Eile ja täna oli üsna tublisti rändamist erinevat sorti ürituste vahel.
Esmalt lõuna ajal Linuxi üritus Reaalkoolis, mida eespool ühes sissekandes mainisin. Päris lootustandev oli, ehkki ilmselt tekib seesama probleem, mida Spott oma avasõnas ka mainis – et iga naga jääb oma liivakasti nakitsema ja kokkuvõttes ei saa arvestatavast ühtsest kogukonnast rääkida. Ent vähemalt arutelu tekkis ning loodetavasti jõuti ka konkreetsete tulemusteni – endal oli kahjuks vaja poole pealt ära minna, et Haapsallu jõuda.
Vahepeal kähku kodust läbi, nahktagi asemel must ülikond selga (Kakk on vahel suuteline isegi lipsuga käima) ja Haapsalu poole. Nimelt otsustas kunagine trennikaaslane Ando esitada Kaku [L] JCI iga-aastase TOYP-aunimetuse kandidaadiks. Taga hullemaks, Eesti voorus valitigi välja… Kohapeal selgus, et kõik selle aasta kolm nominenti olid TTÜ päritolu, umbes ühevanused ititaustaga sellid (Tuxaatorist loetud hüüdlausel “mina olen juba nii vana itimees, et ajasin oma rasvase hobusesaba maha ja kasvatasin asemele sassis habeme” on vist mingi põhi all – siinkirjutaja on sabaga ning kaks ülejäänud härrat olid habemikud).
Ülemaailmsesse vooru edasi Kakku õnneks ei saadetud – ja väga hea, et seda ei tehtud. Teised kaks olid liiga kõvad tegijad – sihuke tulemus oleks jätnud kogu loost miski mõttetu maskotivalimise mulje. Aga juba Eesti taseme tunnustuski on ju iseenesest igati meeldiv, nii et tänud JCI Eestile auavalduse eest.
Seltskond jättis ka hea mulje – sedalaadi yuppie-organisatsiooni kohta oli hästi palju mõnusaid ja vahetuid inimesi. Pealegi leidus seal üks klassiõde, mitu kunagist trennikaaslast ning veel paar muud tuttavat nägu. Nii et kokkuvõttes oli tore õhtu.
Ööseks oli orgunnitud ulualune Paralepas Fra Mares. Ka täitsa mõnus koht – ainult et autasuks saadud suur klaaspirn tuli teiselt korruselt kasti sees autosse lohistada (juba õhtul ütlesin naljaga pooleks, et auhinna usability pole just kõige parem). Kodu poole, jälle kestavahetus natuke inimlikuma peale ning aidaa Harkujärvele kiriku 10. aastapäeva tähistama.
Seal oli asi täna mõneti pidulikum ja suurem kui muidu – rahvast oli rohkem (ka Pärnu ja Tartu omad), külas oli piiskop Tanner USA-st ja üks vahva perekond Lätist. Suvelaagri jätkuna väänasime jälle vend Janekiga koos pilli ning vist tuli enam-vähem kuulatavalt välja. Peale missat jätkus asi suuremamõõtmelise toitlusprogrammiga, nii et tulema sain alles hilisel õhtupoolikul.
Õhtul siis seisis ees veel tavapärane saunaskäik koos seekordse perekondliku tähistamisega takkajärgi. Ema oli Hiinast elu ja tervisega tagasi jõudnud (isegi silmad polnud pilus, aga hiina toitu ütles küll mitte enam söövat) ja jagas muljeid. Päris vahva.