Silt: ITSPEA

ITSPEA ja Steeleye Span, 1

Jälle algab kevadine ITSPEA e-kursus. Pealetungiva tehisaru tõttu on juba  mitu aastat on õhus olnud küsimus “Kas ja kui kaua sellega jätkata saab?”, nii et ka tööde lugemisega kaasnenud muusikamaratonid on löögi all. Sel korral andsin osalejatele võimaluse blogida peale tavapärase viisi ka tehisaruga (lisades juurde, mida protsessist õpiti, millist aru ja viipa kasutati jne) – näis, mis sellest välja tuleb.

Aga seekordset muusikarida alustab taas üks äärmiselt pikaealine bänd – folkroki üks pioneere Steeleye Span. Pärit Londoni linnast ning sellises võtmes on arusaadav, miks 1970. aastal inglise maarahvamuusikale moodne juhe taha pisteti (alguses tekkis sellega üksjagu paksu pahandust, kuna folgifännid pidasid seda pühaduseteotuseks). Pika ajaloo jooksul on algusest alles jäänud vaid solist Maddy Prior, läbi on bändist aga käinud väga palju rahvast.

Päris esimene album on õnneks Spotifys olemas – selleks on 1970. aasta Hark! The Village Wait (sain targemaks ka: siin tähendab “wait” mitte ootamist, vaid keskaegset muusikutepunti). Tervikuna sarnaneb päris palju siin varem kuulatud Runrigi esimese Play Gaelic-albumiga – pehmemat sorti folgile (kõik peale ühe on inglise rahvalaulud) on lisatud elektripillid ja bändirütm, sekka ka paar a cappella lugu. See on üks kahest albumist, kus soliste on kaks, lisaks Maddy Priorile laulab ka Gay Woods. Steeleye Span on alati olnud ka hea bändivokaaliga ning mitmed lood meenutavad ka varajast Clannadi. Endale meeldib ehk enim lõpulugu “One Night as I Lay on My Bed” rütmikamast otsast (sisuliselt pehme progerokk) ja a cappella “The Hills of Greenmore” rahulikuma otsa pealt.

Teine album on Spotifyst kahjuks puudu, pika nimega kolmas – Ten Man Mop or Mr. Reservoir Butler Rides Again 1971. aastast on taas olemas. Jälle sai keeleliselt targemaks: “Mop” on siin omaaegne tööbörs. Kohe esimene lugu, “Gower Wassail” on oma mitmehäälsuses väga sarnane hilisemate tuntumate lugudega (ja bassikäik meenutab hoopis eestimaist Ewertit). Mõnus, hea vokaali ja huvitava harmooniakäiguga lugu on ka “Marrowbones” (harmoonilisi vimkasid esineb sellel bändil üksjagu ka hilisemates lugudes – sama käib ka üsna karmi teksti kohta). Seda oleks hea kusagil kõrtsis kamina ees laivis kuulata (nagu ka riilipopurriid). Huvitavad on ka a cappella lisalood “Captain Taylor” ja Buddy Hollylt laenatud “Rave On” (eriti naljakas on katkist, “viskavat” plaati jäljendav versioon).

Neljandal, 1972. plaadil “Below the Salt” on bändi esimene hitt, versioon jõululaulust “Gaudete” (huvitava kõlaga on ladina keele inglisepärane hääldus, näiteks pealkirja puhul “gaudeitei”). Vahva on jig’ide popurii – ägedale folgile on lisatud samavõrd äge basskitarr (mängijaks siitmaalt bändi tulnud ja kauaks jäänud Rick Kemp). Samas ülejäänud plaat on natukene ühetooniline – võib-olla on üheks põhjuseks trummide varasemast vähesem kasutamine.

Edasi tuleb Parcel of Rogues 1973. aastast. Äkki sai bänd ka ise aru, et eelmine album jäi natuke uimaseks – igatahes on see tunduvalt elavam ja kirjum. Tegemist on tegelikult algselt ühe teatriprojekti taustaga ja see on natuke ka muusikast kuulda. Selle plaadi järel käis Steeleye Span tuuritamas koos Jethro Tulliga ja albumi kõla kannatab täitsa võrdluse välja (näiteks nõialugu “Allison Gross”). Huvitav paar on “The Ups and Downs” (eelmiste plaatide stiilis mõnus folk-umptsa) ja “Robbery with Violins” (lahe sõnamäng pealkirjas ja heas mõttes kiiksakas lugu traadikitarri ja viiuliga). Mõnusalt traadine on ka “Cam Ye O’er Frae France”, plaat lõpeb aga jälle puhta folgiga (“Hares on the Mountain”).

1974. aasta Now We Are Six on veelgi rokilikum, pahandades sellisena folgifänne. Plaati aitas produtseerida Ian Anderson ning külalisena puhub ühes loos saksofoni David Bowie. Lood on aga endiselt traditsioonilised rahvalaulud ning traadi kõrval on ka pehmemaid lugusid (kasvõi nimilaul). Ilmselt kõige tuntum siin plaadil on varajast Queeni meenutav “Thomas The Rhymer”, mida on eri aegadel ikka ja jälle mängitud. Naljakas on “Twinkle Twinkle Little Star”, kus tundub laulvat lastekoor – tegelikult on need täiesti täiskasvanud bändiliikmed ise. Ja kuuldavasti olid tegelased mingil ajal teinud pulli ka lõpus oleva Phil Spectori looga “To Know Him Is to Love Him” – kontserdi lisapaladeks olid nad end glämmrokkariteks riietanud ja seda lugu koos “Long Tall Sally” ja teiste samasugustega kamminud…

Täitsa mõnus kuulamine – edasi läheb nädala pärast.

 

 

ITSPEA ja Traveling Wilburys

ITSPEA viimane nädal käsitles eetikateemat. Sel korral oli lõpus isegi kirjutajaid päris piisavalt – aga siiski oli viimaseks kuulamiseks vaja võtta midagi lühemat.

ITSPEA muusikamaratonide hooaja lõpetab seepärast Traveling Wilburys. Selle naljaka nime taga peitub omaaegne supergrupp, kes andis välja vaid kaks (üliedukat) põhialbumit ning mõned lood veel, lisaks on kuulsustest liikmed muidugi ka mujal koostööd teinud.

Bändi taustalugu on sobivalt jabur, nimi (ja ka liikmete pseudonüümid) tuleb kellestki rändjutlustajast ja sullerist nimega Charles Truscott Wilbury Sr, kelle ringitõmbamise tulemusena tekkis siia ilma punt poolvendi (kusjuures mõlemal albumil on poiste nimed erinevad). Tegelikult on aga Wilburyde seltskond muidugi aukartustäratav – Bob Dylan, George Harrison, Jeff Lynne, Tom Petty ja esimesel plaadil ka Roy Orbison.

Esimese plaadi Vol. 1 sai siinkirjutaja kunagi vanemate käest (kasseti kujul) sünnipäevaks – ilmselt võis see olla 1989. aastal, ülikooli teise kursuse alguses. Hästi huvitava kõlaga ja samas väga ühtlane album, kõigi staaride leivanumbrid on ühele plaadile kokku jõudnud – Dylani lugudejutustamine, Petty kiiksuga huumor, Orbisoni kõrge hääl, Harrisoni kitarr ning Lynne’i meloodiakäigud ja saund. Väga kena on Roy Orbisoni lauldud “Not Alone Any More”, mis oleks sobinud ka tema viimasele, umbes samal ajal ilmunud albumile Mystery Girl (Orbisoni kuulab ehk eraldi kunagi tulevikus), kuid parimad lood on siiski esimene ja viimane – “Handle with Care” ja “End of the Line”. Viimase video salvestamise ajaks oli Roy Orbison kahjuks juba surnud ning videos on tema lauluosa taustaks tema kiiktoolis kiikuv kitarr.

