09.2006 arhiiv

Sitapaber

30.09.2006

Ei, mitte see, mis kemmergus rullis on – [L] Cory Doctorow juhendab, kuidas toota paberit elevandisõnnikust. Nii et kui saia ei saa, siis paberit saab küll.

Lahedad külalised

30.09.2006

Kolleeg Siiri tuli eile tööle nagu Joosep Toots. Selle vahega, et tal polnud mitte põues kutsikas, vaid käes veidi liigutav spordikott, millest ronisid välja kaks kuuvanust kassipoega. Järgmine tund aega oli töötegemine segatud, kuna kõik käisid järgemööda loomaaeda uurimas. Tegelased ise ronisid mööda laudu ringi ja tundsid end päris vabalt. Fotokal said kahjuks kohe akud tühjaks, oleks pilti teinud.

Võiks oma Toomas H. Nuustiku ka mõnikord tööle viia. Aga siis peab ühe päris suure koti võtma.

GIF-faile tohib nüüd kasutada

29.09.2006

Nagu [L] Slashdot teab rääkida, võib nüüdsest peale GIF-vormingus pilte rahumeeli oma veebilehele toppida, ilma et patendikolle kartma peaks. Pappi välja pressida (õnneks erilise eduta) üritati sellega mitmel korral. Hea näide sellest, kui napakaks võivad inimesed suures kasumiahnuses minna – loodetavasti on see peatükk vähemalt lõpetatud.

Windowsi-teema lõpuks

28.09.2006

… tuleb teatada, et TLÜ arvutiklassis tehtud installidemo üritus läks pehmelt öeldes peeti.

Kummaline, aga tõsi – XP ei saanud hakkama riistvaradraiveritega (olen Billi kirunud n+1 muu vaatenurga alt, ent sellega pole veel orki kukkunud). SATA kettad ja Gigabit Etherneti võrgukaart jäid Billi loomingule müstikaks. Läbi häda saime kuidagi ühel arvutil siiski paigaldusprotsessi läbi mängitud, kuid uuendusi ei saanudki peale, kuna võrk ei läinud tööle.

Nüüd võib Windowsiga mängimise lõppenuks lugeda, rohkem seda vähemalt lähemas tulevikus ei näpi. Töötegemise jaoks on Linux olemas. Tegelikult tahan sama klassi peal mõne nädala pärast ka Ubuntut installida, siis on hea võrrelda. Hetkeseisuga on küll karvane tunne, et vähemalt nii haledalt ükski normaalne Linuxi distro läbi ei kuku.

Samal ajal on miskites paralleeluniversumites endiselt käimas Windowsi diktatuur. Lugege kasvõi [L] Aabrami ajaveebist.

President

23.09.2006

Nojah, nüüd on siis (vähemalt esialgu) asi tehtud.

Olin liiga väsinud ja sinna Tammsaare parki hommikul ei jõudnud. Oleks tegelikult tahtnud näha Mäksi ja Thulet “Muuseas” laulmas: anna neile vasaraga, vasaraga, vasaraga… 🙂 Veebist oli ilusti näha vahe kahe “laulupeo” vahel – mida aeg edasi, seda selgemaks see lõpptulemus sai.

Rüütlist on tegelikult natuke kahju. Vana inimene, kes lasi end eetikavabade jobude vankri ette rakendada. Aga inimesel peaks ikkagi olema niipalju enesekriitikat, et oskab õigel ajal taanduda. Kolm ühesõrmelist saluuti aga saadab Kakk kahe põrsa poole, kes üritasid vahendeid valimata oma tahtmist saada. Lõplik veetõmbamine toimub loodetavasti märtsis ning seekord läheb Kakk küll valima (lihtsalt natukene omalt poolt kaasa aitama keralaste eemalepeletamisele).

