02.2021 arhiiv

ITSPEA ja ABBA

19.02.2021

Jälle reede, jälle ITSPEA tööde lugemine. Täna veel lisaks lõputööde kavandite esitamise lõpptähtaeg, hetkeseisuga on “purgis” kaheksa tööd. Lisaks tuli veel päeval käia va lauamängu vastu esimest süsti saamas, seega võtame seekord vana kooli musa ette.  Rootsi popi suurimaid tegijaid ehk ABBA.

Selle bändiga on mul tegelikult eriline suhe. Lapsena kasvasin peamiselt koduseinte vahel ja kodune helitehnika piirdus päris pikka aega viletsa grammofoniga (iseenesest kummaline, kuna mõlemad vanemad on eluaegsed koorilauljad), lisaks nõuka-aegne TV ja raadio. Seega piirdus muusikaline dieet päris pikalt ETV “Horoskoobi” ja Eesti levimuusikaga. Ema aga oli ABBAt piisavalt kuulnud ja talle see meeldis – nii imbus see ka esimese “päris” pop-ansamblina siinkirjutaja teadvusesse (varsti järgnesid biitlid, Boney M ning ilmselt esimese päris-rokkloona meenub eestimaise Ruja kõrval “Killer Queen”). Ja kui tiinekana esimese kassettmaki sain, siis oli esimene salvestatud kassett samuti ABBA oma.

Aga nüüd siis ABBA stuudioalbumid. Esimene on seesama, mis kunagi kassetile sai lastud, Ring Ring 1973. aastast. Avapauk ehk nimilugu lööb kohe letti bändi põhijoone – geniaalsed popmeloodiad koos läbi aja muutunud, kuid alati viimaseni lihvitud arranžeeringutega. Lisaks neljale põhiliikmele oli läbi aja sisuliselt paigas ka saatebänd (eriti Rutger Gunnarsson bassil ja Ola Brunkert trummidel – rütmipartii väärib paljudes lugudes eraldi kuulamist) ja see aitas samuti stabiilsele saundile kaasa.

Nii on kohe albumi alguses mitu suurepärast laulu – lihtne ja lööv avalugu, samasse stiili “People Need Love” (paljud selle albumi lood kaverdati ära ka eestlaste poolt – “Ring ümber kahvatu kuu”, “Kiri või kull” jne), südamlik “Another Town, Another Train”, aga ka otsekui märksa hilisemast ajast pärinev “Disillusion” ja mitmed teised. Naljakas paralleel tekkis Björni lauldud looga “I Saw It in the Mirror”, mis on nii meloodia, seade kui isegi hääle poolest hämmastavalt Smilersi moodi. Mine tea, äkki kuulas neid ka noor hr. Sal-Saller (pungist hoolimata)… Aga “Andersson/Ulvaeus” on nagu “Lennon/McCartney”, kvaliteedimärk kohe algusest peale.

Huvitav moment selle albumi juures – kõik lood on pikkuselt 2:33 ja 3:18 vahel, aga mõjuvad kuulamisel märksa pikematena (lihtsalt on, mida kuulata).

Aasta hiljem ilmus Waterloo, mille nimilugu võitis Eurovisiooni. Kui reeglina eurolaulud laiemat publikut eriti ei kõiguta, siis ABBA on üks vähestest selgetest eranditest. Plaat on ehk veelgi lihvitum, kuid lugude poolest vaat et ABBA kõige nõrgem (või ütleme siis “enda ajastusse maha jäänud” – see on just alright-popalbum). Kuulsaks said lisaks nimiloole ka “Hasta Manana” ja “Honey Honey”, kuid minu lemmikutest on siin vaid romantiline “Dance (While the Music Still Goes On)”, päris hea on ka põhiosa lõpulugu, vähemtuntud “Suzy-Hang-Around”. Päris palju on siin funky-likku nooti, mis pole kunagi eriti peale läinud.