Wilburyd tegid kahe plaadi vahepeal veel ühe eraldi singliloo – rumeenia lastekodulaste aitamiseks salvestati Hank Snow’ viiekümnendate hitt “Nobody’s Child”. Niisiis on see kaver, aga vist taas kord selline, mis originaalist täiesti üle sõidab (sellele aitab kaasa ka väga hea video) -klassikaline nukker kantrilugu, kus kõik neli “venda” kordamööda solisti rolli täidavad, kokku kõlab see aga hämmastavalt mõjusalt.

Teine album, 1990. aastal ilmunud Vol. 3 (kahjuks nüüd juba ilma Roy Orbisonita) oli samuti väga edukas. Ka see on väga ehe ameerikalik “tagasi juurte juurde” -muusika, aga rokilikum kui esimesel plaadil (ent kõlas on endiselt selgelt kuulda Jeff Lynne’i produktsiooni). Esimese albumi kantrilikumat rida esindab siin “If You Belonged to Me”. Ka see plaat on ühtlaselt mõnus kuulamine, ent Orbisoni puudumine on siiski tunda – juba tema hääl eristus teiste omadest palju enam.

Sellega on ITSPEA põhihooajal ja ka sellega kaasneval muusikakuulamisel joon all. Bände oleks veel võtta päris palju, aga ITSPEA-ga jätkamine sõltub ilmselt tulevikust.

ITSPEA ja Capercaillie, 3

ITSPEA eelviimane nädal tegeles turbeteemadega. Lõpp juba paistab – aga et ilmselt on ka muud õppeained üles ärganud, siis olid kirjutised tavapärasest veidi rabedamad ja neid oli vähem. Siiski sai tänasega juba esimene aktivist “viie” ilma eksamita kätte.

Paralleelne muusikakuulamine jätkus Capercaillie seltsis. Järgmine Capercaillie plaat on nende üheksas stuudioalbum, 2003. aasta Choice Language.

Algab taas ionalikus, kergelt folk-jazzilikus võtmes. Kolmanda loo “The Old Crone” algus tõi meelde omaaegse Eesti eurolaulu “Tii” (Karen Matheson aga ei kõla üldse pealkirjas mainitud vanamuti moodi…). Endale meeldib vist enim neljas lugu, mõtlik modernkeldi ballaad “Little Do They Know” – ka siin meenusid eestlased, omaaegsed Folkmilli ja Evelin Samueli lood üheksakümnendatest.

Üsna klassikaline ilus ballaad on siin veel pika gaelikeelse nimega “Nuair a Chì Thu Caileag Bhòidheach”. Ülejäänud plaat on taas kergelt jatsulik, moodsa noodiga folk – umbes samasugust asja tegi tollal ka belglaste punt Urban Trad, kes ühe sellise modernkeldi looga oleks äärepealt isegi tollesama aasta Eurovisiooni ära võitnud.

2008. aasta Roses and Tears pidi olema bändi viimane album, mingi aeg plaaniti pärast seda lõpetada. Plaat on väga kena õhtune kuulamine – stiililt mõnevõrra sarnane eelmisega, aga selgelt kammerlikum (ehkki tagapool tuleb ka elavamat sorti lugusid, näiteks “Barra Clapping Song”). Nagu eelmiselgi albumil, on ka siin samasugune, pika gaelikeelse nimega kena ballaad “Seinneam Cliù Nam Fear Ùr” – kuulates meenus Dire Straitsi “Brothers in Arms”, loo mõte läheb vist ka samasse kanti. Tegelikult on veel teinegi, lõpulugu “Leodhasach an Tir Chein” (keldi lauludes nii levinud koduigatsuse motiiv).

Originaalalbumitest viimane on 2013. aasta At the Heart of It All. Ka see jätkab üsna sujuvalt kahe eelmise albumi rida, ehkki siin on kõlapilt palju traditsioonilisem – see on tagasiminek juurte ja ka esimeste albumite juurde. Hästi mõnus puhtakujuline šoti folk on teisena tulev “The Strathspey Set” – seda kujutaks hästi ette Viljandi folgil, instrumentaalpool kõlab üsnagi nagu eelmisel aastal seal käinud Flook (teine samasugune on “The Jura Wedding Reels”).

Nimilugu plaadi keskel on väga kena ballaad – mitmehäälset laulu on Capercaillie kasutanud mõnevõrra vähem kui Clannad vmm, kuid siin on see olemas (lisaks on Karen Mathesoni hääl aastatega natuke madalamaks vajunud, ent ka see madalam register on väga hea).

Käesoleval aastal ilmus bändilt veel ka ReLoved, plaaditäis vanade lugude uusversioone – aga seda Spotifys esialgu ei leidu. Seega lõpetab metsiste kuulamise seekord siin – jälle üks hea ja pika ajalooga keldi seltskond, kes loodetavasti ei ole veel päris viimast sõna öelnud.

ITSPEA ja Capercaille, 2

ITSPEA kursusel hakkab lõpp paistma. Täna  lahati tugitehnoloogiat – ning nagu varemgi, näis see enamikule rahvast täiesti kosmosena (seepärast seda teemat ongi kursusele vaja).

Capercaillie metsiselaul aga jätkub 1995. aasta albumiga To the Moon. Alguse nimilugu meenutab taas kord päris kõvasti Ionat – see on selgelt keldi muusika, aga progeroki ja ka jazzi elementidega. Ka järgmised, mõtlikumad lood meenutavad umbes sellesama ajastu Ionat (Beyond These Shores, Journey Into the Morn). “Why Won’t You Touch Me” algab aga hoopis nn world music‘u võtmes.

Kokkuvõttes on see ühtlane ja hea plaat, kus kuuleb nii tasemel viiulit kui akordioni. Avaloost alates käib läbi selge keldi joon, kuid see on siin segatud ka muude mõjutustega. Lõpuosa on siiski selgelt rohkem keldilik – “Ailein Duinn”, “Eastern Reel” ja “Breisleachi” kordusversioon plaadi lõpus on enam-vähem puhtalt uuskeldi lood, “Rob Roy Reels” on aga päris traditsiooniline vilepillifolk. Ilus clannadilik klaveriballaad on “The Prince of Fire”.

Järgmine album tuleb kaks aastat hiljem ja kannab taas veidrat nime, Beautiful Wasteland. Selle bändi kohta on plaadi alguseosa üllatavalt sünteetiline (natuke meenus Oldfieldi Tubular Bells 3). Hiljem tulev nimilugu meenutab stiililt (folk/jazz) eelmise albumi oma ning sealtmaalt hakkabki album stiililt sarnanema eelmisega (“Shelter” meenutab taas Ionat). Ka see album on ühtlane meeldiv kuulamine, kuid siinkirjutaja eelistab pigem eelmist plaati.

Sajandivahetusel (2000) saadi valmis järgmine album, Nadurra. Avalugu “Skye Waulking Song” meenutab alguses veidi Kate Bushi ja Peter Gabrieli hitti “Don’t Give Up”. Seejärel tulevad mitu raadiohitti (“Hope Springs Eternal”, “Michael’s Matches”, “Tighinn Air A’Mhuir Am Fear A Phosas Mi”, “Hoireann O”) mis liigituvad folgielemendiga (sündi)popiks ning mida on ka siinmail raadiost kuuldud.

See plaat on seega pigem folgilik popalbum (selged erandid on traditsiooniline viiulifolk “Argyll Lassies” ning Donald Shaw’ lõõtsatehnikat demov lõpulugu “The Cockerel in the Creel”, lisaks on “The Hollybush” Corrside sarnane popfolk ja “Gaol Troimh Aimsirean” kena mõtlik, väikese jatsuelemendiga ballaad) – aga sellisena täiesti kuulatav. Enda lemmikud on siit vist “Mo Chailin Dileas Donn” ja need folgilikumad lood.

