Kirikulaager 2012

Taas kord üks tore suvine nädalavahetus juba tuttavas paigas EELK Uulu laagrikeskuses.

Viimased paar aastat on kirikus üsna pingeline aeg olnud ning peale hiljutisi ümberkorraldusi oli nüüd viimaks ometi tunne, et asjad hakkavad paika loksuma. Rahvast oli paarkümmend inimest – ehk veidi vähem kui omaaegsetes suurimates laagrites, ent seda kergem oli “oma pere tunne” tekkima ning näha sai ka mõnd nägu, keda polnud juba päris kaua trehvanud.  Reede õhtul vaadati fotosid-videosid nädala eest Madriidis toimunud ülemaailmselt konvendilt ning kohapeal käinud tegelased jagasid muljeid.  Laupäeva õhtul aga toimus pikk üllatuskontsert külalistelt Raplast.  Muusikat sai aga ka muul ajal süle ja seljaga – selleaastane laagribänd kõlas oma kahe hea viiuldaja (tunnustav kummardus Lisette ja Juhani poole) ja Kaku sünditaustaga natuke nagu Secret Garden…  Igatahes tänase missa muusikaline osa tuli taas kord üsna keldi nägu.

Kakk tänab eraldi laagri perenaist Regytat, kes nägi tublisti ekstra vaeva, et Kaku nokaesisest kogu gluteen välja roogitud oleks. Laagrisseminekuga läks reedel paraku kiireks ja paari muu mahajäänud asja kõrval jäi koju ka fotoaparaat. Seetõttu sel korral pilte juurde panna ei ole.

P.S. Viiulipreili Lisette kandis ühel päeval T-särki tuukani pildi ja kirjaga “Beware of the bird!”. Talle soovitati seepeale Kaku saatjaks hakata ja paar sammu eespool käia. Hoiatuseks või nii.

Kontsert Harkujärvel

Idee korraldada kirikus vahelduseks üks tavapärasemat sorti muusikaüritus tekkis juba ammu ning tänaseks oli “grupp seltsimehi” (nagu vanasti öeldi) kõik vajalikud ettevalmistused edukalt ühele poole saanud (tegemist jätkus küllaga – kuulutused-flaierid, pärastine kohvilaud ja palju muud).  Külla oli palutud kirikuseltskonnas üsna tuntud muusik Andrus Lukas,  Kakk pidi koos leedi Lisette “A mul poogen” Eristega, kellega koos viimasel ajal tavaliselt pühapäeviti muusikat tehtud, hoolitsema muusikalise  soojenduse eest.

Läks aga nii, et soojendusest sai sujuvalt kaasamängimine (sünt ja viiul täiendusena vokaalile-kitarrile, elektriklaverile ja djembele). Päris naljakas oli esineda koos sellidega, kellest mitut nägi üldse esmakordselt ning mängida suures osas esimest korda kuuldavaid laule – aga kuidagi õnnestus see hammondi-partii isegi suhteliselt söödavalt juurde pookida ja ka Lisette vinge elektriviiul kõlas kenasti sinna juurde.  Igal juhul jäid põhiesinejad eksprompt-toetusega rahule ja ka rahvas ei kippunud kõvade esemetega viskama. Kirikusaal oli igatahes üllatavalt täis.

Tuleks teinekord korrata. 🙂

Kaks laagrit korraga

Sel aastal läksid kaks suvist üritust omavahel risti – Saaremaa budolaager ning kiriku suvelaager sattusid mõlemad samale nädalavahetusele. Ja loomulikult hakati mõlemal pool signaali “Kakk vist seekord ei tule” kuuldes väga pahaselt jõurama ja tehti selgeks, et “see ei lähe mitte”.

Lahendus oli seega järgmine – neljapäeva hommikul trennirahvas autosse ja Saaremaale Salme koolimajja. Õhtul trenn ja suhtlemine, hommikul veel üks trenn. Siis autosse, uuesti risti üle Saaremaa ja Virtsust Uulu (teel vedasin ühe hääletaja Viljandi maantee otsa ning tulin siis Pärnusse tagasi, et rahvast peale korjata). Kirikulaagrist täna hommikul uuesti Virtsu, üle saare ja Salme tagasi, sealt õhtupoolikul jälle rahvaga Tallinnasse. Autoistme maitse on igatahes tagumikus küll.