Kui Def Leppardil andis bändi endanimelist albumit ikka pikalt oodata, siis ABBA tegi selle kolmandana 1975 (see plaat oli muide tolle esimese lindistatud kasseti teisel poolel). Siin on juba näha-kuulda ka rokilikumat rida (“So Long” ja “Hey Hey Helen”, eriti aga avalugu “Mamma Mia”, mis on siinkirjutaja arust üks ABBA parimaid üldse – kitarripartii, sündieelse ajastu rokirütmipulss ja head naishääled). Veel üheks lemmikuks on meloodiline poprokilugu “Bang-A-Boomerang”. ABBA-l oli ikka üsna mitu erinevat nägu – siin albumil on poppi, rokki, funki, ballaade, reggae‘t ja isegi queenilikult erižanrilist instrumentaali.

Huvitav on lõpupopurrii kolmest ameerika rahvamuusika klassikust kolmes erinevas abbalikus võtmes (“Pick a Bale of Cotton” on üks väheseid kohti, kus mulle funky meeldib, seal on see muusika juurtes sees; “Old Smokey” on nukker kantriballaad ja “Midnight Special” “Mamma Mia” sarnane energiapomm). “S.O.S.” on sarnaselt esimese albumi “Disillusioniga” otsekui kurjakuulutav külaline tulevikust ning “Intermezzo No.1” kuulutab selgelt ette hilisemat “Chessi” sündi.

1976. aasta Arrival on juba tõsine hitiparaad – vähemad pooled neist lugudest on enamikul ABBA hilisematel hitikogumikel. Samas hakkab siit juba tulema sisse kurbusenoot ja mitmed laulutekstid on ikka päris valusad (need on enamasti just parimad lood nagu “My Love, My Life” ja “Knowing Me, Knowing You”), lisaks on kurblõbus “Why Did It Have to Be Me”. “Tiger” on hea jõuline poprokk ning veel üks ammune lemmik on instrumentaalne nimilugu, kus Benny on ilmselt rootsi rahvamuusikast mõjutusi saanud (üks algne tööpealkiri oligi “Saabumine Dalarnasse”). See on lugu, mida isegi Mike Oldfield ei suutnud päris originaalivääriliselt kaverdada.

1977. aasta plaadi nimeks on lihtsalt The Album. Ka siin on mitu kuulsat lugu – “Eagle”, “Take a Chance on Me”, “Thank You for the Music”. Need on kõik head, aga enda konkurentsituks lemmikuks (nii muusika kui sõnade osas) on “One Man, One Woman”. Suurepärane lugu sellest, et koos edasiminemine on võimalik. Benny Anderssoni oskus hullult kummitama jäävaid sündiriffe luua oli selleks ajaks juba küpseks saanud… Ja huvitaval kombel on Frida laulnud põhivokaali Agnethaga võrreldes üsna vähestel lauludel (erandiks on viimane album) – aga just need kipuvad olema paremate seas (siin albumil on samast ooperist veel “I Wonder (Departure)”). Täitsa kahju, et alguses siit albumist välja arendada plaanitud minimuusikal ei realiseerunud – aga paljud nendest muusikalistest ideedest jõudsid hiljem “Chessi” välja.

Kaks aastat hiljem, 1979. aastal välja lastud Voulez-vouz (ja eriti selle nimilugu) kannab natuke ka tollase diskoajastu märki, kuid kõige kuulsamad lood nagu “Chiquitita” ja “I Have a Dream” on endiselt klassikaline ABBA (lisaks on sama rea pealt “As Good as New”, “Angeleyes”, “Kisses of Fire” ja “Lovelight”). Diskoroki klassikuks saanud “Gimme! Gimme! Gimme! (A Man After Midnight)” lubati palju hiljem Madonnal ära miksida – see on üks väheseid Madonna lugusid, mis mulle meeldib. 🙂  ABBA heatujuroki rida esindab siin aga väärikalt “Does Your Mother Know” (üks huvitav omadus bändi helivõluri Michael B. Tretow’ juures oli pidev küsimus kuulamisel, kas mingit riffi mängib kitarr, mõni klahvpill või mõlemad koos).

1980. aasta Super Trouper on jälle tervikuna mõnevõrra traditsioonilisema kõlapildi juurde tagasiminek. Häid lugusid on jälle palju – valus “The Winner Takes It All”, ilusad ballaadid “Andante, Andante” ja “Happy New Year” (viimast julgeti isegi sügaval nõuka-ajal uusaastaöösel teinekord telekas mängida…), eelmise albumi diskorokki meenutav “On and On and On”. Eriti aga meeldivad tollases mõistes uuema, 80-ndate popsaundi esindajatena “Me and I”, “The Piper” ja “Lay All Your Love On Me” (Benny sündikäigud on kõigis kuulamist väärt). Plaadi lõpus on ka aasta varem Wembleyl laivis salvestatud südamlik “The Way Old Friends Do”.

