12.02.2021 arhiiv

Häkkpoiss

12.02.2021

ITSPEA ja Def Leppard võtsid enamuse päevast ja õhtuks oli kere üsna hele. Vaja midagi kokku keerata – kapis oli kaks karpi hakkliha, mis tuli jällegi ära teha.  Komponendid:

  • 2 karpi hakkliha
  • 2 muna
  • kannikas (100 g?) gluteenivaba toortatraleiba (mis iganes leiva-saiakraami on)
  • 2 sibulat
  • pool küüslauku
  • juustu (mul oli kitsejuust ja tavaline viilujuust, võib ka muud kasutada)
  • suur kruus leiget vett
  • soola ja pipart

Vesi kaussi, leib pudiks sisse ja lasta mõnda aega liguneda. Sibulad peeneks hakkida ja küüslauk ära purustada ning koos munade ja soola-pipraga kaussi juurde, viimaks ka hakkliha sinnasamasse. Kõik hästi segamini ja lasta veel mõnda aega tõmmata. Siis küpsetuspaber ahjuplaadile ja kauss sinna otsa kummuli (peaks jääma nagu pirakas liivakook). Kitse- vmm kõva juust viiludeks, viilud servapidi üleni liha sisse. Ülejäänud juust peale katteks. Küpsetada praeahjus 200 kraadi peal ca tund ja veerand.

(ahjaa, diskleimer: sellest laarist saab päris palju süüa.)

ITSPEA lepparditega, 2. osa

12.02.2021

Jätkame siis ITSPEA tööde lugemist Def Leppardi saatel.

1999. aasta Euphoria on kõlaliselt justkui läbilõige varasematest ajajärkudest – avaloos tuleb paralleel kahe esimese albumiga (isegi trummisaund kõlab pehmemalt ja naturaalsemalt kui vahepealsetel plaatidel), “Promises” ja “Goodbye” on aga Adrenalize-plaadi kõlaga ja “Paper Sun” kõlab harmoonia mõttes nagu eelmine plaat Slang. Aga kitarritandem Collen-Campbell kõlab sama ägedalt kui varasemad paarid. Omamoodi lahe lugu on korralikku kitarritööd ja poolräppi ristav “21st Century Sha La La Girl”. Sarnaselt High’N Dry -plaadiga on siin ka instrumentaallugu, Phil Colleni “Disintegrate”. Ning klassikalise Leppardi pehmema raadiohitina kõlavast “Guiltyst” on Terminaator vist ühe kitarrikäigu laenanud.

2002. aasta X (“kümme”) on vist senistest kõige edutum Leppardi plaat ja igavavõitu on ta küll. Miskipärast on sinna pandud halvemat sorti rootsi poppi esindav “Unbelievable” – ainus täiesti teiste kirjutatud laul plaadil; poleeritud, aga täiesti ilma saba ja sarvedeta, “vasakust sisse, paremast välja” -lugu. Ent pea kogu plaat kõlab natuke kõrtsimuusiku haltuuraotsa moodi – tuju pole, aga mäng tuleb ära teha. See käib isegi väga hea loo “Long Long Way to Go” kohta, mis on ebaleppardliku poistebändiproduktsiooniga metsa keeratud (õnneks on albumi lõpus ka akustiline versioon, mis on natuke vähem seebine).

Edasi tuleb Yeah! 2006. aastast. Märksa põnevam plaat, kuna kõik lood on kaverid, Marc Bolanist ja Mott the Hoople’ist ELO ja Rod Stewartini. Huvitav on kuulata The Kinksi paljukaverdatud “Waterloo Sunseti” – Sheffieldi poisid kõlavad natuke Liverpooli omade moodi. Lemmik albumilt on aga Mott the Hoople’i “The Golden Age of Rock’n Roll”, mis on ehe hea-tuju-lugu ja loomulik sugulane Mäksi “Kuldaja rock’n rollile” (mis originaalis on muidugi hoopis ameeriklase Bob Segeri lugu).

Kahju, et David Bowie kuulsa major Tomi kosmoseloo (“Space Oddity”) kaver jäeti põhiplaadilt välja boonuslugudesse, see on väga vahva ristand Bowiest ja lepparditest (plaadile pandi Bowielt “Drive-In Saturday”, aga minu arust on Tomi-lugu etem). Samas on selge ämber üks teine boonuslugu, Queeni “Dear Friends”, mis mõjub nagu pühakojas lärmamine.

2008. aasta Songs from the Sparkle Lounge algab leppardliku saundiga, aga pahuravõitu meeleolus. Üldine mulje on natuke sama kui esimestel albumitel – iseenesest head lood, aga natuke üksluine üldpilt (ja aastanumbri kohta natuke retro, 90-ndate rida). Erandiks on kena ballaad “Love”, mida esitati samal aastal ka koos Taylor Swiftiga “Crossroadsi” ühiskontserdil (sellest on siin varem kirjutatud) ja koleeriline, Singer Vingeri “neurorokki” meenutav “Bad Actress”, mis suudab tegelaskuju silma ette manada küll.

Kui tavaliselt alustavad bändid endanimelisest albumist, siis leppardite puhul on see seni viimane stuudioalbum 2015. aastast. Suuremas osas kuidagi koduselt leppardlik (see ongi kodutoodang, salvestatud Joe Elliotti kodustuudios!), mitmed lood on sarnaselt Mike Oldfieldi muusikaga erinevate varasemate teemade uusversioonid. Mitmed on märkinud, et “Man Enough” on valeriietesse pugenud “Another One Bites the Dust” (ehkki Joe Elliotti ei oskaks küll Freddie Mercury nahkpükstes ette kujutada…). Sümpaatne on bassimees Rick Savage’i nostalgialugu “Last Dance” (selle algset demoversiooni laulis autor ise, plaadi põhiversioonis laulab Joe Elliott), põnev on ka viimane lugu “Blind Faith”, mis otsapidi meenutab nii 70-ndate progerokki, David Bowiet kui Slangi plaadi grunge-mõjutustega lugusid.

Stuudioalbumid said otsa veidi varem kui tööpäev, lõppu tuli veel Las Vegase kontserdikogumik võtta. Kokkuvõtteks aga tasus ka see maraton täitsa ära. Leidsin mitmed lood, millele varem ei olnud peale sattunud.