Kaku ajaveeb
Kellaüheksastes ERR hommiku-uudistes räägiti – nagu ikka – Ameerikast ka. Ent seekord, imede ime, hoopis tänupühast. Sellest, et süüakse hullupööra kalkuneid ja üritatakse kord aastas sugulaste juurde jõuda – ja ka sellest, et sel aastal on taas lumetormid ja paljud lennujaamad seetõttu umbes. Mis aga eriti huvitav: kõiges selles ei olnudki president süüdi.
Aga eks homme jälle uue hooga.
Kakk pole pikka aega tahvelarvutit (millele pakuti hiljem välja too pealkirjas kasutatud naljakas eesti vaste) endale vajalikuks pidanud, aga nüüdseks on kogunenud ridamisi ideid, mida sellega proovida võiks – ja pealegi ei tahaks sellist lünka teadmistes säilitada.
Nii saigi endale soetatud sedalaadi tehnika kohta juba üsna auväärses eas Samsung Galaxy Tab S2 – täpsemalt selle ligi 10-tolline WiFi-ga variant 2016. aastast. Et miks nii vana – nagu läpakast lendab kohe hankimise järel Windows ja asendub pingviiniga, nii on Kakk toiminud juba mõnda aega ka moblaga. LineageOS tegi juba selgelt vanast Android 6.0.1-st 9.x analoogi.
Mõningase näppimise järel tuli täitsa rahule jääda. Paigaldused läksid kenasti, kasutasin järgmisi linke:
Mis paraku tööle ei hakanud, oli Fender Tone App kitarrivõimendi juhtimiseks (üritab veel häkerdada, aga seda on ka teised netis kirunud). Järgmised katsetused tulevad Linuxi paigaldamisega (Kali jt).
APDEIT 1.02 – Fenderi võimendijuhtimine töötab juba mõnda aega. Nad tahtsid alguses ühendamise ajaks asukohatuvastuse sisselülitamist – pärast võib uuesti maha võtta, ühendus käib üle Bluetoothi. Nüüd on saundide vahetamine kõvasti mugavam ning onlain-saundipangast õnnestus leida mitu kuulsate sellide saunde jäljendavat asja (AC/DC ja ZZ Topi rokihääled, Gary Moore “Still Got The Blues”, Claptoni bluusilikud saundid ja muidugi mõista Brian May Red Speciali ahvimised). 🙂
Eilsete uudiste valguses hakkab idee presidendi ametikoha kaotamiseks Eestis üha sümpaatsemaks muutuma. Reaalset võimu tal nagunii pole ning kui sinna juba pikka aega pole õiget inimest leitud (juba mõnda aega on see institutsioon kõike muud kui rahva ühendaja), siis võiks täiesti rahulikult öelda, et nüüd on asi oma aja ära elanud.
Kunagi laulis Kuldne Trio: “Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka.”
Ühes valmiva diplomitöö käsikirjas oli jällegi lause: “SSH ühendust saab kasutada autentimismeetodina ja taustal ei jookse mälu või protsessori näljas daemonid.”
Seepeale meenusid pisikesed, punased ja kurjad mehikesed, kes kisasid “Rakanishu!” ja kambaga sulle kallale kippusid. Liiga palju omal ajal Diablo 2-e mängitud…
Leidsin LHV foorumist ühe huvitava kaardi. Peaks vist suhteliselt tõsisest allikast olema.
Üldiselt kinnitab senist arvamust. Oleks küll pakkunud, et Venemaa on veelgi enam ära solgitud, ent ka siit näeb üsna hullu seisu pea kõigi lõunapoolsete suurlinnade ümber. Hiina ja Aafrika on ootuspärased.
Tasuks näidata kõikidele kohalikele greetadele (või tuleks neid rahvuslikumalt “krõõtadeks” kutsuda?) ja küsida sinna juurde, mismoodi nad Xi Jinpingi solkimist lõpetama sunnivad. Koolist puudumine… vist ei tööta hästi.
“Olla inimesena mina ise, või olla süsteemi poolt ajupestud inimesesarnane olend, biorobot, see on küsimus tänapäeval. Näide sellest, et inimesed võtavad ilma igasuguse kriitilise meeleta kõik vastu, on katkiste teksade kandmine, et ”moodne” olla. Uhke auklike teksade kandja ei mõista, et teda mõnitatakse. Eliit põlgab oma toitjaid. Signaaliks inimestele on see, et orjad ei vääri midagi paremat kui katkised riided. Inimestel on oma peaga mõtlemise ja asjadesse süüvimisega raskusi, sellepärast minnakse kaasa hullumeelsustega, mis aastaid tagasi oleks olnud mõeldamatu.”
– Eero Nõmm, “Olla või mitte olla“, Eesti.ca 20.11.19
See lektüür on ikka täiesti geniaalne.
Märten eile saatis ühe osa ja ütles, et muu on liiga spetsiifiline (ta nimelt ongi avalikus sektoris). Täna lugema hakates selgus, et ei ole ikka küll – väga palju sellest tekstist kehtib ka kõrgkoolide kohta (ütleme kolm korda kiiresti: nurksenurksenurkse). Eriti muidugi hakkab see läbi imbuma peale IT kolledži annekteerimist mõne aasta eest.
Aitäh saatmast!
Aa, suhteliselt samas võtmes asi on Siim Veskimehe “Kuidas tehakse IT-d”.