Ja viimasena 1981. aasta The Visitors. Nimilugu räägib tegelikult kutsumata külalistest omaaegses N. Liidus (need, kes inimesi ära kaotasid või Siberisse saatsid) – nii seda kui ka samamoodi kommunismikriitilist “Chessi” ei mängitud siinkandis raadios kuni tolle riigi lagunemiseni välja. Aga see on üldse ABBA kõige valusam (samas ka kõige küpsem) plaat – põhjused on ilmselt arusaadavad (mõlemad abielud olid selleks ajaks katki läinud).

Väga häid lugusid on see plaat täis – enda lemmikud on “When All Is Said and Done” (Frida hääl – ja laulutekst – ütleb palju, lisaks on see üks parima saundiga ABBA lugusid üldse), vingete bassipartiidega, ent samuti nukrad “Soldiers” ja “One of Us”, nostalgiline “Slipping Through My Fingers” (seda kahe kitarri soolot mängiti ka laivis kahekesi, kõlas väga uhkelt; väga ilusasti on toodud välja ka Björni akustiline kitarr) ja kummituslik (ühe tõlgenduse järgi on see sureva inimese tagasivaade enda elule) “Like an Angel Passing Through My Room”, mida Frida laulab klassikalise häälekooli vääriliselt (seda on esitanud ka Sissel, Celtic Woman jpt).

Lõpetuseks: üksvahe oli moes ABBAt kiruda. Et ikka “disko” ja “kommerts” on. No ei olnud. Ütlejad olid lihtsalt tainad. 😛

Ägedad kolleegid

16.02.2021

… on Kakul endiselt olemas.

Seekord jäi IT kolledži traditsiooniline cucli. (kuklipunkt) jätkuva pandeemia tõttu toimumata, ent kukleid sai ikka. Ja muidugi pidasid Krista ja Anneli ka Kakku meeles – aitäh!  Asjaosaline käis esmalt Glehni pargis kukleid liulaskmisega välja teenimas ja sai pärast kogu (täiesti gluteenivaba) krempli kenasti kätte.

Kaku kuklid

Häkkpoiss

12.02.2021

ITSPEA ja Def Leppard võtsid enamuse päevast ja õhtuks oli kere üsna hele. Vaja midagi kokku keerata – kapis oli kaks karpi hakkliha, mis tuli jällegi ära teha.  Komponendid:

  • 2 karpi hakkliha
  • 2 muna
  • kannikas (100 g?) gluteenivaba toortatraleiba (mis iganes leiva-saiakraami on)
  • 2 sibulat
  • pool küüslauku
  • juustu (mul oli kitsejuust ja tavaline viilujuust, võib ka muud kasutada)
  • suur kruus leiget vett
  • soola ja pipart

Vesi kaussi, leib pudiks sisse ja lasta mõnda aega liguneda. Sibulad peeneks hakkida ja küüslauk ära purustada ning koos munade ja soola-pipraga kaussi juurde, viimaks ka hakkliha sinnasamasse. Kõik hästi segamini ja lasta veel mõnda aega tõmmata. Siis küpsetuspaber ahjuplaadile ja kauss sinna otsa kummuli (peaks jääma nagu pirakas liivakook). Kitse- vmm kõva juust viiludeks, viilud servapidi üleni liha sisse. Ülejäänud juust peale katteks. Küpsetada praeahjus 200 kraadi peal ca tund ja veerand.

(ahjaa, diskleimer: sellest laarist saab päris palju süüa.)

ITSPEA lepparditega, 2. osa

12.02.2021

Jätkame siis ITSPEA tööde lugemist Def Leppardi saatel.