Ühe korra saab seda bändi aga veel kuulata – paar albumit jäid järgmiseks reedeks. 🙂

ITSPEA ja Capercaillie, 1

ITSPEA tegelased uurisid täna kasutatavust ja HCI-d ning üritasid leida veebist sellealaseid häid ja halbu näiteid. Oli keskeltläbi nädal – kirjutati korralikult, aga ilmselt hakkab semestrilõpu mahv vaikselt segama.

Aga muusika osas koliks Tennesseest jälle Šotimaale. Capercaillie (nime on bänd võtnud ka Šotimaal elutsevatelt metsistelt) on veel üks uuema aja keldi muusika esindajatest, laiemalt on nad aga märksa vähem tuntud kui näiteks Clannad.

Pärit on nad Lääne-Šotimaalt Argylli krahvkonnast, koosseis on algusest (1984) tublisti muutunud ning lisaks Moya Brennani ja Enyaga täiesti võrreldavale lauljatarile Karen Mathesonile on algsest seltskonnast tänini alles veel ainult klahvpillimängija Donald Shaw. Šoti gaeli keele toojaks pop- ja rokkmuusikasse peetakse üldiselt Runrigi, kelle Play Gaelic -album ilmus juba 1978. aastal – kuid ka Capercaillie on siin oma osa teinud, nad on samuti laulnud suures osas gaeli keeles ning nende 1992. aasta singel “Coisich A Ruin” oli esimene selles keeles laul, mis jõudis Suurbritannia Top 40 -singlite hulka.

Spotifys on saadaval suurem osa bändi albumitest, ka 1984. aasta esikalbum Cascade (küll hilisemas, 2020. aasta väljalaskes). Sarnaselt Clannadiga oli ka Capercaillie alguses puhtamalt folkbänd ning hiljem võeti “moodsamad” kõlavärvid juurde. Kui aga Clannadil domineerisid pigem keelpillid (kitarrid, kontrabass, harf), siis varajase Capercaillie saundi oluliseks osaks oli Donald Shaw’ akordion (ja mängida see sell oskab – juba enne bändiga alustamist võitis noor Donald 16-aastaselt Suurbritannia akordionistide meistrivõistlused). Ka Karen Mathesoni hääl on muidugi põhitegija – “An Eala Bhan” (“Valge luik”) ja “An T-Iarla Diurach” (“Jura isand” – mõeldakse sellenimelist Hebriidide saart) on klassikalised kenad ballaadid, veelgi mõjuvam on a cappella lauldud “Milleadh Nam Braidhrean” (siin plaadil on ta küll natuke rohkem klassikaline sopran ja veidi vähem n.ö. keldi hääl – ent hästi lauldud on need lood ometi). “Marc’s Set” näitab veel ühe pillimehe, tollase flöödimängija Marc Duffi võimeid. Plaat tervikuna sarnaneb küllaltki palju varajase Clannadi albumitega (sugulaste värk – näiteks Skye’ saarest rääkiv “Eilean a’ Cheò” ehk “Udusaar” tõi meelde sarnase iiri loo “Spancil Hill”).

Kahjuks ei ole Spotifys Capercaillie teist ja kolmandat albumit, 1987. aasta Crosswindsi ja 1989. aasta Sidewaulki. Õnneks on aga seal 2007. aastast pärit kogumik Heritage Songs, kus on suurem osa nendelt plaatidelt pärit lugusid olemas – nii et võtab selle asemele (vedas, need tunduvad väga head albumid olevat).

Kohe alguses olev pika pealkirjaga “Alasdair Mhic Cholla Ghasda” ehk “vapra Colli pojast Alasdairist” rääkiv (väidetavalt mõeldakse 17. sajandi šoti väejuhti, inglispärase nimekujuga Alexander MacDonald), regilaulu moodi lugu kõlab nii, nagu oleks Clannad ja Runrig koos jämmima sattunud. “An Ribhinn Donn” on juba nagu hilisem, sündiperioodi Clannad. Veelgi rohkem meenutab seda Sidewaulki albumilt pärit “Fisherman’s Dream” – pimesi kuulates oleks kindlalt Clannadi pakkunud, tegelikult on see aga hoopis briti muusiku John Martyni lugu. Ja “Both Sides the Tweed” toob kõlapildilt meelde Clannadi kuulsa “Buachaill On Eirne”, kuid “Am Buachaille Ban” ongi vist seesama lugu (ingliskeelse pealkirjaga “Come by the Hills”) ka meloodialt… Keldi muusikas on ikka hästi palju läbipõimunud mustreid.

1991. aastast alates on õnneks kõik stuudioalbumid olemas, esimene neist kannab miskipärast pealkirja Delirium. Siit alates hakkab ka Karen Mathesoni hääl omandama “seda õiget” keldi kõla – avalugu “Rann na Móna” on põnevate pööretega ja hea saundiga, terve see plaat kõlab juba märksa tänapäevasemalt, kaotamata samas enda juuri.

Žanrimääratlus on vist fusion (eestipärasemalt võiks ka “rosolje” öelda…) – siin on lisaks eri sorti uusfolgile ka mitu popi poole kalduvat lugu (“You Will Rise Again”, “Heart of the Highland”, “Servant to the Slave”), eriti põnev rosoljelugu on aga “Kenny MacDonald’s Jigs”. Meloodia on puhastverd keldi viiulivärk, taust aga on hoopis slap-bassiga funky (üks üsna väheseid kohti muide, kus see siinkirjutajale tõsiselt meeldib). Siin plaadil on ka see eespool mainitud gaelikeelne “Coisich A Rùin”, mis briti edetabelisse pääses – taas väga clannadlik ja sellele plaadile omaselt (õnnestunud) rosolje.

Nii et ei teagi, miks albumi nimes see deliirium on – plaadilt seda küll ei leia. Väga mõnus positiivne plaat – aga huvitaval kombel peaaegu et ilma klassikaliste ballaadideta (sinna liigitub vist ainult albumi lühim lugu, ilus ja mõtlik “Breisleach”). Donald Shaw pani siin plaadil akordioni suurel määral puhkama ja võttis asemele juhtmega pillid – siin on päris palju kuulda modernkeldi sünditausta ning üldine produktsioon on ka varasemast viimistletum.

1993 ilmus järgmine album, Secret People, mis põhiosas jätkab eelmise plaadi liini. Avalugu “Bonaparte” on taas rosolje – Clannad, The Corrs, Peter Gabriel… ja mitmed paralleelid tulid veel. “Grace and Pride” on intelligentne poplugu, taas meenus Peter Gabriel ja kristliku muusika poole pealt üha enam ka Iona (eriti meenutab neid plaadi teise poole lugu “Hi Rim Bo”). Ja tundub, et Karen Matheson suudab enda häält päris erinevates tämbrites pruukida (hea laulja tunnus) – siin on keldi stiil tagaplaanil ning hääl on tavapärasem poplaulja oma (kohati isegi õrnalt rokilik).

See album ongi vist pigem pop- kui folkplaat (vähemalt alguse poole – lõpus tuleb ka folgielement selgemalt tagasi) – aga väga hea selline, jõudes ka briti albumite Top 40 hulka. Siin on muuhulgas uuesti tehtud avaalbumi “An Eala Bhan”, aga nüüd märksa lihvitumal kujul. Ja veel üks väga tore rosoljelugu on “Seice Ruairidh”. Plaadi lõpuosas võtab Donald Shaw jälle ka akordioni kätte. 🙂

Täna viimasena kuulaks 1995. aasta TV-soundtracki Glenfinnan (Songs of the ’45). Selle plaadi täpselt taustainfot ei õnnestugi leida, aga tundub, et see oli mingisugune Šotimaa ajaloole pühendatud telesaade või -sari, kuhu siis Capercaillie taustamuusika lõi (sarnaselt Clannadi ja Robin of Sherwoodi sarjaga). Igatahes see meenutabki Clannadi Legendi-plaati – väga korralikult lihvitud, aga samas selgelt keldilik ja ajaloolise hõnguga muusika. Lisaks on siin ka kogu plaat gaelikeelne, Karen Matheson kõlab taas selgelt keldipäraselt ning kohati kostab ka clannadilikku mitmehäälsust.

