnestus veel kohtuda ja juttu ajada [L] Erik Josefssoniga, kes on siinne [L] FFII esindaja ja roheliste fraktsiooni nõunik ning kes omal ajal tarkvarapatentide põhjalaskmisele EL-s tublisti kaasa aitas. Rääkisid veel norralane Hakon Wium Lie Opera Software’ist ja sakslane Stefan Gradmann Berliini Humboldti ülikoolist. Kohal oli paarkümmend inimest, sealhulgas ka üsna mitu parlamendiliiget. Arutelu tekkis kah päris elav. [L] Kaku slaidid leiab tavalisest kohast. APDEIT: Tänu isand Henrik Alexanderssonile leiab Vimeost ka [L] videosalvestuse.

Seni viimane ja suurem SH tekkis aga tagasisõidul.  Kolleeg Pärtel otsustas Kaku ikka takso peale lükata ja viimaks leidis ühe aasia selli juhitava. Parleetas pikalt-laialt en francais ja  poiss näis aru saavat.  Kakk oli päevast üsna väsinud ja nii ei märganudki, et taksojuht korralikult hotelli juurde sõitis – aga mitte Hotel des Colonies, vaid Centrale – kuna see asub rue des Colonies’il ja muidugi sai ta pikast parleetamisest hoolimata ikka valesti aru… Noh, õnneks ei teinud suurt arvet, mahapaneku koht oli küllaltki kiiresti kaardilt leitav ja natukene ka “kodule” ligemal kui parlament. Ja muidu poleks ilmselt näinud ära püha Miikaeli katedraali, mis on tõeliselt ilus pühakoda.

Linn on muidu kena, eriti uhke on muidugi parlamendikvartal. Aga paraku on miinuseks üsna kõikjal leviv räpasus ja … kerjused (europealinna kohta üllatav). Suhtumine ümbritsevasse näib olevat pigem romaanilik “elegantne lohakus” kui germaani Ordnung.  Natuke juba hakkab mõistma, miks siinmail flaamidel kopsik täis hakkab saama. Ja veel üks häda on roheluse nappus seninähtud paigus – ka lennukiga maandudes näis, et harvad ülalt nähtud metsalapid olid pigem istutatud kui vanast ajast püsti jäänud.

Nõukaselver

Õhtul oli vaja natuke toidukraami, Kadaka selver jäi tee peale.

Oisajuudas – nagu oleks tõesti eighties coming back… Paksult inimesi ja üsnaväga pooltühjad letid. Tutkit, pelmeenid – külmletis olid kaootiliselt mõned objektid, ülejäänu oli kenasti puhtaks pestud.  Sildid ja kaubad olid kaotanud suure osa omavahelisest vastavusest. Siis tuli muidugi meelde, et juba päevad tagasi oli reklaamitud tühjendusmüüki (pood läheb remonti). Tühjendamine aga õnnestus ilmselt üle ootuste hästi.

Pühapäeval tuleks sinna ilmselt koolilapsed ekskursioonile viia. Saavad kah teada, mismoodi nende vanemad lapsepõlves poes käisid. Mõne nõukanostalgiku raviks ehk kah tervemaks.

Oracle Day

Sel nädalal siis lausa kaks suurt tarkvaraüritust koos…

Esmalt oli hommikul kohale laekudes selgelt näha erinevus võrreldes paari päeva taguse Novelli üritusega –  tuttavaid nägusid oli vähe (hiljem küll tuli päris mitmeid juurde) ja ülikondades inimesi oli palju-palju rohkem.  Tegelikult oli siia kogunenud seltskond, kes oleks tulnud kohale saada ka Novelli Linuxi-päevale – paraku sõltub vaba tarkvara levik päris palju ka juhtoinaste teadlikkusest.

Õhkkond oli ka märksa enam äriline, ehkki mitte ülearu formaalne.  Selles mõttes oli Oracle’i üritus palju otsesemalt firma promosündmus kui Novelli oma.  Hommikupooliku üks peamisi eesmärke oli promoda [L] Exadatat ehk siis Oracle’i tarkvaraga varustatud (endise) Suni serverit.  Iseenesest ju asjalik lahendus – kuid seda IMHO peamiselt juhul, kui kogu firma peamine tegevus ongi andmehulkade kogumine ja/või saagimine (“veski ärimudel”).  Suurema ja integreerituma süsteemi puhul aga tekib peagi võimaliku lock-in’i oht.  Kogu kupatus maksab ikka üsna palju (Storage Serveri USA hinnaks pakutakse 55 000 dollarit, väikseima Database Machine’i eest tahetakse 300 000 ameerika raha).  Ja sellise süsteemi juures rääkida hirmsuurtest eelistest kasutaja jaoks on… noh, ütleme viisakalt “turundusjutt” (eriti käib see hr Taromsari ettekande kohta, mis pigem kinnitas soovi Oracle’i toodangust eemale hoida). Ka tekitas kummastust avasõnades lühidalt mainitud “vabavara” ja märkus “otsisime inimest, kes võinuks sellest rohkem rääkida, ei leidnud”. Eestis on vaba tarkvara spetsialiste päris palju ja mitmed neist on ka pädevad ärisektorist rääkima.

Lõunal käisime koos kolledži pingviinipundiga, päris lõbus oli. Pealelõunane sessioon oli märksa asisem ja vähem promone, Tarvi Tara OO.o jutt sisaldas mitut väärtuslikku pointi äriinimeste jaoks (avatud vormingute tähtsus, tavainimese vajatav 6%-ne funktsionaalsus MS Office’ist jne), väikese promomomendi Oracle’i OO (endine StarOffice) kasuks OO.o/LO-ga võrreldes võib andeks anda. Koduse Ubuntu-kasutuse tunnistamine ei olnud hariva liigutusena kah halb. Natuke jäi küll hätta taustaga (LO eraldumise põhjusi ei teadnud ja väitis, et OpenSolaris on tänini elus – ning juttu polnud OpenIndiana/Illumos projektist), aga igati tubli katse vähemalt. Ja see oli esimene ettekanne, peale mida saal tõeliselt küsimuste-kommentaaridega üles ärkas. Ja peale seda mängis Andre Krull enda Webmedia-ettekande sissejuhatusena saalile ette veel jupi värskest hittvideost kapral Aadu ja e-riigiga (paraku ettekanne ise oli nii ja naa).

Kokkuvõttes oli täitsa kasulik kogemus. Hästi korraldatud üritus ja üht-teist sai kõrva taha kah panna. Paraku tuli õhtul tundi jõuda ja ürituse lõppu lisatud Tanja Mihhailova kontsert jäi seetõttu kahjuks kuulamata.