Humble Bundle

02.12.2016

O’Reilly kirjastus on vahva liigutuse teinud – võib maksta ühest mõnekümne dollarini ja saada pundi klassikalisi Unixi, Linuxi ja üldisema süsteemihalduse “kapsaid” (seekord küll e-raamatuna). Ja võib valida, millele enda raha suunata. Natuke meenutab omaaegset eestlaste filmimüügiportaali, kust sai “Detsembrikuumus” ostetud.

Kolledži “opossumitele” (kolleeg Offfi terminit kasutades) väga soovitav lektüür.  Kakk juba tegi diili ära.

Linux Mint 18 ja ID-kaart

20.06.2016

30+ lugude järgmist osa kirjutades sai paigaldatud Linux Minti järgmine versioon. Ubuntu 16.04 LTS Xenial Xerus on juba aprillikuust saati väljas, sellel põhinev Mint 18 aga on hetkel veel beetastaadiumis. Kõik muu näib töötavat ilusti.

Eesti ID-kaardil on isegi vajalik pakk (esteid) varamutes täiesti olemas, aga paigaldus takerdub sõltuvuste taha ega õnnestu. Seega tegin hädapärase lahenduse: muutsin ametliku skriptifaili paar rida ära (lõpust 187. realt – versiooninumbri 17-lt 18-ks ja trusty xenial-iks; minu failiversioon on saadaval siit).

Lahendus seega:

  • Paigalda Chromiumi veebilehitseja (Firefoxi kummitab juba pikka aega ID-kaardi juures probleem turvaühenduse sisseseadmisega) – paigalda chromium-browser ja soovi korral ka tõlkepakk chromium-browser-l10n (kui soovid eestikeelset lehitsejat).
  • Laadi alla kas minu skript või ametlik ja tee ise vastavad muudatused (vt eespool).
  • Ava terminal, mine allalaadimiste kataloogi (cd Allalaadimised) ja käivita skript (minu skripti puhul käsuga sh install-open-eid_LinuxMint18.sh).
  • Vajuta kaks korda Enter-klahvi – esiteks seal, kus öeldakse “Press Enter to continue, CTRL-C to cancel” ja teiseks seal, kus tuleb “Do you want to continue? [Y/n]” – nende vahepeal küsitakse tõenäoliselt ka parooli (kuna paigaldus toimub haldusrežiimis).
  • Kindluse mõttes tee arvutile taaskäivitus.

LPIC-1 uuendatud

04.04.2016

Aprilli keskel oleks Kaku LPI sertifikaadi viieaastane kehtivus täis saanud. Alguses oli plaan teha senise 1. taseme peale kaks 2. taseme eksamit ja saada LPIC-2 kätte, aga materjal osutus nii mahukaks, et töö kõrvalt selle õppimine oleks olnud keeruline. Nii tuli varuvariandina minna 1. taseme uuesti tegemise peale.

Tulemus tuli peaaegu samasse auku kui viie aasta eest – siis oli kahe eksami tulemuseks 600+600 punkti (läbimispiir 500, maksimum 800), seekord tuli 580+600. Samas oli 60-st küsimusest õigeid vastuseid seekord isegi rohkem – eelmine kord 41+41, nüüd 44+46. Võrreldes viie aasta tagusega oli eksam vist ka kraad kangemaks läinud.

LPI küsimused on seinast seina, mõned on päris lihtsad, mõned aga üsna hullud (näiteks mingi spetsiifiline käsuparameeter või mõne eksootilise käsu täis-kataloogitee). Aga kokkuvõttes annab tõesti ilmselt soovitud tulemuse – Linuxit tundev inimene saab kenasti läbi ja ehku peale eksamit ära ei tee (isegi kui suur osa küsimusi on “vali neljast üks”-vormis).

Millalgi üritaks 2. taseme ka ära teha. Senise õppimise järgi on see mõeldav, aga tahab üsna korralikku süvenemist.

Hoiatav lugu

22.02.2016

… sellest, kuidas Linuxis pahandust teha. Taas kord on probleem suuresti klaveri ja tooli vahel…  Ja sedalaadi asjadega peab edaspidi üha rohkem arvestama (kusjuures mitte ainult suvaliste pättide puhul – tänapäeva maailmas on üha enam seltskondi, kel oleks otsene huvi võimalikult paljude  inimeste arvutid enda kontrolli alla saada).

