Takeda-sensei & jüngrid TLÜ-s

Mõne päeva eest laekus erinevate võitluskunstilistide kaudu teade, et TLÜ uue maja aatriumis korraldatakse võitluskunstide demo. Läksime täna Reinuga kohale. Publiku seas oli suur osa nagu Eesti võitluskunstide “Who’s Who” – kendo, jujutsu, iaido, paar karatekooli (Igor-sensei oli ka kohal).

Näidati kendot, iaidot ja karated. Kuna põhiseltskonna moodustasid kendokad (ka sensei ise), oli see osa demost kõige põhjalikum ja vist ka kõige tehnilisem. Ainult kendos kasutatava ülivalju ja pideva kiai (mida võhik jubeda röökimisena kipub tajuma, eriti kui seda teevad mehed-naised läbisegi) oleks võinud eelnevalt lahti seletada – näiteks löökide sihtmärgid selgitati ilusti enne ära. Kendoga koos näidati ka bokkenitega (pikk ja lühike) katasid.

Iaido’na näidati kendokate “kõrvalerialana” tehtavat Seitei iaidot, mis meil harjutatavate spetsialiseerunud iaido-koolkondade kõrval jääb veidi kahvatuks. Pealegi olid kolmest esinenud sellist kaks ilmselged algajad – poiste ees muidugi müts maha julge pealehakkamise eest võõral maal ja võõra rahva ees esineda, aga tehnika poolest leidub Tallinnaski kindlasti märksa paremaid mõõgamehi.

Karated tutvustas Wado-ryu’d esindav Jaapani noortemeister. Lõbus sell ja tehniliselt tasemel, ent rääkis stiilis “Raise hand who knows what karate is” ehk siis äärmiselt ABC-d. Kindlasti oli kohal ka mõni, kes tõepoolest ei teadnud, kuid asjaga tegelenute jaoks oli see muidugi veidi igav. Aga kõik karate kolm põhikomponenti – kihon, kata ja kumite – said ära näidatud, nii et sellega varem mitte kokkupuutunute jaoks võis asi täitsa adekvaatne olla.

Järgnes Takeda-sensei loeng budo alustest. Auditoorium oleks ehk võinud suurem olla, kuna valitud ruum tuli puupüsti rahvast täis. Loeng oli huvitav ja andis senikuuldule paar head nüanssi juurde.

Ilmselt on aga paljude jaapanlaste jaoks inglise keel siiski paras nuhtlus – Takeda-sensei luges oma teksti üks-ühele paberilt maha ning seda üsna konarlikult. Kaks demo kommenteerinud noort selli said end küll vabamalt väljendatud, ent üsna karmi aktsendiga (kohati oli arusaamine päris raske). Rein küll kommenteeris vastukaaluks enda muljeid Tauramusoryu soke Ikubo-senseiga, kes oli paari kohapeal äraõpitud soomekeelset fraasi absoluutselt soomlaslikult hääldanud… Nii et mine võta kinni.

Aga kokkuvõttes oli täitsa tore üritus – tänud kendokatele korraldamise eest!

Julge arvamus

Arvestades kogu sõnnikuloopimist viimase paari päeva jooksul tuleb tunnustada [L] Heiki Suurkase julgust asjast teisiti arvata kui popp ja noortepärane on. Väikesi detaile arvestamata on Kakk kirjutatuga päri. Kunstipärasuse või -päratusega on ses loos üsna vähe pistmist, jõujooned lähevad mujalt.

Ka [L] Pekka Ereltiga (kes on ka varem häid asju kirjutanud) tuleb nõustuda.

Ning isegi “punaprofessorite pesaks” sõimatud TLÜ seinte vahel leidub tervet mõistust toimuvat narrust narruseks nimetada. Kolleeg Tõnu Ploompuu ehk ei pahanda, kui tema mõnusat satiiri TLÜ listis natuke tsiteerin:

"Viimaste päevade sündmused on mu silmad avanud, ehk ka teil. Nimelt algab
meie Ülikooli nimi ristimärgiga, Püha Antoniuse ristiga. Vaatamata
sellele, et kristlasi on ainult 20% eestlaste hulgas, kasutame me
ristimärki. Veelgi hullem, see seostub sigadega, Antonius kui sigade
kaitsepühak. Seos sigadega mõjub lisaks kindlasti väga tõrjuvalt
islamimaadest saabuvatele oodatud välisüliõpilastele.
/… /
Mõnu Ploompuu

😀

Nii et andsin ka allkirja. [L] Siia.

Korgits kõlab kenasti

Viimaks jõudis kohale ka aasta lõpus tellitud [L] uus KORGi kodukannel. Kui senine pill on puhtakujuline sünt, siis see on eeskätt klaver (kuulub nn stage piano-klassi), mil lisaks headele klaverisaundidele – Grand Piano põhisaund on tõsiselt ilus! – on ka peotäis muid (orelid, kitarrid jms), korraga saab kombineerida kaht saundi. Kaasas on ka korralik alus koos pedaaliga.

Lisaks koduklaveri funktsioonile aga on plaanis hakata pilli pruukima ka MIDI-klaviatuuri rollis, kui peaks rohkem muusika jaoks aega jääma. Igatahes tuleb rahul olla.