Esimeses pooles väga hea album, tagapool läheb natuke igavamaks (aga halb pole ka see osa). Endale ilmselt meeldib enim kolmas lugu, “Oron Eile Don Phrionnsa”. Lõpus olev “Gaelic Psalm Theme” on natuke kummaline – pealkirjas viidatud keldi kristluse teemaga vist väga ei haaku, pigem meenuvad millalgi vahepeal moes olnud kapuutsibändid (Gregorian jt nendetaolised).

Jätkab metsiselaulu kuulamist järgmisel nädalal. 🙂

 

ITSPEA ja Petra, 4

ITSPEA e-kursus tuhnis täna erinevates IT arendus- ja ärimudelites. Ilmselt hakkab muudes ainetes kiire aeg kätte jõudma – seekordne saak oli nii keskelt läbi. Aga õnneks oli ka huvitavamat lugemist.

Petra kuulamine jätkub sajandivahetuse albumiga Double Take, kus bänd võttis enda varasemad hittlood ja üritas neid ajastukohaselt esitada. Ise pean seda plaati bändi suurimaks läbikukkumiseks – võib-olla isegi põhimõtteliselt.

90-ndate lõpus oli teatud seltskonnas moes teha teadlikult inetut muusikat (mõnel juhul taheti sellega rõhutada “kommertsiga mittetegelemist”, mõne esitaja puhul oli aga tegu ka seestpoolt välja imbuva inetusega) – ja nüüd üritas seda teha bänd, kelle sõnum oli hoopis midagi muud ning kelle harmooniadki olid olnud seni hoopis teistsugused.

Lisaks püüti kõla “akustilisemaks” keerata ning ka sellega jäädi hätta – võrdluseks suutis teine kristlik rokkbänd, kanadalaste The Kry enda Unplugged-albumiga teha viis aastat varem väga edukalt järele MTV Unplugged-sarja stiili. Petra aga tootis siin plaaditäie parajat jama (pardon), eriti jaburaks läks (originaaliga võrreldes) “Beyond Belief”. Ainus parem uusversioon on (seekord John Schlitti esitatud) “Judas’ Kiss” – kuid isegi siin on Volzi algvariant parem.

Üks bändi esimesi hitte, “The Coloring Song”, kõlab siin nagu Nirvana – mitte isegi halvasti, aga see stiil ei sobi selle lauluga (ja need käigud on ikkagi lihtsalt inetud – Nirvana narkolaksuse-õlleuimase olemuse puhul mõistetavad, Petra puhul mitte). Natukenegi positiivsem on lõpulugu, Wake-Up Calli lõpust võetud “Just Reach Out”, aga siit on täiesti kadunud rokielement – see on siin keskpärane, igav gospellõõritus.

Plaat müüs vähem kui 40 000 koopiat (selle bändi kohta selgelt vähe), plaadifirma lepingut ei pikendanud ning kui album mingi valemiga ikkagi Grammy võitis, siis küsisid paljud, et mida need valijad ikkagi nuusutasid…

2001. aastal otsustas Bob Hartman bändi jaluleaitamiseks tagasi tulla, leiti uus plaadifirma ning jätkati kolmekesi (Schlitt, Hartman, Weaver) koos stuudiomuusikutega. Bassi mängis külalisena Rick Cua, kes 90-ndatel ka üsna edukat soolokarjääri tegi (ja selle raames ka Tallinnas Gospelfestivalil käis). Tulemuseks oli Revival, kus esmakordselt ei ole ühtki Bob Hartmani lugu (see ongi kaveriplaat, nagu kaks varasemat Petra Praise’i) ning saund on taas teistsugune – natuke elektroonilisem ja mõtlikum.

Aga vähemalt ei ole see muusika enam inetu, pigem Petra Praise 2 ja God Fixationi sarnane, alternatiivrokielemendiga popgospel (algus ja lõpp on pehmemad, keskpaik traadisem). Ehk kõige rokilikumad on Chris Tomlini “The Noise We Make” (huvitaval kombel kõlab põhiriff üsna klassikalise Petra moodi) ja isemoodi töötlus gospeliklassika “Amazing Grace” teemadel (pealkiri on sama ja ka tekst lähtub sealt, muusikaliselt ei ole siin aga midagi ühist). Pehmematest lugudest on ehk enim õnnestunud “Better Is One Day” ning üsna palju mängitud “Meet With Me”.

2003. aastal lasti välja bändi 20. album Jekyll and Hyde, mis tegi taas pöörde. Loobuti klahvpillidest ja keerati saund tublisti raskemaks – see on vaat et (nu)metal-album (vungi keerab üles kohe alguse nimilugu). Enne seda aga lasti (tänini päris arusaamatutel asjaoludel) bändist lahti kauane trummar Louie Weaver ja võeti asemele Paul Simmons. Lugude autoriks on taas Bob Hartman ning see mõjub bändile pigem hästi, ka 53-aastane John Schlitt teeb siin üle pikema aja taas kõvemat häält.

See on korralik rokkalbum, ehkki võib-olla veidi ühetaoline (ainult kaks viimast lugu on natuke pehmemad, klassikalise roki elementidega – ehk enim meeldibki siit plaadilt viimane, “Sacred Trust”). Ent Petra näitas siin, et neid maha kanda on veel varavõitu.

Petra “ametliku osa” lõpetab 2005. aasta Farewell, bändi teine live-album. Külalistena on kohal ka Greg X. Volz ja John Lawry, lood on läbilõige bändi karjäärist. Seal Tennessee kontserdil, kus see salvestati, oleks tahtnud täitsa olla… Mõnus on akustiline sett Volziga solisti rollis, tore mõte on mitmetes lugudes tšello kasutamine basskitarri asemel. Lõpupoole aga tuleb John Lawry lõbus mängimine sämpliga “Jesus Loves You” ja viimaks ka “Beyond Belief” (õnneks originaalilähedaselt) ja “He Came, He Saw, He Conquered”. Lõpp hea, kõik hea. 🙂

Pärast seda albumit mindi ametlikult laiali – aga loomulikult ei saa taadid rahus istuda ja tulevad aeg-ajalt (eri kombinatsioonides) jälle kokku. Ja ühest vahvast kaverist tollelesamale “Beyond Beliefile” on siin juba varem kirjutatud – peasüüdlasteks noor brasiillane Dan Vasc ja kaks 70-aastast Johni 2020. aasta lõpus.

Päris äge maraton sai. Järgmine kord vaataks vahelduseks midagi pehmemat.

ITSPEA ja Petra, 3

ITSPEA rahvas luges täna Eben Mogleni “Anarchism Triumphanti”. Mõned kirjutasid päris huvitavaid mõtteid – samas on tänase põlvkonna ajud “häkkeri”-termini osas paraku ilmselt juba lootusetult ära triigitud (selgitamine ei näi enam aitavat). Näis, kas on sellega mõtet edaspidi üldse jätkata.

Aga Petra järgmiseks albumiks on nende ilmselt parim plaat – seda nii siinkirjutaja kui ka nende paljude arvates, tänu kellele see taas bändile kuldplaadi tõi (ja viimaks peale viit kandideerimist ka Grammy auhinna). 1990. aasta Beyond Belief on väga kvaliteetne suure-areeni-rokk põhiosas korraliku vungiga ja mõnede ballaadidega seal vahel (kusjuures siin on paremad just need vungilood – paljuski jälle tänu John Schlitti vokaalile).

