Üritasin lugeda veel üht vastuolulist raamatut – vene teadlase Kirill Jeskovi kirjutatud [L] “Viimast sõrmusekandjat”, mida on hiljuti päris palju promotud. Tegu on siis Tolkieni “Sõrmuste isanda” sündmustega “pahade” vaatevinklist.
Natuke Dawkinsi tunne tekkis. Iseenesest ambitsioonikas idee, mida püüab teostada intelligentne inimene – aga mõlemal juhul jääb autor paratamatult ülesandele alla. Musta valgeks rääkimine ei muuda asjade tegelikku olemust. Ja muidugi ei ole ka Jeskov kaugeltki Tolkien (võimalik muidugi, et häda on kehvavõitu tõlkes – kui kunagi rohkem aega, võiks üritada venekeelse originaaliga hambaid murda). Üks hea kommentaar, millega tahaks suuresti nõustuda, on [L] siin.
Muide, Kakk ei ole kunagi üheski RPG-s suutnud/tahtnud mängida pahasid tegelasi ega saa siiani hästi aru neist sellidest, kes näiteks [L] MUME’is orke mängivad. Ilmselt on pidevalt uksest-aknast sisseroniv/lükatav eetiline padurelativism juba ammusest ajast vastunäidustatud. Veel üks tiba häiriv näide on ilmakuulus WoW – poliitkorrektid on sealt püüdlikult eemaldanud igasuguse fantaasiamaailmades tavalise hea-kurja vastanduse ning pannud omavahel taplema “osapooled” (võimalik, et”pahasid” mitte mängida tahtvaid inimesi oli ikka veel liiga palju ja seetõttu ei oleks saanud tasakaalustatud MMORPG-d teha). Seetõttu ei ole olnud mingit soovi seal osaleda (LOTRO peale on aga mõeldud küll).
Aga raamatu juurde korra veel tagasi tulles – positiivne on asja juures see, et tegu on tõsise pretsedendiga sedalaadi fanfiction’i liberaliseerimiseks. Jeskovi raamat levib tasuta ning Tolkieni Sihtasutus (kes muidu kipub paraku selliste asjade juures ülearu vinguma) ei ole esialgu kurjustama hakanud.