Nii et trennilaagris osalus jäi seekord natuke napiks, aga vähemalt sai natuke inimesi kantseldatud (kuna kohal oli tublisti rahvast, kelle jaoks bo üsna võõras relv oli).  Kirikulaagris see-eest sai tavapärasel viisil tublisti sünti väänatud, basskitarriga sõrmeotsad valusaks mängitud, poistele mõõgakunsti õpetatud  ja muidugi fotojahti orgunnitud.  Seekordselt sai teemaks raamatute illustreerimine – kümnest tuntud raamatust tuli valida kolm, millele siis lavastati omal valikul sobiv pildimaterjal. Esikolmikusse mahtusid “Kalevipoeg”, “Kuulsuse narrid” ja “Kevade”, võitjaks osutus alljärgnev ülesvõte Teelest, Tootsist ja Julk-Jürist:

Julk-Jüri Tootsi peedistamas

(Nagu juba korduvalt öeldud, ei ole me päris normaalsed. Kakk on sellega väga rahul.)

Loodetavasti ei jää kumbki vahva laager viimaseks ning tuleval aastal õnnestub aegsama planeerimise abil ülekatet vältida.

Barnabas 2011

Isa Thomasel Pärnu kogudusest on tõeliselt hea nina huvitavate “nurgataguste” pühakodade peale, kuhu ta siis iga-aastasi Barnabase päevade palverännakuid korraldab.  Seekordne sihtkoht oli Suigu evangeeliumi kristlaste palvela, mille kohalikud mehed oma kätega enne viimast suurt sõda ehitasid. 60-ndatel võeti see ära ja tehti algul viljalaoks – kui tollaste kilplaste viljakotid põranda katki vajutasid, kästi maja elukorteriteks ehitada ja pandi sinna kohalikud asotsiaalid elama. Nõuka-aja lõppedes ehitasid elusolevad algsed ehitajad vanade meestena selle pühakojaks tagasi.  See ümmarguste akendega kõrge otsaviil ning vanade hallide telliste ja ronitaimede kombinatsioon tõi huvitaval kombel meelde Glendaloughi (kus sarnaseid asju küll paekiviplaatidest ehitati).

Seekordne rännak oli ses mõttes eriline, et kaasas oli ka piiskop Belmonte koos enda abi isa Bautistaga (väga vahvad ja vahetud  inimesed mõlemad). Leidsime palvelast ka suht töökorras klaveri ja korraldasime seal seltskonnaga väikese laulmise.

Tänud taas kord orgunnijatele. 🙂

EKEK suvelaager 2010

Juba ei teagi mitmes kord tuttavas kohas Uulus. Inimesed on läbi aastate olnud erinevad, aga seltskond on alati ühtviisi hea ja tegevuse sekka mahub nii tõsisemaid tegemisi kui igasugust pulli.

Sel korral olid külas mitmed inimesed Karismaatilise Osaduskiriku Põlva kogudusest koos sealse preestri isa Leevi Lillemäe ja metodisti vaimuliku Priit Gregorios Tammega, kes eilse seminariosa eest hea seisid.  Öökino kahel hilisõhtul näitas dokumentaalfilmi “Via Avium”, Iisraeli reisimuljeid ja eile õhtul LotR “Kuninga tagasituleku” pikka varianti. Viimasele eelnes veel yours truly loeng Tolkienist ja tema maailmast (slaidid leiab [L] siit). Magama sai seega ca kella kolme paiku…

Tänane fotojahimäng tõi taas kord kinnitust seltskonna positiivsest kiiksust – seal leidus näiteks Kevin Costneri “Waterworldi” stiilis Noa laev, veidi hiphopliku välimusega Koguja ning pika rohust parukaga, Cipollino ja asotsiaali ristandit meenutav Ristija Johannes varisere sõitlemas. Parima pildi auhinna sai aga ülesvõte Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamisest, millest siin tooks ära ühe kõige ehedama fragmendi (valgus on ülihästi ära kasutatud).