Avalugu “Armed and Dangerous” on korralik hevi, järgnev “I Am on the Rock” ühendab salmis hevi ja refräänis meloodilist hardrokki. Eriti hea on aga neljandana tulev hoogne ja meloodiline nimilugu (sellele tehti ka hästi vahva muusikavideo). Pehmema poole pealt võiks välja tuua lõpuloo “Prayer” – kena sündiklaveriballaad, kus John Schlitt kasutab hoopis pehmemat hääletämbrit kui mujal. Plaat tervikuna sarnaneb ehk kõige enam Def Leppardi kuulsaimatele albumitele.

Aasta hiljem tuli välja Unseen Power – samuti tervikuna hea plaat, ehkki veidi vähem poleeritud saundiga ning muusikaliselt siinkirjutaja jaoks eelmisega võrreldes pool sammu tagasi. Aga ka see sai Grammy, bänd sai esineda ühel Farm Aidi heategevusprojekti kontsertidest (ainsa kristliku bändina) ja võeti Hard Rock Cafe “elanikuks”. Alguse kolme käreda hardroki järel mõjub veidi veidralt roxette’ilik “Hand on My Heart”, selle bändi kohta isegi natuke läägevõitu poplugu. Lõpuballaad “In the Likeness of You” on õnneks märksa ausam ja ehedam.

1993. aasta albumi Wake-Up Call salvestasid bändimehed koduses Nashville’is Brown Bannisteri käe all (Elefante-vendade LA stuudiosse reisimise asemel). Plaat kõlabki veidi teistmoodi – aga kantripealinn ei tähendanud kindlasti kantrit. See on hea klassikaline rokkalbum, ehkki mitte enam paari eelmise plaadi staadionirokk.

Alguse kolm laulu on natuke ZZ Topi rea peal, käreda bluusinoodiga rokilood, järgnevad mõtlikum ballaad “He’s Been in My Shoes” ja bonjovilik “Praying Man”. Siin plaadil on kolm lugu bassimees Ronny Catesi looming, kõik neist on väga head (tõsi, nende tavapäraselt terased tekstid on endiselt Bob Hartmani sulest) – tõsine, nu-metali kanti (Korn?) minev traadikas “Underneath the Blood”, kristliku elu märkidest rääkiv “Marks of the Cross” ja vist plaadi parim lugu “Sleeping Giant”, väga klassikaline ja hea metafooriga rokilugu (pealkirjas on mõeldud kirikut). Ka plaati lõpetav “Just Reach Out” on mõnus ja kaasatõmbav showstopper. Album tõi bändile kolmandagi Grammy auhinna.

Wake-Up Call kuulub siinkirjutaja jaoks kolme parima Petra albumi hulka ning oli paraku ka Petra hiilgeperioodi lõputähiseks – pärast seda lahkus bändist John Lawry ning veidi hiljem lõpetas tuuridel osalemise ka ainus algne bändiliige Bob Hartman.

Pärast aastast pausi ilmus bändilt 1995. aastal No Doubt. Enamik laule on endiselt Bob Hartmanilt, kes mängis sisse ka plaadi kitarrid ja oli kaasprodutsendiks, kuid hiljem kontsertidel mängis juba David Lichens (ja klahvpillidele tuli peale John Lawry lahkumist tema endine pillitehnik Jim Cooper). Plaat on eelmistega võrreldes saundilt popilikum, isegi John Schlitti lauluhääl ei ole enam eelmiste albumite draiviga.

Alguse rokilood on küll peaaegu endised, kuid saundis on selgeid muutusi ning järgnev poprokkballaad “More Than a Thousand Words” (iseenesest hea lugu) on juba märgatavalt pehmemat sorti. “Right Place” on taas korralik alternatiivse kõlaga andmine, aga endiselt mitte enam päris sama saundiga kui varem. Grammyle kandideeris ka see album, kuid seekord enam seda ei saanud. Pärast seda plaati lahkus Ronny Cates ning ka uued tulijad Lichens ja Cooper ei jäänud pidama.

Kahe aasta pärast prooviti teha järge varasemale väga edukale Petra Praise’ile. Petra Praise 2: We Need Jesus ei ole aga enam päris sama. Kaverite seas on päris mitu Bob Hartmani originaallugu ning kogu saund on taas pehmem. Siin plaadil mängib kitarri veel David Lichens, kuid Ronny Catesi asemel on Lonnie Chapin ning plaadil teeb kaasa rida külalismuusikuid, kellest tuntuim on ilmselt Foreigneri 1992. aasta paiku kristlaseks saanud solist Lou Gramm.

Lugudest on päris mõnusa vungiga kergerokikaver Rick Foundsi tuntud ülistusloost “Lord I Lift Your Name On High” – üldiselt on aga plaat ühtlaselt kuulatav, ent erilise särata (ning sedasorti muusikat suudaks teha ka paljud teised peale Petra).

1998. aasta God Fixation tõi bändi nooremad kitarristid Pete Orta ja Kevin Brandow’, kuid plaat tervikuna on samasugune kui eelmine – täiesti kuulatav, korralikult tehtud raadiomusa, väikese alternatiivinoodiga popgospel (mitte päris Hillsong, aga ka mitte väga erinev). Võib-olla kõige märgatavam (ja traadisem) on “A Matter of Time”, aga ka see on pigem omaaegne dc Talk (Jesus Freaki albumilt) kui Petra.

Järgmisel korral siis tulevad Petra viimased albumid, sh kohe alguses nende ilmselt kõige suurem põrumine.

ITSPEA ja Petra, 2

ITSPEA kursus jõudis peale ülestõusmispühi (ühe päeva võrra pikema nädalaga) 9. teemasse ehk IT-juhtide võrdlemisse. Üsna paljud lasid seekord kergelt luha – ehkki oli ka häid kirjutisi. Tundub aga siiski, et järgmisel aastal tuleks ülesanne ringi sõnastada.

Aga Petra kuulamine jätkub 1984. aasta lõpu (Spotify ja veel mõned allikad aga pakuvad aastaks 1985) albumiga Beat The System. Selles mõttes veider plaat, et suure osa tööd tegi siin ära laenatud pillimees, stuudiomuusik Carl Marsh, kes mängis sisse kõik trummid, bassi ja suure osa klahvpillidest – John Slicki asemele klahvimängijaks tulnud (ja kümneks aastaks paika jäänud) John Lawry siin väga mängida ei jõudnudki.

Petra saund muutub siin plaadil tublisti sünteetilisemaks – alguseots on puhas sündirokk (kohati Whitesnake, kohati Depeche Mode). Tagapool tuleb uus (veidi queenilik) versioon Russ Ballardi loost “God Gave Rock and Roll to You”, mis varem üksjagu pahandust tekitas – nüüd oli Petra aga suurte poiste seas ja lärmajad võtsid vaiksemaks. Siin on ka nondesamade lärmajate poole irooniliselt näpuganäitav sündipopilik (springsteenilik vastuolu muusika ja teksti vahel…) “Witch Hunt”, mille terav tekst kirikus paraku küllaltki levinud silmakirjatsemist üsna lapiti kolakaga kostitab.

Kokkuvõttes on seegi plaat hea (ehkki veidi teistest erinev) kuulamine, kuigi suuri lemmikuid ei oskaks siit välja tuua (tollele pika nimega loole lisaks ehk ka pauerballaad “Voice in the Wind” ning Etioopia lastest rääkiv mõtlik “Hollow Eyes”).