Ei tea, kuidas muude elualadega on, aga vähemalt häkerdised peaksid asjaga rahul olema – EV President teab, mis asi on tarkvara ja miks seda patenteerida ei saa. Seega Euroopas järjekordselt kerkimasolevaks patendimadinaks on vähemalt siinmail korralik esindatus olemas. Ja AFAIK ei kasuta värske riigipea ka Windowsi (pidavat Maci-inimene olema) 🙂

Ohtlik mees

23.09.2006

Eespool kirjutasin Con Airi filmist, kus figureeris Danny Trejo esituses ka sarivägistaja Johnny-23. Täna kohtasin seda meest Pääskülas Kalda tänaval. Tal olid tunked seljas ja suur korv seeni käes, kuid samasugune nokamüts peas ning täpselt sama veidi viltune muie suul.

Naised, olge sealkandis ettevaatlikud.

Windowsi lappimas

22.09.2006

Kakk tegeleb taas kord üle poole aasta Windowsiga, seekord oma laua-testimasinas.

Kuna [L] IMKE [L]turva-ja-priva kursuse raames on rahvale vaja elementaarseid arvutiturvateadmisi jagada ning seda tuleb konteksti arvestades teha peamiselt Windowsis, siis enne järgmisele nädalale plaanitavat installfesti arvutiklassis (lasen rahval kogu kupatuse omakäeliselt üle installida) otsustasin proovida asja eelnevalt oma vanal tööarvutil läbi. Järgnevalt mõned muljed (ja lõpus urinat ka).

Erinevad Windowsi taustaga inimesed jõrisevad enamasti esmakordselt Linuxile sattudes “miks see ja see pole nagu Windowsis”. Üritaks nüüd laua teistpidi keerata ja jõriseda teemal “miks Windowsis pole see ja see nagu Linuxis”…. 😛

Masin: 900MHz Celeron, 256MB mälu ja 40GB kõvaketas. Eelnevalt on peal Ubuntu Dapper, see läheb korraks maha ja tuleb hiljem dualbuudina tagasi. Installi algus neljapäeval kell 17:40.

NTFS – linuxi parte ei tunne. Kustutan 10GB jagu partitsioone ära, teen 10GB-se NTFSi
17:52 restart, buudib üles väga rämeda väljanägemisega 640×480 peale (hoolimata korralikust 17” Fujitsu-Siemensi monitorist), lubab 39 minutiga ära teha.

“Now it is easier than ever for you to find, organize and play back your music…” I beg to differ. Targu on maha vaikitud DRM ja muu tehnopederastia. Üldse on microdroidide marketingipläma keset asjalikku installiprotsessi üpris häiriv. Erinevalt enamikest Linuxitest ei saa ka kusagilt valida paigaldatavate pakettide näitamist. Kept in dark, fed on shit.

17:58 esimesed settingud, seejärel tõrge – kolleegilt saadud (legaalne) registreerimiskood on ühe märgi ära kaotanud. Et kedagi asjaosalist enam kohal pole, lükkub jätkamine hommikusse.

Hommik 10:10 – jatkuu…

USB-hiire ratas ei tööta, NTP kellasünkroniseerimisprotokolli ei tunta. Hakkas installima, ütleb 32 minutit.

10.12 – typical vs custom settings, typical tahab DHCP installi (et kesse jobu on selle kohandamisekraani teinud – peamised võrgusettingud on mitme klõpsu taga). Tuleb Customi all staatilised settingud panna, kuna lauaarvuti on staatilise IP otsas. Masina domeenipanek jääb ära vajalike inimeste puudumise tõttu.

10:31 – restart 2. Tuleb üles, ekraanipilt on juba viisakam ning hiljem hakkab ka hiire ratas tööle. Automatic updates läheb esialgu peale, aktiveerimine aga ei õnnestu – TÜNG! Selle koodiga on juba lubatud arv täis aktiveeritud. Ega’s midagi, mõtlen – kuu aega saab kasutada ilma koodita, peale seda võtame maha.

Kasutaja tegemine – mitte mingit parooliküsimist! Täiesti lahtine värk.