Kakk käis jälle üle pikema aja Taanimaal Vita ja Krisi perel külas. Noorhärra William on nüüd ikka juba palju pikem kui viimati ning sai Onkel Ugle’ga – see on Kaku taanipärane nimi – juba mõned fraasid inglise keeles räägitud (oli just hiljuti hakanud English’it õppima). Võrreldes kunagise ajaga (kui sealkandis esmakordselt sai käidud ja muidugi veel nondest omaaegsetest Norra noortelaagritest üheksakümnendatel) on reisimine muidugi äratundmatuseni lihtsamaks muutunud – nüüd pole nädalavahetuseks Silkeborgi kanti põrkamine enam mingi probleem (eeldusel, et pileti saab pikemaks ajaks ette osta).
Lendamine läks üldiselt kenasti, ehkki lennuvahendiks oli planeeritud kõigi nelja otsa puhul (Riia ja Billund) “ventilaator”, mitte reaktiivlennuk. Ainus häiriv tegur oli täiesti üle võlli reklaamiplokk Taani lennates – lätlased (airBaltic) lasid lennukiraadiost sellise koguse valju ja süüdimatut reklaammula, mis hakkas juba – taas kord – “Idiokraatiat” meenutama. “Would you like to try our EXTRA BIG-ASS TACO? Now with more MOLECULES!”…
Aga taaskohtumine Billundi lennujaamas oli hästi tore. Ja pererahva kodu Silkeborgi külje all on sama armas koht nagu varem. Kassidega (keda praegu seal ainult üks on) kommunikeerumise võime on õnneks ka säilinud. Nii et kõik läks nagu valatult (isegi kaasavõetud üsna ehkupeale suurustega t-särgid läksid täppi). Sai kõvasti klaverit mängitud, va juutuubist pererahvale eestlaste viimase aja üht lemmikut “Puuluupi” tutvustatud ja itiprobleeme lahatud. Viimast isegi ootamatult palju – majas oli palju hooldamata arvuteid ning kahjuks ka üsna suur teadmatus. Arvestades seda, et noorem härrasmees on just jõudmas netilollustega suurema kokkupuutumise vanusesse, on see üsna riskantne – natuke üritasin seda pererahvale selgitada ka (jagasin enda materjale ja lubasin järgmisel korral rohkem õpetada). Praegu jäi aega vaid masinatest (sh moblad) varukoopiate tegemiseks ja uue printeri ülesseadmiseks (käisime laupäeva õhtul kohalikus Elgiganteni tehnikapoes, mis meenutas üksjagu meie Euronicseid). Nii et häkkimise peale kulus suurem osa laupäevast ning pühapäeva hommik takkapihta.
Pühapäeval oli aga õnneks ilus ilm ning eelnevalt plaani võetud paadisõit Aarhusis võiski alata – pererahvas on osanik ühes sealses n.ö. jahiühistus, kus kamba peale on purjepaat soetatud ja seda saavad siis kõik kasutada (selgi retkel oli lisaks meie neljasele seltskonnale veel viis eri vanuses härrasmeest). Mere peal oli üsna tuuline ning külm ronis naha vahele – õnneks sai kuuma kohvi ning kaasas oli piisavalt lisa-riidevarustust. Esmakordselt õnnestus meres hüljest näha (isegi kahte) – Eestimaal on merele satutud küll, aga sellist elukat pole varem kohanud.
Tagasiteel otsustasin esmakordselt n.ö. mobiil-pardakaarti proovida ja isegi õnnestus (ehkki Linux arvutis ja LineageOS mobiilis tekitasid küsimuse, kas kusagil jälle tõrget ei teki). Pass2U lahti, kaart ekraanile ja vastu lugejat – tehtud. Küll aga juhtus mingi jama tagasiteel Riia lennujaamas – va ventilaator alustas maandumist, siis tõmbas noka üles ja kukkus mööda perimeetrit uhama. Eemalt õnnestus 4-5 teist lennukit näha sama tegemas. Kui lõpuks maha jõudis, oli pool tundi läinud ja Tallinna lennukini esimese tabloo järgi neli minutit aega. Hirmsa leekimisega õigesse väravasse jõudes selgus muidugi, et ka seda lendu oli edasi lükatud. Väikeseks kompensatsiooniks anti ette – üllatus, üllatus – täiesti sinimustvalge (aga ikkagi airBalticule kuuluv) Airbus, mille kiirus suutis natuke ajakadu tasa teha. Samas muidugi on praegustes oludes arusaadav, miks lätakad nende De Havillandi ventilaatoritega lendavad – pardaajakirja järgi on nende kütusekulu tunnis Airbusist kaks ja Boeingust isegi viis korda väiksem (kiiruses jäädakse muidugi veidi alla, aga kütusesääst tuleb siiski korralik). Nii et kojujõudmine hilines ehk pool tundi ja toimus ca tund peale keskööd.
Kokkuvõttes oli hästi vahva reis. Sai natuke pingeid maha tõmmata.
APDEIT 20.11: pilt ikka ka. Hispaania lipp Williami käes sümboliseerib Victorit, kes paraku seekord tulla ei saanud.
Taas kord huvitav pilt Eesti elust.
Intervjueeritav jätab sümpaatse mulje. Inimene teab, miks ta midagi arvab, ning avaldab enda arvamusi kaalutletult. Päris kõigega ei nõustuks, aga sellise inimesega ei oleks ka väikestele eriarvamustele jäämine probleem. Mis kõige tähtsam – inimene saab aru, et on eestlane ning enda rahva saatus läheb talle selgelt korda.
Intervjueerija tekitab teatava ebameeldiva refleksi. Seal küsimustes on olemas kõik see, mis on tänase Eesti meedia põhja viinud.
Vanasti olid hommikuti raadios naljaminutid. Nüüd on USA rubriik kella üheksastes ERR uudistes.
Tegelikult ka: juba kaua aega on ERR USA korrespondendid sarnanenud inimesega, kes üritab sulle iga päev üht ja sama (juba algselt mitte väga naljakat) anekdooti rääkida. Lõpuks muutub jube tüütuks.