Järgmisel aastal lasti välja live-album Captured in Time and Space – ülejäänud lood on varasemate plaatide omad, aga ühe popurrii lõppu tehti ära Händeli kuulus “Halleluuja”. Samal aastal ilmus aga ka stuudioplaat Back to the Street – Greg X. Volz oli selleks ajaks otsustanud soolokarjääri kasuks ning asemele võeti üks tolleks hetkeks oma eluga üsna rappa jõudnud sell.

John Schlitt oli Head Easti nimelise bändi solistina saanud üsna edukaks, ent jõudnud enda eluga nii puntrasse, et visati bändist alko- ja muude jamade tõttu välja (ning olla plaaninud ka endaga midagi hullu ette võtta). Õnneks oli tema naine jõudnud selleks ajaks otsapidi kirikusse ja tiris viimaks mehe kaasa – lõpptulemuseks oli väga hea rokklaulja väga pikk karjäär. Petra mõlemad solistid on head lauljad, aga Schlitti hääl on üks parimaid klassikalise roki žanris üldse.

See plaat on mingis mõttes üleminekuetapp Volzi ajastust Schlitti omasse – laulab Schlitt, aga muusika on pigem veel Volzi ajastu oma. Saund on hästilihvitud, selle eest tuli pikemaks ajaks hoolitsema endine Kansase laulja John Elefante (koos arranžeerijast venna Dinoga). Paremad lood on ehk kolm viimast – ballaad “Fool’s Gold”, vahva sõnamänguga popprokk “Altar Ego” ja pehme, meloodiline raadiohitt “Thankful Heart” (viimases tuleb Schlitti vokaal ehk kõige paremini esile).

1987. aasta This Means War! on juba selgelt Schlitti ajastu plaat – tugisammasteks John Schlitti vägev hääl, John Lawry klahvpillitaust ja Bob Hartmani kitarririfid (viimane kirjutas endiselt enamiku repertuaarist, mis aga siitmaalt hakkab kalduma klassikalise staadioniroki žanri poole). Toto ja Journey asemel läheb bänd nüüd pigem Bon Jovi (“He Came, He Saw, He Conquered”), Scorpionsi (“Kenaniah”, “All King’s Horses”) ja Def Leppardi (“You Are My Rock”, “Dead Reckoning”) kapsamaale, tekstid aga on endiselt petralikult otsekohesed ja samas mitmekülgsed (ühe YouTube’i kommentaari järgi “on Petral olemas laul absoluutselt igaks elujuhtumiks”).

Sõjateema siin plaadil on aga pigem ülekantud tähendusega (vaimuliku võitluse mõttes) – kuid nimilugu alguses on piisavalt sõjakas, et isegi Manowari meenutada. Skaala teise otsa jääb taas kena raadioballaad “Don’t Let Your Heart Be Hardened”.

1988. aasta albumil On Fire! asendab Mark Kellyt basskitarril Ronny Cates ning tulemuseks on vist kõige klassikalisem ja stabiilsem Petra koosseis (lausa kuue plaadi jagu – Schlitt, Hartman, Lawry, Weaver, Cates). Stiililiselt jätkub eelmise plaadi rida – (vaimuliku) sõdimise teema ning hästi tehtud ja (Elefante-vendade poolt) poleeritud suure-staadioni-rokk.

Ilus oma ajastu sündiklaveriballaad (vokaalpartii on samuti kena) on “First Love”. Hea lugu on ka “Council of the Holy”, mis huvitaval kombel sarnaneb hoopis hilisema, taaskogunenud Europe’iga (seda nii alguse ballaadi- kui raskerokiliku lõpuosa poolest – ning Joey Tempest on üks üsna väheseid rokihääli, keda kannatab Petra hiilgeaegade Schlittiga võrrelda).

Täna viimasena võtaks ette 1989. aasta albumi Petra Praise: The Rock Cries Out. Nagu nimigi ütleb, on tegu vabakiriklikel jumalateenistustel lauldavate ülistus- või kiidulaulude kogumikuga (muidugi Petra stiilis; lisaks on plaadil ka kaks Bob Hartmani originaallugu). Siinkirjutajale seega tuttav materjal – suurt osa neist on tulnud eri aegadel ja kohtades ka endal mängida.

Sedalaadi muusika omapära on lühikesed laulud – tihti lauldakse vaid 1-2 salmi, vajadusel korrates. Nii on ka siin enamik lugusid lühikesed, aga leidub nii korralikku keevitamist (kohe avaloos) kui ka ilusaid ballaade. Endale meeldivad enim “King of Kings” (siin on jälle Manowari lõhna tunda), mõtliku palvena mõjuv “Take Me In”, “Salvation Belongs to the Lord” (John Schlitti rokihääl refräänis, Bob Hartmani kitarripartii ja Louie Weaveri trummid hoiavad selle liiga seebiseks minemast), üsna queenilik “The King of Glory Shall Come In” ning eriti lõpus olev “We Exalt Thee”.

Viimane on tegelikult ainult algse laulu refrään, millest on aga tehtud tõsine staadionirokihümn – huvitav harmoonia tekib taustakoori klassikalise ja solisti rokivokaali vahel, aga kogu bändipartii on äge ning lugu on väga stiilne tervik. Sedalaadi töötluste peale oleks Petra algaegade “isakesed” end ilmselt rohelisetriibulisteks vihastanud, ent kaheksakümnendate lõpuks oldi ilmselt rokkmuusika kirikussetulekuga leppinud. Siit tuleb ka bändi ajaloo esimene kuldplaat – kristliku muusika turg ei ole isegi USA-s nii suur, et igaüks suudaks poolt miljonit albumit läbi müüa.

Jätkab järgmisel nädalal, mh Petra parima plaadiga. 🙂

ITSPEA ja Petra, 1

ITSPEA tegelased jõudsid täna professionaalsuse teemasse ja pidid analüüsima kõrghariduse, rakenduskõrg-/kutsehariduse ja sertifikaatide mõju IT-karjäärile. Päris huvitav lugemine oli (leidus ka arvamus, et kõrgkooli polegi varsti enam vaja). 🙂

Aga paralleelse muusikakuulamise osas koliks folgilike Rankinite juurest tagasi rokilainele, aga väikese iseärasusega. Järgmine rokkbänd on – Suurel Neljapäeval kuulamisega alustamiseks sobivalt – kristliku rokkmuusika üks alusepanijaid, kelle ajalugu annab pikkuselt võrrelda kasvõi Runrigi või Springsteeniga (seega tuleb taas päris mitu osa).

Petra (kreekakeelne “kalju”, nagu ka Peetruse nimes) sai alguse ajal, mil USA kirikuseltskond suhtus rokk- ja üldse poppmuusikasse üsna karvaselt. Siis aga hakkas tekkima noori kutte, kes küsisid “Why should the Devil have all the good music?” ehk miks peaks kogu hea muusika Saatanale jätma (veel üks tuntud selle rea muusik – Larry Norman – tegi 1972. aastal ka sellenimelise laulu).

Petra alusepanijaks oli 70-ndate alguses kitarrist Bob Hartman, kes hipiajastu järellainetusena püüdis kokku sulatada rokkmuusikat ja sõnumit Jeesusest (hipid ei olnud just tavamõistes kirikuskäijad, kuid Jeesus Kristusest pidasid enamasti lugu). Esialgne Petra koosnes kahest laulvast kitarristist (Bob Hartman ja Greg Hough), bassimehest (John DeGroff) ja trummarist (Bill Glover) ning bändi esimene, endanimeline stuudioalbum (peamiselt Bob Hartmani loominguga) ilmus aastal 1974.