Pull lugu – hakkasin enda kasutajale parooli peale panema ning selgus, et installi käigus küsitud adminiparooli pole enam kusagil näha (kas ta siis tegi Administratori konto ära, pani tolle parooli sinna ja lihtsalt ei näita seda?). Igatahes olen sees oma loodud kasutaja nime all, kõigi adminiõigustega ja ilma paroolita.

10:46 elementaarsed asjad on paigas, update läheb käima. Valin Customi ja vaatan, mida Bill pakub. Custom-valik eeldaks nagu asjatundjat – aga uuenduste nimekiri on pika möla sabas pisikese kirjaga lingi “Details” all. Sealt saab selle siiski kätte.

10:50 esimesed uuendused (kahtlaselt vähe on neid) on peal, restart 3.

Uuesti control panelisse (klaveriga harjunud inimesele on hiire abil konfimine suht võõras). Ja veel update’i proovima. Custom vigiseb nüüd, et asi aktiveerimata ja mind ei lubata enam uuendustele ligi. Proovin Expressi – sama jama.

Ega midagi – teadus nõuab ohvreid. Edasine plaan on – esmalt installin Firefoxi, seejärel tõmban alla miski lollaka tillitusprogrammi ja vahetan registreerimisvõtme ära (ole rahulik, Bill – peale sellist trianglit on mul veel 100% vähem soovi sinu sittvara kasutada. Peale neljapäevast laborit kaob see kupatus minu testimasinast kus kuuskümmend).

Aga nagu oligi arvata, õnnestub tolle koodimuutjaga endale miski nuhk masinasse tõmmata (oma viga, ära topi t*i sinna, kuhu pole vaja!). Ei hakka riske võtma, lasen kogu installikupatuse uuesti üle.

Peale läks ClamWin, esimene tõsine vaba antiviirus (tagavaraks veel ka AVG Free), ning Sunbelt Kerio, mida promotakse kui üht parimat jaosvaralist tulemüüri (kuu aega töötab täisfunktsioonides, hiljem lülitab mõned jupid välja, kui ei maksa). Alternatiiv oleks olnud ZoneAlarm või Sygate panna. Lisaks Ad-Aware, Spybot S&D, erinevad registrikaitsed jne jne. Mida aeg edasi, seda rohkem üle viskas. Rakendusi otsima ja installima hakata enam ei viitsinud (kogu ürituse mõte oligi ju vaid veidikenegi turvatud Windowsi tööjaama saavutamine).

Aga lõpuks on Kakk juba päris tige. Kes urisemist kuulata ei taha, ärgu enam edasi lugegu.

<urin>

Vinge värk ikka. Pagana skisoidsena tundub teadmine, et seda nn. süsteemi kasutab suur osa nn. tsiviliseeritud inimestest. Paar tundi selle peletise seltsis tekitas totaalse klaustrofoobia – laske mind siit pagana kummitoast ometi välja! Sa ei tohi seda, sa ei tohi teist, kuna sa oled aprioorselt loll ja kuritegelik. “Klient on kuningas” on ilmselt Pisipehmele täiesti tundmatu loosung.

Nii Ubuntu kui Fedora (asjad, mida Kakk peamiselt kasutab) panevad XP-le kasutatavuselt pika puuga ära (räägin süsteemi üldisest kasutatavusest, mitte kitsalt kasutajaliidesest). Tõsi, vana rasva peal saavutatud tohutu turuosa kombinatsioonis jabura “intellektuaalomandi”-värgiga avaldab omajagu mõju – mõningaid vajalikke asju ei tohi Linuxitele enamasti otse karbist peale panna (Flash, Mp3, DivX). Automatixiga kombineeritud (ja soovitavalt igaks juhuks asjatundja poolt üle vaadatud) Ubuntu Dapper aga on XP-ga võrreldes… noh, nagu Elrond tatise Guglunki kõrval. Üks on tark, ilus ja heatahtlik (või Tolkieni tsiteerides “tugev nagu sõjamees, väärikas nagu päkapikkude kuningas ning lahke nagu suvi”), teine on tige ja haletsusväärne tropp. Bill on lihtsalt liiga kaua oma Sõrmust kandnud.