1999. aasta Euphoria on kõlaliselt justkui läbilõige varasematest ajajärkudest – avaloos tuleb paralleel kahe esimese albumiga (isegi trummisaund kõlab pehmemalt ja naturaalsemalt kui vahepealsetel plaatidel), “Promises” ja “Goodbye” on aga Adrenalize-plaadi kõlaga ja “Paper Sun” kõlab harmoonia mõttes nagu eelmine plaat Slang. Aga kitarritandem Collen-Campbell kõlab sama ägedalt kui varasemad paarid. Omamoodi lahe lugu on korralikku kitarritööd ja poolräppi ristav “21st Century Sha La La Girl”. Sarnaselt High’N Dry -plaadiga on siin ka instrumentaallugu, Phil Colleni “Disintegrate”. Ning klassikalise Leppardi pehmema raadiohitina kõlavast “Guiltyst” on Terminaator vist ühe kitarrikäigu laenanud.

2002. aasta X (“kümme”) on vist senistest kõige edutum Leppardi plaat ja igavavõitu on ta küll. Miskipärast on sinna pandud halvemat sorti rootsi poppi esindav “Unbelievable” – ainus täiesti teiste kirjutatud laul plaadil; poleeritud, aga täiesti ilma saba ja sarvedeta, “vasakust sisse, paremast välja” -lugu. Ent pea kogu plaat kõlab natuke kõrtsimuusiku haltuuraotsa moodi – tuju pole, aga mäng tuleb ära teha. See käib isegi väga hea loo “Long Long Way to Go” kohta, mis on ebaleppardliku poistebändiproduktsiooniga metsa keeratud (õnneks on albumi lõpus ka akustiline versioon, mis on natuke vähem seebine).

Edasi tuleb Yeah! 2006. aastast. Märksa põnevam plaat, kuna kõik lood on kaverid, Marc Bolanist ja Mott the Hoople’ist ELO ja Rod Stewartini. Huvitav on kuulata The Kinksi paljukaverdatud “Waterloo Sunseti” – Sheffieldi poisid kõlavad natuke Liverpooli omade moodi. Lemmik albumilt on aga Mott the Hoople’i “The Golden Age of Rock’n Roll”, mis on ehe hea-tuju-lugu ja loomulik sugulane Mäksi “Kuldaja rock’n rollile” (mis originaalis on muidugi hoopis ameeriklase Bob Segeri lugu).

Kahju, et David Bowie kuulsa major Tomi kosmoseloo (“Space Oddity”) kaver jäeti põhiplaadilt välja boonuslugudesse, see on väga vahva ristand Bowiest ja lepparditest (plaadile pandi Bowielt “Drive-In Saturday”, aga minu arust on Tomi-lugu etem). Samas on selge ämber üks teine boonuslugu, Queeni “Dear Friends”, mis mõjub nagu pühakojas lärmamine.

2008. aasta Songs from the Sparkle Lounge algab leppardliku saundiga, aga pahuravõitu meeleolus. Üldine mulje on natuke sama kui esimestel albumitel – iseenesest head lood, aga natuke üksluine üldpilt (ja aastanumbri kohta natuke retro, 90-ndate rida). Erandiks on kena ballaad “Love”, mida esitati samal aastal ka koos Taylor Swiftiga “Crossroadsi” ühiskontserdil (sellest on siin varem kirjutatud) ja koleeriline, Singer Vingeri “neurorokki” meenutav “Bad Actress”, mis suudab tegelaskuju silma ette manada küll.

Kui tavaliselt alustavad bändid endanimelisest albumist, siis leppardite puhul on see seni viimane stuudioalbum 2015. aastast. Suuremas osas kuidagi koduselt leppardlik (see ongi kodutoodang, salvestatud Joe Elliotti kodustuudios!), mitmed lood on sarnaselt Mike Oldfieldi muusikaga erinevate varasemate teemade uusversioonid. Mitmed on märkinud, et “Man Enough” on valeriietesse pugenud “Another One Bites the Dust” (ehkki Joe Elliotti ei oskaks küll Freddie Mercury nahkpükstes ette kujutada…). Sümpaatne on bassimees Rick Savage’i nostalgialugu “Last Dance” (selle algset demoversiooni laulis autor ise, plaadi põhiversioonis laulab Joe Elliott), põnev on ka viimane lugu “Blind Faith”, mis otsapidi meenutab nii 70-ndate progerokki, David Bowiet kui Slangi plaadi grunge-mõjutustega lugusid.