Keerub

Fragment fotojahi võidutööst – keerub Aadamat ja Eevat paradiisiaiast välja ajamas (Krissu vaimuliku albas ja Kaku mõõgaga)

Muusikat sai nagu ikka kõvasti tehtud. Pärnakate noorem põlvkond on juba asjalikke muusikuid andmas – sellesuvine laagribänd kõlas tänu noortele Eristetele (Lisette viiuli ja Johannes trummiga) üsna The Corrsi moodi. Eriti põnev asjandus oli väliselt tavalist vineerkasti meenutav trumm, mille otsas mängija ise istus. Kakul tuli tänaseks viimaseks missaks ka basskitarri mängimine enam-vähem meelde…

Mõõgad-kaikad said kah kõvasti vatti. Üle hulga aja lubab õlg enam-vähem treenida ja pildil figureeriv tuttuus Tinkeri rüütlimõõk (ametliku täisnimega  Oakeshott XVIIIA teratüübiga bastard sword ehk pooleteise käe mõõk) tuli loomulikult ka ära proovida. Euroopa mõõga tunnetus on hoopis teine kui seni harjutatud jaapanlastel, aga oligi huvitav vaheldus. Täitsa duunadani tunne tekkis. 🙂

Kaks ja pool päeva läks märkamatult. Isegi ilm oli imeilus – alles tagasiteel tuli taevast selline põrandapesu, et kohati ei paistnud enam maanteegi välja.

Lõpuks suured tänud kõigile asjaosalistele (alates Ülemise Korruse Mehest ja lõpetades selle vahva laagripaiga eest hoolitsejatega) ja loodaks samavõrd vahvat üritust ka tuleval suvel!

Kirikulaager 2009

Jälle Uulu kirikus ja selle ümber asuvas kämpingus nagu juba mitmel viimasel aastal. Ka inimesed olid suuresti samad ja kipuvad iga aastaga üha enam üheks suureks perekonnaks kasvama.

Kavas oli nagu varemgi kolm missat ja palvused, loengud-arutelud, mister Rapi traditsiooniline mälumäng ja loomulikult kõvasti musa. Lisaks juba tavaks kujunenud laagribändile (ja loomulikult vend Juhanile Nõmme baptistikogudusest, kes oma vioolaga väärib vist nende laagrite aukülalise tiitlit) oli seekord kaasas veel üks tõeliselt proff tegija – [L] Maryn E. Coote (tegelikult teda muidugi nii peenelt kutsuma ei pidanud, olime ennegi kohtunud ja Marju on väga mõnus inimene). Nõnda läks muusikaline skaala päris laiaks – ühte otsa pidi laulsime vend Janekiga lõkkeõhtul kitarri, bodhrani ja lollide nägude saatel omaloomingulist regilaulu “Uulu metsades” (väga imeliku tekstiga, kõvasti ja valesti – põhiliselt Janek laulis ja Kakk segas)  ja teist otsa pidi tuli laupäevaõhtusel missal Marju “Welcome To My Worldi” sündil saata. Täiesti tundmatu funkylik lugu, mis tuli kahe tunniga kuidagimoodi ära õppida. Aga Marju jäi tulemusega rahule (Kakul oli pärast suht uhke tunne küll).

Kinuprogrammis vaatasime ühel õhtul Zeffirelli kuulsat “Brother Sun, Sister Mooni” (väga ilus lugu Assisi Franciscusest) ja teisel õhtul juppe Michael W Smithist hiljutisel Lootuse festivalil Tallinnas.  Et Kakk vehib juba mitmeid aastaid laagrites igasuguste koledate asjadega, tuli nüüd mõte teha väike ettekanne ja rääkida kirikurahvale kogu madinakunstivärgi taustast natuke lähemalt – tundub, et ka see  võeti positiivselt vastu.

EKEK liikmete seas pole hall normaalsus õnneks kuigi levinud ja selle parimaks tõestuseks sai tänahommikune fotojaht (lihtsustatud vormis – kohtade otsimise jätsime ajapuudusel välja ja piirdusime temaatiliste stseenide lavastamisega). Kirikulaagri kohaselt olid teemad  pärit Piiblist – kuid Kaku tehtud valik oli selline, mis jättis võimaluse igasugust sürri kokku keeta. Noh, tegijad ei valmistanud pettumust. Siin on kolm finaalipilti:


Taavet 1, Koljat 0


Püha Franciscus kõneleb lindudega


Eeva, õun ja madu

(lisaks tuleks ära märkida veel kahtlaselt alkoholireklaami meenutav stseen veini tegevast Jeesusest, sama mees kaubitsejaid mopiga templist välja ajamas, kemmergupaberisse mässitud ülestõusnud Laatsarus, veel üks tõlgendus Eevast ja ussist koos tagaplaanil tõsimeelse abikaasana autot peseva Aadamaga… jne jne)

Mida oligi tarvis tõestada – kreisit rahvast on meie seas piisavalt (kuna eespool mainisin üht suurt peret, siis ilmselt ongi perekondlik viga).