Domeeniblokk

28.08.2015

(Mõtlesin, et panen siia ka kirja, ehk mõnele on kasuks)

Et Pessa kippus tulema spämmi just moodsate sodidomeenide pealt (.click, .link jne), siis otsisin võimalust need ära blokeerida. Lahendus on kirjas siin.

Sämm on laulnud

04.08.2014

Esimene nädal Samsung Galaxy S5-ga on seljataga. Vana hea HTC Chacha hakkas nii ära väsima, et osad nupud enam ei töötanud ning kõnesid oli raske pidada – nimelt saab enamikul “nutikatel” kõne ajal helitugevuse nupuga valjust reguleerida ning olukord, kus vaiksemaks keeramine töötab ja valjemaks tagasipanek enam mitte,  ei olnud eriti meeldiv.

Olukorda aga raskendas asjaolu, et samasuguseid Blackberry stiilis nutifone, kus on füüsiline täisklaviatuur ekraani all, ei olnud enam absoluutselt mitte kusagilt leida. 🙁  Tuligi vaadata, milline “lutsukivi” kõige paremini asja ära ajab – et nii Microsoft kui Apple olid juba põhimõtte poolest mittekvalifitseeruvad, kippus valik keerama uusima Samsungi peale, mis näis olevat ühtaegu piisavalt suur (nägemiseks ja näppimiseks) ja piisavalt väike (käes ja kõrva juures hoidmiseks).

Et ühes elektroonikapoes töötab teadaolevalt üks klassiõde Nõmme põhikooli ajast ning sealt on aeg-ajalt saanud eri vidinaid veidi soodsamalt, siis saigi sammud sinnapoole suunatud.  S5 oli seal täitsa olemas – hind oli  soodukast hoolimata suht soolane, aga tegu on ikkagi läpaka kõrval teise olulise töövahendiga…

Esmamuljed – suurus klappis hästi, teksti andis ka ekraanil veidi suuremaks ja mugavamaks keerata, eesti keel oli olemas, kõik vajalikud funktsioonid ka (Kaku jaoks on helistamise kõrval põhilised ilmselt kalender ja mobiil-andmeside koos Wi-Fi “purgi” tekitamise võimalusega – asendamatu igasugustel üritustel). Ekraan oli ka väga korralik.

Näib, et vahepeal (võrreldes viimati kasutatud 2.2-ga) on Android ikka üksjagu edasi läinud. Ekraaniklaviatuur, mis omal ajal HTC Desire’iga probleemiks oli, toimis jupp maad paremini (abiks oli ilmselt ka suurem ekraan – kuid siiski usun, et kirjutamiskiirus oleks sama suure füüsilise klahvistikuga kindlasti suurem). Rakendusi on jalaga segada ning ilmselt ei oleks kuigi keeruline suur osa telefoni mälust täis lohistada.

Telefoni üldine liides tundub olevat parem kui eelmisel, kaamera kvaliteet on korralik (ehkki päris pimedas jääb ikkagi veidi hätta), heli on hea (kannatab isegi väikese taskuraadiona kasutamist) ja kõik eespoolmainitud põhiasjad toimivad laitmatult.

Mis aga endiselt häirib – kaamera teeb pilte ikka ekraani näppimise abil ning kiire reageerimisega pildistamine on suht välistatud. Mõni UX spets võiks selgitada, miks ei võiks paremal küljel ülalpool asuv käivitusnupp asuda sama külje allosas ning olla kaamera puhul kasutatav päästikuna?  Teine suur ämber vähegi kehvema liigutuste koordinatsiooniga inimestele  – kõnede vastuvõtt ekraani näppimise teel – on õnneks lahendatud tänu puuetega kasutajatele mõeldud sätetele, kust saab valida kõnede vastuvõtmiseks ainsa füüsilise klahvi esipaneelil (“Home”). Ent mitmes muus kohas on sarnast asja veel – näiteks äratuskella juures.

