Juba kaheksas aasta toimusid EKEK Pärnu koguduse korraldusel Barnabase päevad. Terveks ajaks kohale ei läinud, aga traditsiooniline palverännak tuli ikka kaasa teha. Nagu igal aastal kipub olema (erandiks oli Soontaganal käik) oli ilm vihmane ja kõndijad said taevaluukidest kasta – õnneks see suur äikesemöll jõudis kohale alles õhtuks, kui asi läbi sai. Aga omaette mõtiskledes kõndimist ja vahepeal keldi palvete kuulamist ja psalmide laulmist see üldse ei seganud. Osa rahvast võttis üles ka “Vend päike, õde kuu” -filmist tuttava vendade rännuviisi, mis kõlas kõndimise juurde väga kenasti.
Sel aastal käisime rännaku lõpus külastamas EAÕK Uruste kirikut. Sealne vaimulik isa Eenos võttis meid vastu, pidas pika loengu kirikust ja kohalikust elust-olust ning andis lahkesti ka ruumi pikniku pidamiseks (seekord sees, kuna väljas oli ikka päris märg). Kokkuvõttes aga oli jälle kord üks tore kogemus, mis argipäevast korraks välja tõmbas.
Tänud, hää Kakk, säänse vapruse eest!
Kõik eilsed kohalviibijad on muidugi kangelaskirja väärt, Sina aga eriti! Ja (tsiteerides isand Kulli 🙂 ): “repliigi korras”: kohaliku preestri nimi on Eenos…
Kohtumiseni järgmisel aastal, kui Jumal lubab, siis ehk Jõõpres…
Tänud! 🙂
Märkuse eest ka, parandasin nime ära.
Kunagi, ca 13. sajandit tagasi, rääkis üks naine: “Ma panen paradiisi põlema ja kustutan põrgutule….”.
Ega alla taolise mõtte elada tasu, ka argipäeval.