…foobia?

Üha enam tundub, et tuleb kujundada refleks “Igaühest, kes räägib foobiatest ega ole kas psühhiaater või patsient, tuleb eemale hoida”.

Huvitav, kas Äripäev julgeks avaldada samasugust artiklit kui see siin, asendades Hiina Venemaaga?  Mõlemad riigid käituvad absoluutselt ühtmoodi – investeerimine on alati poliitilise ambitsiooni pikendus (ehk sisuliselt pehme alternatiiv vallutussõjale). Ainus erinevus on selles, et Vene riigile iseloomulikku lolli bravuuri ja tühikargamist on hiinlastel palju vähem, selle asemel on halastamatu ja masinlik idamaine efektiivsus kombineerituna kommunismi ebainimlikkusega.  Näiteid sellest, kuidas hiina rahaga süstlaefekt saavutatakse, on juba maailmas piisavalt.

Tõsiselt kahju, et Eesti ainus ärileht sedalaadi asju avaldab (anonüümselt pealegi – ilmselt saadakse ise aru, et lollusi räägitakse). Rumaluse ja ahnuse kombinatsioon ei ole kunagi midagi head kaasa toonud.

Filmipaus 2019

Eelmisel esmaspäeval vaatasime ITSPEA kursusel jälle “Idiokraatiat”, täna oli retsensioonide tähtaeg.

Nagu eelmistelgi aastatel – see, mida filmis nähti ja ära tabati, oli üpriski seinast seina.  Seekord suutis üks tudeng tõmmata isegi paralleeli Orwelli “1984”-ga (keskmine inimene Süsteemi vastu). Aga oli taas ka mitmeid, kes nägid üksnes roppu nalja.  Ent eraldi tunnustusena tuleks mainida asjaolu, et ühed esimesed retsensioonid tulid inimestelt, kellel siiani eesti keel veel natuke konarlik on.  Müts maha nende ees.

Sel aastal aga lisandus veel mainimine, et kliimamuutuste vastu ei aita koolist viilimine kohe mitte kuidagi – pigem võib nii toota tüüpe, kes on valmis lekkivasse tuumareaktorisse vett valama.

Kummi venitamas

… või noh, täpsemalt LaTeX-it (sorry, ei suutnud hoiduda sõnadega mängimisest).

Võtsin ette see asi natuke selgemaks teha – õnneks on viimastel aastatel üha enam levinud võimalus esitada teadusartikleid MS Wordi ja muude koleduste kõrval ka LaTeX-is. Nii et nüüd sai ette võetud BGL ja LaTeX-i wikiraamat, appi  TeXworks ja Gummi (heh, keegi mängib veel sõnadega) ning hakatud kohe õpitavat LaTeX-is konspekteerima. Päris suur asi on, aga õnneks on HTML selge ja progeminegi pole päris võõras.

Kui endale selgeks saab, siis võiks täitsa kaaluda ka mingi osa pakkumist kusagile õppekavasse – see on sarnaselt HTML-i või isegi Wesnothi WML-iga selline “pehme progemine”, mida annab päris kenasti kasutada sillana IT-sse näiteks vanemate õppurite või siis täiesti teise taustaga inimeste puhul.

Tagasivaade

Lugesin ajaviiteks uuesti üle “EIK” sildi postitused ehk kogu enda kajastatud IT Kolledži ajaloo – ajates 5. aastapäevast 2005. aasta mais ja lõpetades ametliku annekteerimisega 2017. aasta juulis. Blogimine on selles mõttes vahva, et lisaks enda nostalgialaksule võib see materjal ehk ka mõnda tulevast ajaloohuvilist/kroonikut aidata.

Hea lugemine

Postimehest – mitte artikkel ise (mis on audiokujul ega vääri kuulamist), aga mitmed asjalikud kommentaarid seal sabas.

Kui mõne aja eest tõmbasin siin paralleeli 1986. aastaga, siis viimastel nädalatel näib, et vaikselt hakkab juba 1987 kätte jõudma ehk rahval hakkab umbsest lollusest pikkamööda villand saama (üks tänane näide veel – eriti hea leid on “süvalollus”). Kaugel see 1988-gi siis enam.

ERRor

Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata.  Tõejärgsus ruulib.

APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.

Rahupreemiast

Just tuli uudis, et selleaastase Nobeli rahupreemia pälvis Etioopa peaminister Abiy Ahmed.

Paraku sel aastal oli preemia saajast olulisem hoopis see, kes seda ei saanud. Oleks Nobeli komitee järginud kihlveokontorite ennustusi ja määranud selle ühele kummalisele tegelasele Rootsist, ei oleks ilmselt väga paljud suutnud seda auhinda enam tõsiselt võtta. Rahupreemia andmine ühiskonna lõhestamise ja rumaluste külvamise eest oleks olnud ikka Orwelli väärt saavutus (seda isegi siis, kui need lõhestamised ja rumalused on tegelikult kellegi teise poolt ette söödetud). Üldse ei välistaks ka varianti, et mõni tõsine nobelist oleks selja sirgu ajanud ja preemia ametlikult tagasi andnud.

Õnneks läks teisiti ning üks paljudest asistest kandidaatidest sai ka pärjatud.

Uus termin

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.