Üllatavalt nadi tundub veekindlana reklaamitava telefoni pistikupesa kate telefoni alaservas – see näeb küll sedamoodi välja, et mõne kuu pärast on see katki ja ära visatud (eriti kui avamiseks tuleb küüned lihtsalt serva taha ajada). Ja kummalisel kombel on S5 jaoks loodud kaaned sellised, mis ei lase toda katet eriti lahti urgitseda ning seetõttu tuleb telefon enne laadimist kaantest välja koukida – see pole eriti keeruline, küll aga tüütu.

Linuxi kasutajana on ka tõsine küsimus – kui mõne aja eest sai enamikku totufonidest (ehk mitte-nutifonidest) Evolutioniga ära sünkroniseerida, siis suures osas avatud koodiga Androidi ajastul seda enam teha ei saa. Milles asi on?  Google’i teenused õnneks töötavad ja ajavad hädaga asja ära, aga parem (ja turvalisem) oleks võimalus otse kontakte ja kalendrit sünkida.

Nii et üldmulje on 4 palli 5-st. Aa, postituse pealkiri on pärit [L] omaaegsest disainerite pilakampaaniast, kus üritati keeleseadust järgides kõik tuntud firmalogod ära eestindada (Aktsiamees, Pikktint jne).

Linux Mint 17

06.06.2014

Uus versioon tuli eelmisel nädalal välja, nüüd sai ära uuendatud.

Seni on Linux Mint (erinevalt Ubuntust) soovitanud iga versiooniga puhta installi teha. Huvi pärast aga sai soovitust eiratud ja tehtud läpakale kõige lihtsam ja robustsem uuendamine:

  • muudetud terminalist ära distro koodnimed /etc/apt/sources.list.d failides – petra asemele qiana (Mint) ja saucy asemele trusty (Ubuntu)
  • apt-get update
  • apt-get dist-upgrade
  • apt-get upgrade

Tulemuseks oli… praktiliselt täiesti töökorras süsteem. Mõned pisipuudused olid:

  • Evolutioni puhul jäid mõned paigalduspakid “rippuma” (held back) – võtsin Evolutioni maha ja paigaldasin PPA-st uuesti (õpetus on [L] siin). Rangelt võttes ei oleks seda isegi tingimata vaja olnud.
  • Eesti keele tugi tuli keelesätete alt uuesti lõpuni peale lasta.
  • ID-kaardi tarkvara tuli uuesti paigaldada.

Ja oligi kogu lugu. MATE ja Compiz 3D-efektidega, Cairo-Dock, kohalikud serverijupid, heli, võrk (VPN-ide ja muuga) – kõik töötas nagu enne.  Ma kahtlustan, et tänapäeva Windowsi uuendamine on tunduvalt suurem keemia…

 

Süsteemiuuendus: Mint 16

24.12.2013

Viimaks oli aega ka läpakas ära uuendada. Väga suur uuendus see ei ole (lihtsalt enamiku tarkvara versiooninumbrid on edasi läinud), aga vähemalt paralleelne Ubuntu versioon (13.10) näis varasematega võrreldes veidi stabiilsem.

Üks pisike puuk ka – Evolution jäi peale uuendust ingliskeelseks, hoolimata muu süsteemi maakeelsusest. Ümbernurgalahendus leidus netist: tuleb minna tõlkefailide kataloogi /usr/share/locale-langpack/et/LC_MESSAGES ning seal luua sümbollingid Evolutioni kahe faili jaoks, andes terminalist käsud sudo ln -s evolution-3.6.mo evolution-3.8.mo ja sudo ln -s evolution-data-server-3.6.mo evolution-data-server-3.8.mo. Tegijate lohakusviga, aga vähemalt annab lahendada.  Loodetavasti tuleb kevadine pika toega versioon korralik – tavaversioonide toetus on Ubuntul ja Mintil nüüd nii lühike, et lihtsam on jääda suuremalt uuendama kahe aasta tagant.

APDEIT: Tegelikult oli siiski üks jama veel, RSSOwl ei tahtnud taas korralikult käima minna. Lahenduse leidis [L] siit.

