Kuu: juuli 2017

Kümnesse

Midagi üllatavat Postimehest. Hardo Pajula on seekord küll täiega märki tabanud.

Huvitav, kust see “sõss” ingliskeelse “SJW” (Social Justice Warrior) vastena pärit on? Pole enne kohanud, aga näib ülihea leid olevat. Lisaks otsetõlkelühendile võib tähendada ka “sõgedat sissi”, mis on samavõrd tabav.

APDEIT 07.08. Postimehe arvamuslugude rubriik sai täies ulatuses läbi kammitud ja näib, et see on praegu märgatavalt mitmekesisem kui mõni aeg tagasi, kui selle üheülbalisuse tõttu enda RSS-lugejast välja viskasin.  Üllatav, aga positiivne – nii et panin uuesti lugejasse.

“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

“Võtke alumine kast!”

Seda teksti lugedes meenus, kuidas kuningas (Urmas Kibuspuu surematus kehastuses) kuu peale kippus.

Nii et Eestis aetakse taga tippteadust ja selle seostamist ettevõtlusega. Häda on aga selles, et teadlased sirguvad reeglina ülikoolide tudengitest. Ja ülikoolides tuleb neid esialgu õpetada, enne kui neid teaduse kallale lasta.

Paraku aga on hetkeseis selline, et õppejõutöö on üha vähem hinnatud – seda sai ise näha ja kogeda sellekevadisel TTÜ atesteerimisel.  Kui teadustöö puhul uuritakse peensusteni h-indeksit ja nõutakse lisaks suure hulga projektiraha sissetoomist, siis õppetöö rubriigis on sisuliselt kirjas “osaleb õppetöös”. Kas see tähendab tõeliselt pühendunud õppejõudu, ülbet mölakat (pardon) või võimatult igavat nämmutajat, sel pole eriti vahet.

Nii ehitatakse Eestis endiselt tolle lastelavastuse kuninga kombel teadustorni. Ja kui kastid otsa saavad, võetaksegi alt.

Filmielamus: Point Break (2015)

Vaatasin Telia filmiriiulist ära “Murdepunkti” 2015. aasta uusversiooni (samanimeline ja -sisuline film tehti ka 1991. aastal).

Lugu ise on keskeltläbi harju keskmine. Näitlejad ka – omaaegsele paarile Keanu Reeves – Patrick Swayze (pluss veel Gary Busey kõrvalosas) jäädakse alla. Tänapäevasele action-ile üsna omaselt käib läbi häiriv, koomiksilik lihtsustamine.  Aga film väärib vaatamist kolmel põhjusel.

Esmalt loodusvaated – “Murdepunkt” annab ses osas silmad ette suurele osale National Geographicu toodangust. Ilmselt on drooniajastu selle koha pealt küll positiivne nähtus.

Teiseks kombinatsioon kaskadööritööst ja eriefektidest – hea suure telekaga vaadates võttis korduvalt ikka kõhu alt päris õõnsaks (näiteks peategelase hüpe eemalduva kõisraudteevaguni katusele).

Aga vist suurim pluss oli filmi hoiatav sõnum selle kohta, mida võib teha idealistlike noorte inimeste sattumine mingi jabura ideoloogia mõju alla. Käesoleval juhul on tegu ärakeeranud looduskaitsjatega, kuid see kõik on väga tuttav ka teiste erinevate -istide ja -astide juurest, kelle suur sallivus lõpeb otsekohe, kui teine pool peaks midagi teistmoodi mõistma (viimase hea näite päriselust pakkusid hiljuti nn protestijad Hamburgis).

Filmis on ses osas mitu head detaili – näiteks pärineb filmi antikangelane Venetsueelast (üks väheseid seni allesjäänud marksistlikke hullarühiskondi – ehkki on ka võimalik, et see võeti osatäitja Edgar Ramireze päritolu järgi) ning peategelase love interest on filmi alguses arhetüüpne rastamütsikesega puukallistajast tibi ja filmi lõpus püstolkuulipildujaga pangaröövel, kelle peategelane on sunnitud enesekaitseks maha laskma. Kõige kõnekam on aga see, kuidas kogu ideeline kupatus toetub ühe pururikka araablase põhjatule rahakotile (paralleel läänemaiste latte-kommunistidega on ilmne) ning pärast selle ärakukkumist näidatakse peagi enda tegelikku olemust tavaliste röövlitena.

Keegi kunagi ütles, et “punane ja roheline annavad kokku pruuni”. Esmakordselt kuulsin seda omaaegsete Virumaa rattaretkede ajal ning siis ei saanud aru, kuidas – tollane “rohelus” ju hakkas selgelt punastele vastu. Näib aga, et laiemas läänemaailma kontekstis on sel killul tõepõhi all.