Et miks siis kohe nii karmilt. Ikka samad vanad asjad:

* Linuxil on kogu kupatus vabalt torgitav ja muudetav, Windowsil pole. Vähegi rohkem tehnilise taibuga inimene lööb pidevalt pea ära – OK, Home võiks olla sihuke kinnine junn, kuna erinevad tumbajumbad kardavad igasugu valikuvariante nagu tuld. Aga Professional on ju ometi mõeldud natukene nõudlikumale tarbijale…
* Linuxil saab peale installi korraliku softiga (kontoripakett, graafika, multimeedia, võrguvahendid jpm) varustatud arvuti, Windowsil saad IE koos turvaaukudega, Media Playeri koos DRM-iga ja kalkulaatori (au Billile, see töötab korralikult!). Isegi elementaarset lahtipakkijat ei ole (õnneks on võimalik neid netist tasuta leida). Kaitsetarkvara praktiliselt puudub, on vaid mingi hädine tulemüürijupp (tõsi, seda seisu on Bill lubanud lähiajal parandada).
* Linuxil (vähemalt uuematel laiatarbevariantidel) käib suurema osa soovitud lisatarkvara. paigaldamine paari hiireklõpsu või terminalikäsuga – Windowsil pead iga pakki üle võrgu taga ajama (“apt-get install pakinimi”-ga harjunud Kakule väga vanaaegsena tunduv tegevus; sellest, et enamiku eest neist rasket raha tahetakse, ei räägi siinkohal üldse).
* Linuxil on kogu meediamajandus vabalt liigutatav, Windowsil pole (DRM).
* Linuxi kasutaja on süsteemi jaoks täiskasvanud inimene, kes teab, mida teeb. Windows käitub kasutajaga kui Nigeeria “ärimees”, kelle ainsaks eesmärgiks on [L] mugu käest papp kätte saada, soovitavalt mitu korda sama asja eest.

Aga mida Windowsil on rohkem:
* turvaauke
* pahavara (tonnide viisi)
* lolle kasutajaid

(need kolm on omavahel seotud)

Kuuldavasti pidi Vista olema (vähemalt mingis mõttes) viimane Windows. Ongi ammu juba aeg.

Kakk ei armasta eriti sataniste, kuid LaVey’l oli vähemalt ühes asjas õigus – kahju, et lollus ei tee inimesele haiget. Õnneks on kogu Microsofti krempel siiski elavaks näitest asjaolust, et lollus on vähemalt rahalises mõttes valus – kõik need inimesed on ju maksnud tuhandeid kroone õiguse eest tolles tarkvaralises vanglas istuda (selles mõttes tekib natuke paralleel ühe Eestis arusaamatult palju liikmeid omava erakonnaga). Paras neile.

</urin>

Mereröövlijutupäev ja uus kernel

21.09.2006

Interneti folklooris on olemas üks lahedalt napakas tähtpäev – 19. septembril tähistatav [L] Talk Like A Pirate Day ehk mereröövlijutupäev. Sel päeval peavad kõik asjaosalised kurja Silveri moodi kõnelema.

Sel aastal ilmutas Linus Torvalds sel päeval Linuxi kerneli uue versiooni. [L] Joe Barr teab kirjutada, et teadaanne olevat üsna kohases keeles olnud. 😀

Kirju nädalalõpp

17.09.2006

Eile ja täna oli üsna tublisti rändamist erinevat sorti ürituste vahel.

Esmalt lõuna ajal Linuxi üritus Reaalkoolis, mida eespool ühes sissekandes mainisin. Päris lootustandev oli, ehkki ilmselt tekib seesama probleem, mida Spott oma avasõnas ka mainis – et iga naga jääb oma liivakasti nakitsema ja kokkuvõttes ei saa arvestatavast ühtsest kogukonnast rääkida. Ent vähemalt arutelu tekkis ning loodetavasti jõuti ka konkreetsete tulemusteni – endal oli kahjuks vaja poole pealt ära minna, et Haapsallu jõuda.

