ITSPEA tegelased uurisid täna kasutatavust ja HCI-d ning üritasid leida veebist sellealaseid häid ja halbu näiteid. Oli keskeltläbi nädal – kirjutati korralikult, aga ilmselt hakkab semestrilõpu mahv vaikselt segama.
Aga muusika osas koliks Tennesseest jälle Šotimaale. Capercaillie (nime on bänd võtnud ka Šotimaal elutsevatelt metsistelt) on veel üks uuema aja keldi muusika esindajatest, laiemalt on nad aga märksa vähem tuntud kui näiteks Clannad.
Pärit on nad Lääne-Šotimaalt Argylli krahvkonnast, koosseis on algusest (1984) tublisti muutunud ning lisaks Moya Brennani ja Enyaga täiesti võrreldavale lauljatarile Karen Mathesonile on algsest seltskonnast tänini alles veel ainult klahvpillimängija Donald Shaw. Šoti gaeli keele toojaks pop- ja rokkmuusikasse peetakse üldiselt Runrigi, kelle Play Gaelic -album ilmus juba 1978. aastal – kuid ka Capercaillie on siin oma osa teinud, nad on samuti laulnud suures osas gaeli keeles ning nende 1992. aasta singel “Coisich A Ruin” oli esimene selles keeles laul, mis jõudis Suurbritannia Top 40 -singlite hulka.
Spotifys on saadaval suurem osa bändi albumitest, ka 1984. aasta esikalbum Cascade (küll hilisemas, 2020. aasta väljalaskes). Sarnaselt Clannadiga oli ka Capercaillie alguses puhtamalt folkbänd ning hiljem võeti “moodsamad” kõlavärvid juurde. Kui aga Clannadil domineerisid pigem keelpillid (kitarrid, kontrabass, harf), siis varajase Capercaillie saundi oluliseks osaks oli Donald Shaw’ akordion (ja mängida see sell oskab – juba enne bändiga alustamist võitis noor Donald 16-aastaselt Suurbritannia akordionistide meistrivõistlused). Ka Karen Mathesoni hääl on muidugi põhitegija – “An Eala Bhan” (“Valge luik”) ja “An T-Iarla Diurach” (“Jura isand” – mõeldakse sellenimelist Hebriidide saart) on klassikalised kenad ballaadid, veelgi mõjuvam on a cappella lauldud “Milleadh Nam Braidhrean” (siin plaadil on ta küll natuke rohkem klassikaline sopran ja veidi vähem n.ö. keldi hääl – ent hästi lauldud on need lood ometi). “Marc’s Set” näitab veel ühe pillimehe, tollase flöödimängija Marc Duffi võimeid. Plaat tervikuna sarnaneb küllaltki palju varajase Clannadi albumitega (sugulaste värk – näiteks Skye’ saarest rääkiv “Eilean a’ Cheò” ehk “Udusaar” tõi meelde sarnase iiri loo “Spancil Hill”).
Kahjuks ei ole Spotifys Capercaillie teist ja kolmandat albumit, 1987. aasta Crosswindsi ja 1989. aasta Sidewaulki. Õnneks on aga seal 2007. aastast pärit kogumik Heritage Songs, kus on suurem osa nendelt plaatidelt pärit lugusid olemas – nii et võtab selle asemele (vedas, need tunduvad väga head albumid olevat).
Kohe alguses olev pika pealkirjaga “Alasdair Mhic Cholla Ghasda” ehk “vapra Colli pojast Alasdairist” rääkiv (väidetavalt mõeldakse 17. sajandi šoti väejuhti, inglispärase nimekujuga Alexander MacDonald), regilaulu moodi lugu kõlab nii, nagu oleks Clannad ja Runrig koos jämmima sattunud. “An Ribhinn Donn” on juba nagu hilisem, sündiperioodi Clannad. Veelgi rohkem meenutab seda Sidewaulki albumilt pärit “Fisherman’s Dream” – pimesi kuulates oleks kindlalt Clannadi pakkunud, tegelikult on see aga hoopis briti muusiku John Martyni lugu. Ja “Both Sides the Tweed” toob kõlapildilt meelde Clannadi kuulsa “Buachaill On Eirne”, kuid “Am Buachaille Ban” ongi vist seesama lugu (ingliskeelse pealkirjaga “Come by the Hills”) ka meloodialt… Keldi muusikas on ikka hästi palju läbipõimunud mustreid.