Kokkuvõttes oli jälle kord üks vahva kogemus. Loodetavasti jätkame järgmisel aastal samas vaimus. Ja tänud Mõisakülalistele korraldamise põhiraskuse kandmise eest! 🙂

Palverännak vihmas

Juba kaheksas aasta toimusid EKEK Pärnu koguduse korraldusel Barnabase päevad. Terveks ajaks kohale ei läinud, aga traditsiooniline palverännak tuli ikka kaasa teha. Nagu igal aastal kipub olema (erandiks oli Soontaganal käik) oli ilm vihmane ja kõndijad said taevaluukidest kasta – õnneks see suur äikesemöll jõudis kohale alles õhtuks, kui asi läbi sai. Aga omaette mõtiskledes kõndimist ja vahepeal keldi palvete kuulamist ja psalmide laulmist see üldse ei seganud. Osa rahvast võttis üles ka “Vend päike, õde kuu” -filmist tuttava vendade rännuviisi, mis kõlas kõndimise juurde väga kenasti.

Sel aastal käisime rännaku lõpus külastamas EAÕK Uruste kirikut. Sealne vaimulik isa Eenos võttis meid vastu, pidas pika loengu kirikust ja kohalikust elust-olust ning andis lahkesti ka ruumi pikniku pidamiseks (seekord sees, kuna väljas oli ikka päris märg).  Kokkuvõttes aga oli jälle kord üks tore kogemus, mis argipäevast korraks välja tõmbas.

Uruste kirik

Ülestõusmispühad 2009

Sel nädalal (nagu igal aastal samal ajal) oli Harkujärvel tihedalt tegemist. Algselt oli kavas Taani vana sõbra poja ristsetele sõita, ent see jäi paraku eri asjaolude tõttu ära. Aga see-eest tuli siinmail kõvasti sünti saagida. Tegelikult peaks hakkama läpakat kaasa võtma ja neid improvisatsioone salvestama – plaadiküsijaid on juba pikemat aega käinud, ehk annaks osadest neist midagi kokku aretada.

Suure Neljapäeva missa oli vaikne, mõtisklev väikese seltskonna üritus. Reedene teenistus kanti üle ka ETV-s ning oli oma pika lauldud litaaniaga Eesti kontekstis kindlasti üsna eripärane. Täna toimus siis suurem sündmus külaliskoori, ristimistalituse ja pärastise kohvilauaga.

Üldiselt tundub, et osa Eesti rahvast on õppinud lisaks jõuludele ka ülestõusmispühade ajal kirikus käima. Optimistina võiks öelda, et lausa 100% edasiminek. 🙂

Pulmas sünti väänamas

Lõppenud kirikulaagris tulid mõned pärnakad palvega, et tuleksin nende laulatusele pillimeheks. Täna saigi sünt autosse visatud ja Tori poole põrutatud.

Tori kirik on hästi ilus paik – nii kirikuna kui ka Eesti sõdurite mälestusmärgina. Omaette mälestusplaat on seal näiteks ka Koreas ja Vietnamis hukkunud eestlastele. Seintel on mitu sepistatud mõõka, mis pole kirikus just tavaline. Omapärase õhustikuga paik.

Täna aga toimus seal Kairi ja Toomase laulatus. Eelnevalt oli veel juttu sellest, et suur osa pulmarahvast on ilmselt esmakordselt kirikus… Saime enam-vähem kõik õigel ajal paika ja läbi proovitud – kohal oli lisaks laulja Karoliinale ja sünti väänavale Kakule ka laagrist tuttav flöödimängija Leonora. Kokku tuli päris ilusasti kõlav musa, midagi (taas kord) Clannadi või Enya kanti (Karoliina hääl kannatab võrrelda küll). Igal juhul käisid nii pruutpaar kui mitmed teised pärast tänamas (ja näis, et ka kirikuvõõras seltskond kuulas huviga – ilmselt pole pulmamarsi asemel mängitud kelti hümn “Be Thou My Vision” või Oldfieldi stiilis mõtisklused keset laulatust päris tavapärane valik ka). Sama koosseisuga võiks teinekordki mängida.