Vahepeal kähku kodust läbi, nahktagi asemel must ülikond selga (Kakk on vahel suuteline isegi lipsuga käima) ja Haapsalu poole. Nimelt otsustas kunagine trennikaaslane Ando esitada Kaku [L] JCI iga-aastase TOYP-aunimetuse kandidaadiks. Taga hullemaks, Eesti voorus valitigi välja… Kohapeal selgus, et kõik selle aasta kolm nominenti olid TTÜ päritolu, umbes ühevanused ititaustaga sellid (Tuxaatorist loetud hüüdlausel “mina olen juba nii vana itimees, et ajasin oma rasvase hobusesaba maha ja kasvatasin asemele sassis habeme” on vist mingi põhi all – siinkirjutaja on sabaga ning kaks ülejäänud härrat olid habemikud).

Ülemaailmsesse vooru edasi Kakku õnneks ei saadetud – ja väga hea, et seda ei tehtud. Teised kaks olid liiga kõvad tegijad – sihuke tulemus oleks jätnud kogu loost miski mõttetu maskotivalimise mulje. Aga juba Eesti taseme tunnustuski on ju iseenesest igati meeldiv, nii et tänud JCI Eestile auavalduse eest.

Seltskond jättis ka hea mulje – sedalaadi yuppie-organisatsiooni kohta oli hästi palju mõnusaid ja vahetuid inimesi. Pealegi leidus seal üks klassiõde, mitu kunagist trennikaaslast ning veel paar muud tuttavat nägu. Nii et kokkuvõttes oli tore õhtu.

Ööseks oli orgunnitud ulualune Paralepas Fra Mares. Ka täitsa mõnus koht – ainult et autasuks saadud suur klaaspirn tuli teiselt korruselt kasti sees autosse lohistada (juba õhtul ütlesin naljaga pooleks, et auhinna usability pole just kõige parem). Kodu poole, jälle kestavahetus natuke inimlikuma peale ning aidaa Harkujärvele kiriku 10. aastapäeva tähistama.

Seal oli asi täna mõneti pidulikum ja suurem kui muidu – rahvast oli rohkem (ka Pärnu ja Tartu omad), külas oli piiskop Tanner USA-st ja üks vahva perekond Lätist. Suvelaagri jätkuna väänasime jälle vend Janekiga koos pilli ning vist tuli enam-vähem kuulatavalt välja. Peale missat jätkus asi suuremamõõtmelise toitlusprogrammiga, nii et tulema sain alles hilisel õhtupoolikul.

Õhtul siis seisis ees veel tavapärane saunaskäik koos seekordse perekondliku tähistamisega takkajärgi. Ema oli Hiinast elu ja tervisega tagasi jõudnud (isegi silmad polnud pilus, aga hiina toitu ütles küll mitte enam söövat) ja jagas muljeid. Päris vahva.

Compiz

12.09.2006

Kuna sellest [L] Ubuntu foorumites kirjutati, otsustasin ka proovida ära, milline siis see arenev Linuxi vaste Vista Aero Glassile ja Macide Aquale on… Paigaldamisõpetuse Ubuntu Dapperile leidsin [L] siit (Intel 915 videokaardile soovitati Aiglx-varianti).

Õnnestus kenasti. Compiz sisaldab päris põnevaid lükkeid. Näiteks tööalade paigutamine suure kuubiku eri külgedele, mida siis keerata saab. Või akende dünaamiline suurendus-vähendus. Või akende dünaamiline minimeerimine töölauale. Või Alt-Tab’i uuem ja uhkem variant. Lisaks veel igasuguseid mitte nii suure mõttega jullasid.

Kindlasti on see Maci-meeste jaoks juba ammu tuttav maa. Aga mis Apple’il viga oma raua peal jaurata. Kuid Bill peaks küll tiba mures olema. Kui Vista lõpuks koolimajja jõuab, on tunnid juba alanud…