Stuudioalbumid said otsa veidi varem kui tööpäev, lõppu tuli veel Las Vegase kontserdikogumik võtta. Kokkuvõtteks aga tasus ka see maraton täitsa ära. Leidsin mitmed lood, millele varem ei olnud peale sattunud.

Aasiapärane kanahäkk

10.02.2021

Peale 7-tunnist ingliskeelse SPEAIT tööde lugemist oli vaja midagi hamba alla häkkida. Kapis oli homse kuupäevaga kanalihapakk, tuli ära realiseerida. OK, fantaseerime:

  • ca 300g kanaliha
  • magussöögikausitäis (~kruusitäis) purustatud maapähkleid
  • peotäis soola
  • peotäis pipart
  • tubli sorts (kohvitassitäis? pool kruusi?) vedelat mett; purgist paksuna võttes ca 2 kuhjaga supilusikatäit
  • sorts sojakastet (taas gluteenivaba)
  • ca supilusikatäis kurkumit
  • 4 suurt küünt küüslauku (~1 keskmine küüslauk)
  • juurde 1-2 keedukotti riisi

Kana pannile, kõik muud (v.a. riis) sinna otsa (küüslaugu võiks ära purustada), segi ajada ja lasta ca pool tundi tõmmata. Siis tuli alla ja pool tundi aktiivselt segada (mesi ja pähklipudi kipuvad pannipõhja külge jääma). Samal ajal tuleks riis vähese soolaga ära keeta, kõige lõpus pannile kanale selga kupatada ja kõike koos veel oma kümmekond minutit kuumutada.

Tegin ühe riisikotiga, tuli üsna liharohke ja umbes 3 suurt portsu. 2 koti riisiga saab ilmselt rohkem tasakaalu ja toidab ka rohkem inimesi ära.

ITSPEA lepparditega, 1. osa

05.02.2021

Jälle on pikad tööpäevad ITSPEA kursusega – sel semestril isegi kaks korda nädalas (kolmapäeviti ca 50 ingliskeelset ja reedeti ca 80 eestikeelset tegelast). Seega tasub jätkata ka taustamuusikamaratone. Seekord tuleb rokiklassikat: ennäe, Def Leppard!

Alguseks 1980. aasta On Through the Night. Huvitaval kombel jõudis bänd esimese stuudioalbumini alles neljandal tegutsemisaastal (kokku tuldi 1977). Algaastate saund on teistsugune kui klassikalisel Leppardil (mõnda võõramat lugu kuulates ei ütlekski ära, kellega tegu) – kitarristide käekiri on teine (ehkki algusest peale tasemel), Joe Elliotti hääl kõlab natuke rohelisemalt (loomulik ju) ning ehk kõige enam erineb trummipartii. Rick Allen oli suurepärane trummar ka kahe käega (eriti on seda kuulda kolmandas loos “Sorrow is a Woman”), ent hilisema Leppardi saundi määrab paljus just tema ühekäeline sünditrummikomplekt.

Üldmuljena: see on igati auväärne rokiplaat, ent ainsa eristuva loona (mille pikk aeglane ava- ja lõpuosa meenutab juba hilisemat ajajärku; lugu ise on ligi 8 minutit pikk) võiks välja tuua viimase, mille nimeks on naljakal kombel “Overture” ehk “Avamäng”.

Aasta hiljem järgnes High’N Dry, mis on kitarrisaundilt juba äratuntavalt Leppard (ilmselt Mutt Lange produtsenditöö tulemus, aga ka Steve Clark oli selleks ajaks kitarristina tippu jõudnud). Kõige kuulsam lugu albumil on ilmselt “Bringin’ On the Heartbreak”, aga häid “rokkereid” on siin avaloost alates ridamisi. Huvitaval kombel on siin ka eelmise albumi nimeline lugu (lükati edasi?). Lisaks on veidi erandlik puhtinstrumentaalne (väga hea kitarritööga) “Switch 625”, muidu on see album tervikuna aga pea sama ühetaoline kui eelmine. Ja Rick Allenil oli trummide taga vist veidi igav, eelmisel plaadil sai ta põnevamaid asju teha.

