Väga hea kirjutis inimeselt, kes ise tegi neljakümnendate aastate põrguringid läbi.
Nii ongi. Ühtegi rahvast ei saa ühe mõõduga pättideks tunnistada – pealegi on omad luukered kapis enamikul maailma suurrahvastest. Ent täpselt samamoodi nagu vaatab ülejäänud maailm viltu türklastele, kes in corpore eitavad armeenlaste massilist mahatapmist 20. sajandi alguses, peab vaatama ka idanaabrile, kelle kordasaadetu kõrval oli türklaste saavutus naljategu. Sakslased on minevikust õppust võtnud ja kogu saasta seljataha jätnud, isegi jaapanlased on suures osas mõistnud oma Aasias tehtud sigaduste tõsidust, vene rahvas seevastu tassib kogu vanaisade roimarlust uhkelt edasi (eks sellele aitab kaasa ka õnnetu asjaolu, et NL-l jäi reaalse sõjalise peksasaamise kogemus paraku saamata). Ja niikaua kuni igasugu erikomisjonid “ajaloovõltsijaid” karistavad, pole lootustki, et mõrvaritest vanaisade lapselapsi naabrite hulgas millekski muuks peetaks. Kõige rohkem aga kannatavad selle all need arukad ja toredad vene inimesed, kes eraldi võttes pole tõrjuvat suhtumist kuidagi ära teeninud.