Öirolinnas 2

Teine päev Brüsselis. Öö hotellis läks muidu kenasti, aga ilmselt on tegu ühe koledal kombel õhukeste seintega majaga – möödasõitnud suurekaliibriline tsikkel tundus kohe 2. korruse tuppa maanduvat, naabertoa elaniku vetsuskäik tundus eksikombel toimuvat Kaku toa kemmergus ja hommikul oli äratajaks naabri telekas, mis hommikusi uudiseid lasi (omal moel positiivne, kuna enda telekas ei töötanud). Õnneks toimus äratus enam-vähem õigel ajal. Muidu aga tuleb hotelli kohta häid sõnu öelda – muuhulgas oli üks esimesi külastatud hotellitube, kus sai korraga moblat ja läpakat laadida ilma mingit muud taristut lahti ühendamata. Hommikusöök oli küll kontinentaalne, aga täiesti kõhtutäitev.

Kella 11 paiku kirjutasin end välja ja jäin fuajeesse läpakaga istuma.  Esialgne plaan oli seal tööd teha kuni õhtupoolikuni, mil oleks tulnud enne ärasõitu veel parlamendist läbi minna. Lõuna ajal toimus improviseeritud eine Euroopa teemal – sinimustvalge šokolaaditahvel ja purk sealtsamast automaadist võetud kohalikku õlut.  Mõne aja pärast aga saabus isand Pärtel hotelli arve asja klaarima ning tema autoga õnnestus parlamenti saada. Brüssel on liikluse poolest vist veel jubedam kui Riia…

Tänu Pärtelile ja tema bürookaaslasele Epule õnnestus (peale kahe põhjaliku  turvakontrolli läbimist) pääseda ühte puhkenurka, kust pääses läpakaga isegi lahtisesse netti.  Seal sai siis istutud terve pärastlõuna, kuni kella viie paiku tuli isand Tarandiga koos lennukile minna (pärast selgus, et sama reisiga tuli veel mitu Eesti eurotegelast). Teekonda lennujaama sai kasutada lühikoolituseks Creative Commonsi litsentside teemal – vastutasuks kuulis huvitavaid asju parlamendi toimetustest.

Lennujaamas oli turvakontroll vist küll seninähtutest kõige põhjalikum… Aga õnneks oli aega piisavalt varutud. Vahepeal saabus ka sõnum, et Kaku auto oli KIAs jõutud ära remontida (tänud kiire tegutsemise eest!) ja selle saab Tallinnas kohe aia tagant kätte – nii ei pidanud teist taksosõitu enam ette võtma. Liiatigi lendas sama lennuga koju ka TLÜ kolleeg Vladimir, kes laekus Genfist talvekoolist ja kellele pidi abikaasa autoga vastu tulema – nii ei pidanud isegi lennujaamast KIAsse jalutamisega vaeva nägema.

Niisiis võib peaaegu öelda, et SH-fenomeni sel päeval enam ei esinenudki. Üks suur asi siiski oli, sellest kirjutab homme. Aga sõit oli kokkuvõttes vahva, sai kohtuda mitmete huvitavate inimestega ja nägi ka öirolinna ära. Aitüma kutsumast ja läheb teinekordki, kui vaja samalaadsel teemal sõna võtta.

Kommenteerimine on suletud.