Muusikalises mõttes oli see üsna taltsas (suures osas pigem segu kantrist ja pehmest folkrokist), kuid põhjustas ikkagi USA-s paraja furoori. Avalugu “Walkin’ in the Light” on üsna korralik kantrirokk (kitarris on konteksti arvestades ikka üsna julgelt “traati pandud”). “Mountains and Valleys” toob meelde isegi Queeni esimese albumi (vrdl “Doing All Right”). “Lucas McGraw” on puhas lõbus kantri bändžo ja prääksuva ninahäälega. “Backslidin’ Blues” ehk “usutaganeja bluus” on väidetavalt üleüldse esimene tõsine bluusilugu kristliku muusika albumil. Aga see plaat kõlab kuidagi tuttavlikult – umbes nagu varajane Fix. 🙂

Ent Petra on algusest peale vaieldamatult selge sõnumiga bänd, tekstid on üsna üheselt evangeelse sisuga (seega ei ole imestada, et nad on alati suutnud mõlemale äärmusele närvidele käia). Samas on muusika tolle aja kontekstis väga korralikult tehtud (ja Bob Hartman näitab end algusest peale väga hea kitarristina) ning alles alustanud plaadifirma Myrrh Records jäi läbimüügiga rahule.

Järgmine album Come and Join Us tuli kolm aastat hiljem 1977. aastal. Trummar läks vahepeal minema, kuid tuli albumile stuudiomuusikuna tagasi. Stiili oli raskemaks keeratud (“Sally” kõlab natuke isegi Zeppelini kanti) ning Hough’ ja Hartmani kõrvale võeti laulma mitu külalissolisti (sh hilisem pikaajaline laulja Greg X. Volz). Jauramist jätkus ka – üks laul praagiti firma poolt välja ja plaadi algne nimi tuli ära muuta. Ent ikkagi jäi Russ Ballardi kaver “God Gave Rock and Roll to You” (algselt oli mõeldud ka plaadi pealkirjaks) avalooks – see on ikka juba päris rokilugu (hiljem laulis seda mh KISS) ja konteksti arvestades julge samm (isegi kui siinne versioon on üsna pehme). Veel üks samaväärne on lõpuks nimilooks saanud “Come and Join Us”, päris lõbus on ka “Woman Don’t You Know” (nagu oleks Freddie asemel Miki-Hiir varajase Queeni ette pandud…). Plaadifirma sihiks olnud läbimurre n.ö. ilmaliku roki turule jäi aga tulemata ning poisid said firmast kinga.

Kahe aasta pärast oli Petra tagasi albumiga Washes Whiter Than (uue plaadifirma Star Song Records alt). Koosseisust jäi alles vaid Hartman, kes kutsus juurde (Petras esmakordselt) klahvimängija Rob Frazieri ja juba eelmisel plaadil laulnud Greg X. Volzi (too olevat pidanud valima REO Speedwagoni ja Petra vahel ning pühendunud kristlasena eelistas viimast), viimane hakkas ka uueks trummariks.

See plaat on märksa pehmem raadio-popprokk (kõige tuntumaks sai ilmselt “Why Should the Father Bother?”, mis enda ilusa kitarri ja vokaaliga ongi ilmselt parim lugu albumil, veel üks samalaadne on ka “Mary’s Song”) ja ehk rahustas vanameelsemaid kuulajaid natuke. Stiil aga meenutab omaaegset Jaak Joalat ja Radarit kusagil varietees (eriti viitab sellele mõnes loos esinev funky-noot) – iseenesest kvaliteetne, aga veidi igav ja natuke haltuura –  nagu kroomitud plastik. Ainus pluss on see, et Greg X. Volz oli algusest peale selgelt parem laulja kui Hartman või Hough.

Aga ka see taltsas album ei müünud (erinevate jamade tõttu) hästi ning varsti oli Bob Hartman jälle ainult koos Volziga (ning kaalus ka Petraga lõpetamist). Kuid Star Song oli nõus jätkama – nii ilmus 1981. aastal järgmine plaat Never Say Die, mis tõi Petrale esimese suurema läbimurde.

Kohe avaloost “The Coloring Song” sai suur hitt – see on natuke Blackmore’s Nighti rea peal, keskaegsete mõjudega ballaad. Volzile ja Hartmanile lisaks tulid siit bändi bassimees Mark Kelly ja klahvimängija John Slick, trummi mängis plaadil külalisena Keith Edwards. Eelmise plaadi plastik kadus õnneks suuresti ära, siit saab alguse Volzi ajastu Petra ehe, kuid samas lihvitud firmasaund, mis meenutab ehk natuke Totot (eriti kohe alguses “Chameleon” ja “Angel of Light”, kus Bob Hartman kõlab väga Steve Lukatheri moodi).

Siin on ka kaks üsna vastuolulist lugu – “Killing My Old Man” on tõsine bluusrokk ning kahetimõistetav nii pealkirja kui ka teksti poolest (aga räägib siiski vaimsest pöördumisest ehk “enda vana mina” tapmisest), “For Annie” on valus klaveriballaad ühe tüdruku enesetapust (omas ajas vägagi tabuteema). Ning ka eespoolmainitud “Angel of Light” räägib tegelikult hoopis langenud valguseinglist – ehk vanakurjast. Uuesti on siin plaadil salvestatud Greg X. Volzi varasem “Without Him We Can Do Nothing”, mis on tugevasti parem kui algvariant. Viimaks lõpulugu, “Praise Ye the Lord”, mis kõlab otsekui bändi hilisemast perioodist (John Schlitti ajastust) ajamasinasse sattunud laul.

1982. aasta More Power to Ya toob trummide taha pikaajalise trummari Louie Weaveri. See album on saundilt samaväärne eelmisega, kuid ehk natuke raskemgi – suur osa on korraliku vungiga hardrokk (näiteks “Second Wind”), paar head ballaadi seal vahel (nimilugu, “Road to Zion”).

Mingitele uhuufundamentalistidele oli tollal tulnud pähe totter luul, et rokkmuusika sisaldab saatanlikke sõnumeid, mida kuuleb lugu tagurpidi mängides (tõsi, hiljem võtsid mõned paharetikummardajate bändid sellest luulust päriselt idee ja tegidki nii). Siin plaadil on esimene Petra leidlikest ninanipsudest sedalaadi seltskonnale. “Judas’ Kissi” alguse sõnamulinat tagurpidi mängides kuuleb seal manitsust “Miks sa otsid kuradit, kui peaksid otsima Issandat?”, lisaks on see lugu juba üsna ägedalt hevilik (Greg X. Volz suudab ikka päris vägevaid noote välja võtta). “Rose Colored Stained Glass Windows” algab ilusa ballaadina ja jätkub hardrokina.

Sarnaselt eelmise plaadi lõpulooga on ka siin üks justkui hilisemasse perioodi kuuluv lugu, Greg X. Volzi ülistusrokiklassik “Let Everything That Hath Breath”. Kokkuvõtlikult on see siinkirjutaja jaoks kindlasti Petra parimate albumite seast, see on ühtlaselt hea kuulamine.

Järgmise aasta albumit Not of This World on Bob Hartman ise nimetanud eelmise järjeks ning üldine loogika ongi sama (hinnang samuti, ehkki õrnalt meeldib eelmine plaat rohkem – siin on rohkem n.ö. lihtsalt häid lugusid). Selleks ajaks oli Petrast saanud kristliku roki lipulaev, keda veidi hapu näoga tunnustati ka väljaspool kirikut.

John Slick oli seni mänginud peamiselt Hammond B3 orelit, nüüd hakkas ta ka sünte proovima (seda kuuleb kohe avaloos “Visions (Doxology)” ja selle plaadi lõpus asuvas kordusversioonis). Nimilugu on hea mõtlik rokkballaad, klassikalise 80-ndate rokisaundiga (see klassikaline saund iseloomustab tegelikult kogu seda albumit). Veel meeldivad nutika metafooriga pauerballaad “Grave Robber” ja needsamad alguse-lõpu instrumentaalid.