 

Puuk musamasinas

20.09.2013

Spotify on eriti tööl lauaarvutis igati hea kaaslane, aga peale mõnepäevast jooksutamist (ilmselt seoses süsteemiuuendustega) kadus ära “Discover” ehk üks peamisi teenuseid, mis soovitab senise muusikavaliku põhjal sarnaseid asju. Lihtsalt jäi rippu ja näitas lõputult laadimist tähistavat rattakest.

Esialgne ümbernurgalahendus leidus Spotify foorumist – asi tuleb käivitada käsurealt käsuga env LC_NUMERIC=et_EE.utf8 spotify (algselt oli seal en_US.utf8, aga kuna Kakk kasutab põhimõtte pärast eestikeelseid masinaid). Tõsi, varem igati stabiilne teenus oskas selle peale juba paar korda kokku joosta (segfault). Loodetavasti saadakse siiski ka Linuxi klient millalgi korda.

Aga töötegemine on läinud tiba lõbusamaks küll. Tõsisema ajuragistamise kõrvale sobib Clannad ja Oldfield, siibrima seisu vastu aitavad rokiklassikud.

Suvi Asusega

01.09.2013

Eelmisel sügisel õnnestus trenniga üle pingutada ja endale [L] lateraalne epikondüliit hankida. Pool aastat oli parem käsi niivõrd metsas, et kahvlit sai suu juurde tõsta, tassi ei saanud – valu oli nii hull, et Kakk õppis vasaku käega kruusi kasutama. Ja kui juba tass oli raske, siis ligi kolmekilone Dell Latitude oli seda kohe kindlasti (tõsi, kätt all hoides polnud valu nii hull). Mõnel üritusel läpakaga käies oli ikka jama suur – isegi kotist välja tõsta ei saanud toda õieti.  Ja siis lisandus plaani juulikuine [L] HCII 2013 konverents Las Vegases ning mõte Delliga mööda lennujaamu joosta tundus päris kole.

Lõpptulemuseks oli Delli siirdumine vanema jõmmi käsutusse ja investeerimine [L] Asus Zenbook UX32VD-sse. Esmakordselt ei ole Kaku läpakas Dell või IBM/Lenovo – aga valikukriteeriumidele (kaal, suurus, jõudlus, ekraan, klaviatuur, Linuxi tugi) näis see kõige enam vastavat. Aitas ka see, et eelnevalt oli üks samuti “pingviini” pruukiv hea kolleeg sama masina soetanud ning tundus rahul  olevat.

Põhiline üldmulje – väga õige liigutus. 13-tolline (nagu eelmine Dell XPS, millel kahjuks graafikakaart üles ütles – siiani on kahju, see oli väga hea läppar) ja kaalult veidi alla pooleteise kilo – isegi haige käega polnud mingit käitlusprobleemi, ka reisil mitte. Näib, et 13 tolli ongi Kaku tarbeks parim suurusevalik – piisavalt mobiilne ja samas piisavalt suur igapäevaseks töövahendiks.

Asuse ekraan on väga korralik matt 1920×1080-se lahutusvõimega isend. Samas tekitas suur lahutusvõime ka probleemi – nägemine pole enam päris seesama kui vanasti (isegi esimesed prillid on olemas – tõsi, kasutusel vaid lugemisel ja pikemalt arvuti taga) ning suure reso ja küllalt väikese ekraani kombinatsioon tekitab aeg-ajalt kirbusitasündroomi. Õnneks saab Linuxil kõiki asju sättida – ühe konkreetse soovitusena võib mainida Firefoxi [L] NoSquint -nimelist pluginat.

