Armas Estonian Air…

Kirjutan sulle esimest korda (nagu vanasti lastesaadetes kõik kirjad algasid).

Tegelikult on Kakk seni olnud päris suur Eesti Õhu fänn. Ikka kohe väga mõnus on tulla kusagilt Lissabonist, Madriidist või Heraklionist mõnelt konverentsilt või muult ürituselt, kus mitu päeva ainult ameerika keelt on räägitud, lennata mingi teise firmaga Kopenhaagenisse või Frankfurti Maini ääres – ning siis astuda mõne EA lennumasina peale, kus uksel võtab vastu naeratus ja omakeelne “Tere õhtust!”. Hakkab kohe kõvasti kodusem.

Kunagi ammu oli lendamine aga üksjagu probleemne. Nimelt tuli lennukisse pääsemiseks kasutada imelikke ratastega moodustisi, mille selga oli trepp pandud – trapiks nimetati teisi.  Kerge jalaga inimese jaoks pole ehk häda miskit, aga mutikesed, põnnid ja kehva liikumisega inimesed olid hirmsas hädas. Õnneks leiutas vahepeal Keegi Tark Onu (või Tädi) säherduse vahva toru, mida mööda sai otse lennukisse astuda. Jube mugav. Mitte ainult mutikestele, põnnidele ja kehva liikumisega inimestele – ehk jättis mõni jokkis onu kah seeläbi  kondid terveks.

Nüüd on Eesti Õhul uued Kanadamaal ehitatud lennumasinad Lotte ja Bruno. Üks tuli Kakule Brüsselisse vastu ka. Peale minnes ootas üllatus: toosama vanaaegne trapp ees!  Katkisele jalale see eriti ei meeldinud…  Üles sai veel enam-vähem, aga vaat Tallinna tagasi jõudes oli jama: väljaväänatud jalaga eriti hea meelega sellisest asjast alla ei tule. Tuli kogu lennukirahvas mööda lasta ja siis kuidagimoodi aegluubis sealt alla koperdada (tänud stjuardessile, kes läpakakoti enda kätte võttis).

Oleks veel, et mõni vana masin, millele muidu ligi ei saa, aga tuttuus Bombardier CRJ900 võiks ju ometigi olla torupidi ligipääsetav – trapid  on ju nii üheksakümnendad, nagu popid inimesed ütlevad. Ja mutikesed, põnnid ning kehva liikumisega inimesed on jälle hädas. Ehk saaks midagi välja mõelda?

Muidu võib tulla jube jama – näiteks võtab ilmakuulus teadusemees Stephen Hawking Inglismaalt pähe tulla kultuuripealinna tegemisi kaema. Ja kui tema siis oma imevigurtooliga üldse lennukisse ei pääse, tuleb sellest nii suur jänn, et selle kojuvedamiseks on isegi Boeing 737-500 liiga väike, Bombardierist rääkimata.

See on üks tõsine mõtlemise koht. Ei ole üldse aprillinali.

Täie lugupidamisega

Kakk

2 kommentaari postitusele “Armas Estonian Air…”

  1. Estonian Air ütleb:

    Armas Kakk

    Me tahame olla sama suured ja ilusad nagu kõik seal maal, kus ameerika keelt räägitakse, aga meil tuleb leppida tõsiasjaga, et maa, kus elame, on väike, rahvast, kelle hulka kuulume, on vähe jne. Ja nii on ka lennukitega, mis meid suurematele lähemale lennutavad. Paraku aga väikesed lennukid (ka suurtes lennujaamades) hästi ei hakka selle koridori otsa, kust otse lennukisse ja sealt välja saab. See aga ei tähenda, et need, kel käimisega (eriti trepist tõusul ja laskumisel) raskusi, lendamisest loobuma peaksid. Toekama abi saamiseks võib alati lennujaama töötajate poole pöörduda, käepärase abikäe on seni ulatanud, ja loodetavasti ulatavad ka edaspidi, stjuardessid-stjuuardid. Tore, et üks abivalmis stjuardess juhtus ka Teie lennul olema 🙂 Loodetavasti nõustute meiega, et kui veidi ebamugav sisenemine ja väljumine kõrvale jätta, siis istuda on selles uues lennukis ju mugav. Olete alati oodatud Lotte või Brunoga järgmisele lennureisile!

  2. Kakk ütleb:

    Ennäe… 🙂

    Tegelikult muidugi on reisilennuliikluse ligipääsetavus (eriti just nendele kehva liikumisega inimestele) juba üsna habemega teema ja seda tõele au andes üldse mitte ainult Eestis. Reisilennuki sisemuse ligipääsetavaks (sõna tõelises mõttes) muutmiseks peaks kogu tehnoloogia ilmselt tubli sammu edasi tegema, aga vähemalt lennukini jõudmine ei tohiks selles osas küll vähikäiku teha.

    Praegu on küsimus selles, kas Bombardieride hankimisel kogu see temaatika üldse päevakorda kerkis või ei. Kui jah, siis on loodetavasti tegu ajutise ebameeldivusega (eeldab, et keegi tegeleb lennujaamade Suurte Torude kohandamisega väiksemale lennukile – näiteks võiks Lennarti jaamas olla üks Pisikeste Lennukite Toru, kuhu ette Bombardierid ajada). Kui praegu pandaks välja sildid “Vabandame ajutiste ebameeldivuste pärast, lennujaama pääslad on kohandamisel” (ja see tõesti nii on), ei oleks ühelgi mõistlikul inimesel pahandamist. Näiteks oli ka Kristiine keskus remondi ajal väga kole ja segane koht, nüüd on päris viisakas.

    Kui aga see kaalutlus üldse kahe silma vahele jäi või (mis hullem) seda üldse ei tähtsustatud, siis on kuri karjas. Lisaks kurjustavatele mutikestele ja Kakkudele võib tulla ka pahane euroonu, vehkida Hirmus Tähtsa Paberiga ja teha väga koledat häält. See Stephen Hawkingu stsenaarium polegi nii ilmvõimatu – ja siis on käes Tõsine Jänn ehk väljamaa keeli PR-katastroof.

    Abivalmis inimesed on äärmiselt tore asi, aga nende kasutamine peaks alati jääma erakorraliseks varuvariandiks. Normaalne oleks olukord, kus keskkond on tehtud selliseks, et inimene pääseb võimalikult ise igale poole. Suure Toru süsteem seda suuresti ongi, praegu aga tekkis selles osas nähtav vähikäik.

    Lennukis istumise mugavuse kohta: üldiselt polnud viga (kirjade järgi oli turistiklassi istmevahe sama kui Boeingul), aga aknaalused kohad on mõeldud vist eeskätt neile, kes Kakuga ühepikkused (176cm) või lühemad. Suurema inimese jaoks võib see kerekumerus juba ebamugavusi tekitada.

    Tänud igatahes vastamast! 🙂 Ja ilmselt lendab edaspidi Lotte ja Brunoga ka.