Jätaks siin praegu katki, aga Petrat tuleb veel päris üksjagu. 🙂

ITSPEA ja Rankin Family

Eelmisel nädalal läks ITSPEAga nii kiireks, et muusikat ei jõudnudki kuulata. Just sai läbi kahenädalane juuraplokk – sel nädalal võrreldi erinevaid valikuid tarkvaralitsentside osas.

Seekordne kuulamine on jälle lühem, kuna sellelt bändilt on Spotifys saadaval ainult kolm nende seitsmest stuudioalbumist. Aga nagu Bruce Springsteeni puhul, nii on ka siin tegu väga pikaealise esinejaga – tänane kuulamine on The Rankin Family Kanadast. Nova Scotia ehk Uus-Šotimaa perebänd, mille asutasid 1970-ndatel viis õde-venda 12-lapselisest Rankinite perest. Pikemat aega on aga bändi vedanud kolm nooremat pereliiget vend Jimmy eestvõttel.

Esimese, endanimelise albumi The Rankin Family andsid liikmed välja 1989. aastal iseseisvalt, enda kulu ja kirjadega salvestatud kassetina. See ilmselt väga suurt läbimüüki ei tähendanud, aga peale järgmist edukat albumit andis Capitol Records selle uuesti välja kaks aastat hiljem – ja tulemuseks oli plaatinaplaat. Sarnaselt Runrigiga laulavad Rankinid nii inglise kui ka šoti gaeli keeles, kohe plaadi avalugu “Mo rùn geal dìleas” näitab selle pere võimeid – laulu esimene pool on a cappella, tagapool tuleb juurde Clannadit meenutav taust. Väga kena kuulamine. “Lonely Island” on kena pop-ballaad, segu biitlitest ja gospelmuusikast. “Lovely Arms” meenutab stiililt ABBAt (väikese reggae-nüansiga).

Siin albumil on tervelt kolm popurriid: klaveripõhine esimene meenutab alguse osas mõnd kodust pidu, kus peretütrel palutakse klaverit mängida – alguses natuke isegi armsalt konarlik (salvestust ei ole kunstlikult nühkima hakatud), aga väga vahva tõestus sellest, et keldi folki saab edukalt ka klaveril mängida. Ja lõpupoole tuleb ka korralikku tehnilist tulevärki.

“Mairi’s Wedding” on keldi standard, mida on esitanud väga paljud – see siin on nakatavalt rõõmus esitus (Tuubis on ka video, mis seda meeleolu eriti hästi edasi annab). “Roving Gypsy Boy” on bändi originaallugu – pehme keldi folkrokk, küllaltki sarnane Runrigi loominguga. “Chì mi na mòrbheanna” on 1856. aastast pärinev šoti ballaad kodumaa udustest mägedest – täiesti võrreldav lugu näiteks Clannadi omadega (võrdluseks võiks sobida “I Will Find You”). Huvitava faktina on seda laulu esitatud nii John F. Kennedy kui Elizabeth II matustel.

Järgneb viiulipopurrii, mis on kohe algusest peale korralik folgi-tulevärk (selle taga on ilmselt John Morris Rankin, kellele teistega võrdset lauluhäält ei olevat antud, selle asemel anti ülikiired näpud). “Lament of the Irish Immigrant” on klassikaline keldi ballaad 1840. aastast – siin täiesti a cappella (leidsin veebist viite,  et see laulja võiks Raylene Rankin olla). Ja album lõpeb kolmanda popurriiga, millel on eriti hea alguseosa (keldi džiigi saab edukalt ka ilma saateta laulda!).

Ei ole üldse ime, et see album plaatinanormi täis müüs – see on senikuuldutest üks ühtlasemalt häid ja samas mitmekülgsemaid keldi folgi plaate.

Teine kolmest albumist on 1990. aasta Fare Thee Well Love. Ka see oli alguses enda välja antud, kuid 1992. aasta Capitoli uusversioon ületas plaatinanormi koguni viiekordselt. Ilmselt on ka Spotifys olevad versioonid Capitoli omad, igatahes kohe avalugu “Orangedale Whistle” annab märku märksa lihvitumast saundist kui esimesel albumil – see on korralik folgisugemetega poplugu (mõnevõrra sarnane Clannadi popiperioodi loominguga). “An T-Each Ruadh” on hoogne rahvalaul punasest hobusest, siin tehtud taas a cappella (ainult kerge rütm on taga). “Fair and Tender Ladies” on 20. sajandi alguse Ameerika ballaad (arvatavasti Apalatšide piirkonnast), Rankinite esitus on lihvitud ja väga hästi lauldud poppversioon.

Edasi tuleb sarnaselt esimese plaadiga viiulipopurrii, mis albumi üldise popstiili taustal on värskelt folgilik. “Fisherman’s Son” on jällegi pop-ballaad, ent Jimmy Rankini enda lugu. “Tell My Ma” sarnaneb nii lauluna kui esitusena väga eelmise plaadi Mairi-loole – väga mõnus hoogne rahvalauluesitus (tegelikult lastelaul poistest, kes tüdrukuid patsist tirivad…).

Kaks originaallugu – “You Left a Flower” ja hiljem “Gillis Mountain” – on siin plaadil puhtaverelised kantrilood. Ja siis tuleb plaadi nimilugu, Jimmy Rankini kirjutatud “Fare Thee Well Love”, üks paremaid senikuuldud popfolkballaadidest (ja tõenäoliselt Rankinite kuulsaim laul). Õe ja venna (Raylene ja Jimmy) duett, väga kummitavajääv lihtne meloodia ja õnnestunud taust kahele väga heale lauljale (refräänis on taga ka kolm teist õde-venda).

Plaadi lõpus on keldi popurrii – erinevad rahvalaulud. Plaadi lõpetab instrumentaalne “Tripper’s Jig” – tuntud keldi rahvaviis (mille pealkirjas mõeldakse siiski rändurit ja mitte midagi muud…). Kokkuvõtteks tuleb öelda, et ka see on väga hea album (eriti muidugi nimilugu).

Järgmisi plaate kahjuks Spotifys ei ole. 1993. aasta North Country jõudis taas Kanadas tabelite tippu (neljakordne plaatinaplaat), 1995. aasta Endless Seasons ja 1998. aasta Uprooted jäid natuke tagasihoidlikuma edu juurde – ent Rankinid olid Kanadas tegijad kogu kümnendi jooksul. 1999. aastal teatas bänd laialiminekust, kuid 2007 tuldi uuesti kokku ning Spotifys on kolmandana väljas 2007. aasta album Reunion.

Erinevalt varasematest albumitest on siin palju rohkem oma- ja teiste kanada muusikute loomingut, keldi rahvalaule on vaid kaks (klaverilugu “Johnny Cope” ja a cappella lauldud “Hush the Waves”). Kõla on küpsem ja tunne mõtlikum, kuid muusika on endiselt hea. Heather Rankini “Nothing to Believe” meenutab veidi toda Rankinite kõige kuulsamat lugu, teine väga armas ballaad on Raylene Rankini ja kanada folklaulja Susan Crowe’i koostöös kirjutatud “Sparrow”. “Sunday Morning” on kanada kantrimuusikult David Franceylt laenatud hea hoogne, väikese bluusielemendiga kantrilugu. Üldine tonaalsus on plaadil täpselt selline, mida tahaks kuulda õhtul maanteel sõites, selline natuke sume ja mõtlik kantri-folgi-popi segu, hästi tehtud raadiomuusika.

Väga hea bänd oli. Kahjuks sai viiuldaja John 2000. aastal autoavariis surma ning 2012 jäi vähktõvele alla tema õde Raylene. Mõned pereliikmed (nagu Jimmy Rankin ning ka juba mõned järgmise põlvkonna esindajad) teevad muusikat aga veel tänagi edasi.