Palk kahekordistus 7000 kroonini

Pole eriti vasakpoolsete fänn, aga [L] selle Postimehe loo juures hakkab vist enamik normaalseid inimesi mõtlema kivide kogumise peale. Mida %¤&#!! nad vinguvad? Et appi-appi, inimesed peavad tegema rasket ja nüri tööd tervelt 7000 krooni eest kuus? Kõlab nagu omaaegne ETKVL, mida loeti “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”…

See vingumine kõlab sama arukalt kui ühe tuntud suurfirma omaaegne õiendamine Douglas Couplandi poolt kasutusele võetud termini “McJob” ümber (tähenduses “rutiinne, vähemakstud, prestiižitu ja tulevikuväljavaateta töö teenindussfääris”; sellisena jõudis see ka Oxford English Dictionary’sse). Nende argument oli minu mäletamist mööda “Mis te räägite, meil saab iga 5000. mänedžeriks!”.

Ja see lõputu jahumine tööviljakuse ümber… Nagu mitmed kommentaatorid ka märgivad – olukorras, kus algseisus oli tööviljakus näiteks 2x madalam kui Soomes (või kus iganes) ja palk 5-6 korda madalam, on teatud perioodil täiesti loomulik, et reaalpalk kasvab tööviljakusest märksa kiiremini (eriti kuna hinnad on praktiliselt võrdsustumas). Või olen ma millestki väga valesti aru saanud?

Vaesed serblased…

Alguses laulis Kreisiraadio libaserbia keeles “sardella do jedosta”, siis saatsid Kosovo sellid nad pikalt ja nüüd tahab Euroopa parim laulurahvas nende balkanovisioonile [L] laulva kalkuni saata ([L] video on ka väljas – näeb välja umbes nagu äärmiselt pilves Gonzo omaaegsest Muppet Show’st…). Kui ikka asjad hakkavad kiiva kiskuma, siis põhjalikult.

Ilusat aastapäeva!

Seda siis kõigile Eestimaa inimestele, kõigile selle sõpradele väljaspool ning ka igasugustele asjapulkadele, kes selle eest hoolt kandma peaksid (mõnel tuleb see enam-vähem välja, mõnel jälle mitte).

Kõigest hoolimata usun ikka veel, et see riik siin on küllalt tugev, et olla suuteline erinevat tõugu koerakoonlastele kohta kätte näitama, igasugu naljakate taidlejate punnitustest mitte välja tegema ning oma rahvast parema tuleviku suunas edasi viima. Ja Toomas Hendrikul oli täitsa õigus – omaaegse iseseisvusmanifesti lugemine on kasulik ka tänapäeval.

Kaks sünnipäeva

Iga-aastane jama: vana sõber [L] Mella ja ülikooliajast saadik heaks sõbraks jäänud grupiõde Katrin pidasid jälle kord sünnipäeva ühel ja samal ajal. Mellal sel aastal veel juubel pealegi.

Alguses siis Mella oma Endla tn puuetega inimeste majas. Hästi vahva oli, suur osa omaaegsest jutukaseltskonnast oli kohal ning omakorda sellest koopereerus suur osa Mellale ühiselt kingitud suure karika taha. Mella palvel olin sündi kaasa tirinud ning selle esimene ehmatusega pooleks kasutus oli võimalus assisteerida noorsand Ottot (kelle senistest saavutustest võib lugeda [L] iiremuti keeleteritajast) temapoolse muusikalise tervituse edastamisel. Ernesaksa “Kalamees naerab” tuli üle kivide-kändude isegi välja.

Hiljem käis vahelduva eduga enesetäiendamine, pläraajamine ning klimberdamine. Viimaks tuli vana sõber Pipikas välja veel ühe kreisi ideega – esitame omaaegse [L] PressEscape’i 1999. aasta superhiti “Linnapeal on sünnipäev” juubilarile uuesti. Kuna kaht originaalkoosseisu liiget kohapeal polnud ja mõned salmid sisaldasid kõvasti omaaegset konteksti, tegime viimaks lühendatud versiooni. Trummikäik tuli kohapeal kiiresti sekventserisse sisse lüüa, kuna vastavat disketti polnud kaasas… Aga tegime loo ära, rahvas laulis refrääni kaasa ka ning päevakangelane jäi vist rahule. Eriti abiks oli Xsu poolt eiteakust hangitud peakate (pehme suure veluurkaabu ja ööpoti ristsugutis), mis Kakul ettekande ajal peas oli ning vist üksjagu kaasa aitas…

APDEIT 24.02 – [L] Aabram tegi pildid ka valmis, PressEscape v2.0 nägi välja nii:

PressEscape v2.0

Viimaks oli vaja teisele sünnale tüürida, viskasin seltskonnale viis ja tüürisin Kloostrimetsa suunas. Seal teletorni all oli koos juba aastaid nähtud traditsiooniliselt mõnus seltskond. Kuna jutu käigus tuli välja, et meil saab 15 aastat ülikooli põhiosa lõpetamisest, siis kerkis ka päevakorda rühma kokkuajamine. Ehk õnnestubki…

Väsitav päev, aga hästi vahva selline.