Mõne päeva eest laekus erinevate võitluskunstilistide kaudu teade, et TLÜ uue maja aatriumis korraldatakse võitluskunstide demo. Läksime täna Reinuga kohale. Publiku seas oli suur osa nagu Eesti võitluskunstide “Who’s Who” – kendo, jujutsu, iaido, paar karatekooli (Igor-sensei oli ka kohal).
Näidati kendot, iaidot ja karated. Kuna põhiseltskonna moodustasid kendokad (ka sensei ise), oli see osa demost kõige põhjalikum ja vist ka kõige tehnilisem. Ainult kendos kasutatava ülivalju ja pideva kiai (mida võhik jubeda röökimisena kipub tajuma, eriti kui seda teevad mehed-naised läbisegi) oleks võinud eelnevalt lahti seletada – näiteks löökide sihtmärgid selgitati ilusti enne ära. Kendoga koos näidati ka bokkenitega (pikk ja lühike) katasid.
Iaido’na näidati kendokate “kõrvalerialana” tehtavat Seitei iaidot, mis meil harjutatavate spetsialiseerunud iaido-koolkondade kõrval jääb veidi kahvatuks. Pealegi olid kolmest esinenud sellist kaks ilmselged algajad – poiste ees muidugi müts maha julge pealehakkamise eest võõral maal ja võõra rahva ees esineda, aga tehnika poolest leidub Tallinnaski kindlasti märksa paremaid mõõgamehi.
Karated tutvustas Wado-ryu’d esindav Jaapani noortemeister. Lõbus sell ja tehniliselt tasemel, ent rääkis stiilis “Raise hand who knows what karate is” ehk siis äärmiselt ABC-d. Kindlasti oli kohal ka mõni, kes tõepoolest ei teadnud, kuid asjaga tegelenute jaoks oli see muidugi veidi igav. Aga kõik karate kolm põhikomponenti – kihon, kata ja kumite – said ära näidatud, nii et sellega varem mitte kokkupuutunute jaoks võis asi täitsa adekvaatne olla.
Järgnes Takeda-sensei loeng budo alustest. Auditoorium oleks ehk võinud suurem olla, kuna valitud ruum tuli puupüsti rahvast täis. Loeng oli huvitav ja andis senikuuldule paar head nüanssi juurde.
Ilmselt on aga paljude jaapanlaste jaoks inglise keel siiski paras nuhtlus – Takeda-sensei luges oma teksti üks-ühele paberilt maha ning seda üsna konarlikult. Kaks demo kommenteerinud noort selli said end küll vabamalt väljendatud, ent üsna karmi aktsendiga (kohati oli arusaamine päris raske). Rein küll kommenteeris vastukaaluks enda muljeid Tauramusoryu soke Ikubo-senseiga, kes oli paari kohapeal äraõpitud soomekeelset fraasi absoluutselt soomlaslikult hääldanud… Nii et mine võta kinni.
Aga kokkuvõttes oli täitsa tore üritus – tänud kendokatele korraldamise eest!