Jora

Käisin uuesti lugemas ja itsitamas [L] eestindatud kaubamärke. Siis vaatasin üht Asuse läpakat ja sealset kirja kõlarite valmistaja kohta – see oli ka tõlkimata, oleks pidanud “Pauk & Olevipoeg” olema.

Seekord haikuvormis:

verejanu suul
ehkki ise püksata
nemad ei muutu

Tõlkisin “vana kooli moel” (PoEditiga) ära WordPress 4.1, tõlkepaki saab [L] siit.

… Charlie. Ehk prantslaste keeli je ne suis pas Charlie. Tegelikult polnud mul kuni eelmise nädalani Charlie Hebdo olemasolust aimugi. Ja tore oli, et ei olnud – ehkki surnutest tuleb üldiselt head rääkida, siin see võimalik ei ole.

Ent kui on valida kamba infantiilsete vanameeste ning nende tapjate vahel, siis pigem eelistaks infantiilseid vanamehi. Charlie Hebdo oli ära teeninud kallurikoormatäie värsket sõnnikut enda esiukse ette (varustatud sildiga “et teil ikka oleks, mida loopida”), aga mitte tinarahet.

Igatahes pole kaua aega nii kahetisi tundeid olnud. Ja kui peab kellegagi identifitseeruma, siis pigem je suis Ahmed. Ehk moslemist politseinik, kes enda usu mõnitajaid kaitstes surma sai. Tema on sõnavabaduse näide, mitte Charlie.

Rootsi TV võiks enda [L] “uuendusliku lastesaate” Venemaale müüa. Putleril oleks hea pärast külalistele selgitada, et kõikjale majaseintele kirjutatu (noh, ikka X, Y ja veel üks tundmatu sümbol) on tegelikult hoopis saate andunud fännide eneseväljendus.

Aga tegelikult on see ikka üsna haige värk.