1983. aasta Pyromania tõi esimese kitarristivahetuse – Pete Willis olla isegi rokkari kohta liiga palju tina pannud ja lasti poole plaadi pealt lahti, asemele võeti palja rinnaga karatemees Phil Collen (kes aga klappis Steve Clarkiga isegi vaat et paremini). Kuulsatest lugudest on siin “Photograph”, “Foolin'” ja “Rock of Ages” ning plaat ise oli suur hitt, aga minu jaoks on ka see album küllalt ühte nägu (ehkki kahtlemata hästi tehtud).

(Märkusena: Mike Oldfieldi juures jäi mainimata, et ka tema on palja kerega laval olnud – tõsi, see traditsioon oli vaid ühe loo, lõbusa pungiparoodia “Punkadiddle” laivis mängimisel. Leppardite isand Collen seevastu jättis nooremana enamasti särgi üldse koju ja vanemast peast hoiab seda lihtsalt eest lahti.)

Järgmise plaadini läks juba tublisti aega. Trummar kaotas autoavariis vasaku käe (Rick Alleni tagasituleku lugu on üks rokkmuusika inspireerivamaid), laulja jäi mumpsi ning bänd läks produtsendiga tülli. Aga viimaks 1987. aasta augustis välja tulnud Hysteria on üks leppardite parimaid plaate. Kahe kitarriga rokkbänd ja sünditrummid on kahtlemata ebaharilik kombinatsioon, aga kõlab nende esituses veenvalt. Plaadilt tuli rida hitte (lemmik on sinna napilt jõudnud “Pour Some Sugar on Me”) ja 12-kordne plaatinaplaat tegi sellid ilmselt päris rikkaks.

Edasi tulevadki plaadid pikemate vahedega. 1992. aasta Adrenalize oli paraku Steve Clarki postuumne hüvastijätt – andekas muusik jõi end lihtsalt surnuks. Asemele tuli Whitesnake’ist Vivian Campbell, kes on õnneks samuti hea kitarrist ja sobis koheselt tervikusse hästi. Aga plaat on vähemalt sama hea kui eelmine, kuulsatele lugudele “Let’s Get Rocked” ja “Have You Ever Needed Someone So Bad” eelistaks ise eelviimast, vähemtuntud lugu “I Wanna Touch U” (sellest on siin juba kirjutatud) – esimesed on lihtsalt head, viimane on ägeda kitarritööga tõsine kõrvauss, mida peast välja saada on keeruline. Veidi vaieldavalt on Adrenalize ka mu lemmik Def Leppardi stuudioalbumite seas, see on staadioniroki klassik.

Järgmine plaat on 1996. aasta Slang, mis on mitutpidi teistmoodi – produtsent pole Mutt Lange, sellidel oli pea igaühel mingi jama kaelas (leppardite ees tuleb müts maha võtta, et nad on kõigest sellest läbi tulnud) ja plaat algab nii, nagu oleks tüüpidele Nirvana või Pearl Jami plaadipakk pähe kukkunud (veel üks paralleel tekkis DC Talki Jesus Freakiga, mis on aga märksa vähem depressiivne).

Tunnustus enda tavalise rea pealt kõrvale astuda julgemise eest, samuti on siin varieeruvust rohkemgi kui eelmistel albumitel – õnneks kaob esialgne grungelaks plaadi lõpupoole ära (tõsi, lõpuloos tuleb veidi tagasi) ja jääb pigem mõtlikult nukker alatoon. Lemmikutena tooks välja mõtliku “All I Want Is Everything”, üllatavalt pop-souliliku “Breathe a Sigh” ning kodusemalt leppardlikud “Blood Runs Cold” ja “Where Does Love Go When It Dies”. Plaadi üldine tonaalsus meenutab ABBA viimast stuudialbumit The Visitors, kus eludes toimuv kostis samamoodi plaadilt väga ehedalt välja.

Järgmiseks nädalaks jääb päris mitu albumit veel – sel nädalal võttis lugemine veidi vähem aega, kuna päris mitmed ei olnud veel kursusel korralikult tööle hakanud.

 

 

Tohoo tonti

05.02.2021

Kas lõpuks on keegi asjale pihta saanud…?  Ja veel Postimehes?