Jõudu on masinal kõvasti, Zenbookil on ühena vähestest selle klassi läpakatest Inteli i7 protsessor. Graafikaga tegeleb paarisrakend Inteli korralikust HD 4000 integreeritud lahendusest ja NVidia GeForce GT 620M-ist.  Vaikimisi töötab Linuxi peal Intel – NVidia töölesaamiseks tuleks pruukida [L] Bumblebee-nimelist paketti.  Sellega saab käivitada soovitavat programmi nii, et graafikat hakkab vedama NVidia kaart – käsurealt tuleb programminime ette panna “optirun” (N: optirun tuxracer), sama muudatuse saab muidugi soovi korral teha ka graafilistes käivitajates. Kuuldavasti on kavas see probleem lähiajal uute kernelitega lahendada – ootame siis onu Linuse abi…

Mälumaht on suht standardne 4GB (Linuxil ilmselt ei teki sellega probleeme masina tõenäolise eluea lõpuni) ja kettaks kombinatsioon 24GB välkmälust ja 500GB tavakettast (seega täiesti piisav). Klaviatuur on madala käiguga, Apple’i stiilis (üldse on Zenbook vist üks kõige “mäkimaid” PCsid), aga harjumise korral päris mugav. Zenbooki õnnestus vähemalt tol hetkel saada vaid ameerika ja vene klaviatuuriga – ent õige eesti itimees peaks suutma ka ameerika klaveril eesti asetust kasutada. 🙂

Puuteplaat on igavene lahmakas, nuppudena toimib selle alumine serv – ja see on Zenbookil vist üks lahjemaid omadusi. Igatahes on Kakk üle väga hulga aja hakanud läpakale vahepeal hiirt külge ajama (seni on väga kaua ainuüksi puuteplaadiga toimetatud).  Aga samas pole ka midagi väga hullu, hakkama saab.

Ühenduvuse osas on Zenbook suht tüüpiline õhuke masin. Plaadilugejat pole (ka kaasas mitte), välimiste juppidena on realiseeritud nii VGA-väljund (kaasas on mini-USB-ga pistik) kui võrgukaart (kaasas on tava-USB-ga jupp, mille keskmine kaabel nägi nii habras välja, et võimalike purunemiste vältimiseks sai see kohe üleni hõbedasse maalriteipi mässitud). Lisaks on SD-kaardilugeja ja 3 USB-pesa (millest üks läheb suure osa ajast võrgukaardi kätte).

Kaasasolev aku peab vastu võrreldavalt paremat sorti tavaläpakatega – ilmselt mõni ultrabook peab kauem. Samas tuleb arvestada, et Zenbook on jõudluselt üle keskmise, seega ei oskaks viriseda. Hetkeseisuga pole Eestist selle mudeli jaoks varuakude müüjat leidnud, aga ehk tuleb (ja muidugi ei ole tänapäeval probleem ka see nettipidi välismaalt tellida).

Linuxi-huvilistele soovitaks kindlasti tutvuda [L] selle lehega, põhilisemad asjad saab siit kätte. Üldine märkus – Zenbook on suhteliselt uus masin uute juppidega ja tahab seetõttu saada ka uut tarkvara. Senine viimane Ubuntu ja Minti pika toega (LTS) versioon (Ubuntu 12.04, Mint 13) on vanavõitu kerneliga ja mõned asjad ei taha hästi toimida (ekraaniheleduse klahvid, puuteplaadi paremklõps). Lahenduseks on kas kerneli uuendamine (lihtsa õpetuse leiab UpUbuntu blogist, näiteks [L] siit) või mõne värskema versiooni paigaldamine (hetkel on Kaku masinas Mint 15; tõenäoliselt lahenevad mitmed ebamugavused järgmise LTS-versiooniga tuleval kevadel).   Kindlasti soovitaks ära uuendada ka Inteli draiverid – vaikimisi versioon ei suutnud näidata korralikult projektorisse peegeldatud ekraanipilti. Lihtne õpetus on [L] siin.

Üks kummaline probleem esines Zenbooki BIOSi uuendamisega – see toimis ilusti, kuid suutis seletamatul põhjusel ära tappa Linuxi alglaaduri (GRUB2).  Seega, kes sellist asja plaanib, võiks seda soovitavalt teha enne põhisüsteemi lõplikku paigaldamist.

Lõpuks: väike jama tekkis vanade DOSi mängudega – [L] Dosbox läks üleekraanirežiimi puhul lahutusvõimega lolliks. Üheks lahenduseks on lisada dosbox.conf’i read

output=overlay
windowresolution=1920×1080
fullresolution=1920×1080

Aga lõppkokkuvõttes on Kakk üpris väga rahul. Ja käsi on kah nüüdseks peaaegu korras.