1991. aastast alates on õnneks kõik stuudioalbumid olemas, esimene neist kannab miskipärast pealkirja Delirium. Siit alates hakkab ka Karen Mathesoni hääl omandama “seda õiget” keldi kõla – avalugu “Rann na Móna” on põnevate pööretega ja hea saundiga, terve see plaat kõlab juba märksa tänapäevasemalt, kaotamata samas enda juuri.
Žanrimääratlus on vist fusion (eestipärasemalt võiks ka “rosolje” öelda…) – siin on lisaks eri sorti uusfolgile ka mitu popi poole kalduvat lugu (“You Will Rise Again”, “Heart of the Highland”, “Servant to the Slave”), eriti põnev rosoljelugu on aga “Kenny MacDonald’s Jigs”. Meloodia on puhastverd keldi viiulivärk, taust aga on hoopis slap-bassiga funky (üks üsna väheseid kohti muide, kus see siinkirjutajale tõsiselt meeldib). Siin plaadil on ka see eespool mainitud gaelikeelne “Coisich A Rùin”, mis briti edetabelisse pääses – taas väga clannadlik ja sellele plaadile omaselt (õnnestunud) rosolje.
Nii et ei teagi, miks albumi nimes see deliirium on – plaadilt seda küll ei leia. Väga mõnus positiivne plaat – aga huvitaval kombel peaaegu et ilma klassikaliste ballaadideta (sinna liigitub vist ainult albumi lühim lugu, ilus ja mõtlik “Breisleach”). Donald Shaw pani siin plaadil akordioni suurel määral puhkama ja võttis asemele juhtmega pillid – siin on päris palju kuulda modernkeldi sünditausta ning üldine produktsioon on ka varasemast viimistletum.
1993 ilmus järgmine album, Secret People, mis põhiosas jätkab eelmise plaadi liini. Avalugu “Bonaparte” on taas rosolje – Clannad, The Corrs, Peter Gabriel… ja mitmed paralleelid tulid veel. “Grace and Pride” on intelligentne poplugu, taas meenus Peter Gabriel ja kristliku muusika poole pealt üha enam ka Iona (eriti meenutab neid plaadi teise poole lugu “Hi Rim Bo”). Ja tundub, et Karen Matheson suudab enda häält päris erinevates tämbrites pruukida (hea laulja tunnus) – siin on keldi stiil tagaplaanil ning hääl on tavapärasem poplaulja oma (kohati isegi õrnalt rokilik).
See album ongi vist pigem pop- kui folkplaat (vähemalt alguse poole – lõpus tuleb ka folgielement selgemalt tagasi) – aga väga hea selline, jõudes ka briti albumite Top 40 hulka. Siin on muuhulgas uuesti tehtud avaalbumi “An Eala Bhan”, aga nüüd märksa lihvitumal kujul. Ja veel üks väga tore rosoljelugu on “Seice Ruairidh”. Plaadi lõpuosas võtab Donald Shaw jälle ka akordioni kätte. 🙂
Täna viimasena kuulaks 1995. aasta TV-soundtracki Glenfinnan (Songs of the ’45). Selle plaadi täpselt taustainfot ei õnnestugi leida, aga tundub, et see oli mingisugune Šotimaa ajaloole pühendatud telesaade või -sari, kuhu siis Capercaillie taustamuusika lõi (sarnaselt Clannadi ja Robin of Sherwoodi sarjaga). Igatahes see meenutabki Clannadi Legendi-plaati – väga korralikult lihvitud, aga samas selgelt keldilik ja ajaloolise hõnguga muusika. Lisaks on siin ka kogu plaat gaelikeelne, Karen Matheson kõlab taas selgelt keldipäraselt ning kohati kostab ka clannadilikku mitmehäälsust.
Esimeses pooles väga hea album, tagapool läheb natuke igavamaks (aga halb pole ka see osa). Endale ilmselt meeldib enim kolmas lugu, “Oron Eile Don Phrionnsa”. Lõpus olev “Gaelic Psalm Theme” on natuke kummaline – pealkirjas viidatud keldi kristluse teemaga vist väga ei haaku, pigem meenuvad millalgi vahepeal moes olnud kapuutsibändid (Gregorian jt nendetaolised).
Jätkab metsiselaulu kuulamist järgmisel nädalal. 🙂