Kaku ajaveeb
Täna õnnestus tsikliga esimene paduvihm kaela saada. Üritasin küll diplomikaitsmistelt õigel ajal tulema saada, aga kohe peale kolledži juurest väljasaamist keerati kraanid lahti.
Jopet läbi leotada ei õnnestunudki, püksid olid muidugi märjad. Aga Kullionu käitus vees kenasti – ilmselt tuleb kiita ka Pirelli Night Dragoni rehve. Igatahes ka raudteeülesõidul ei olnud mingit libisemist tunda. Õnneks on sõitmine hakanud uuesti käppa saama.
Eelmisel nädalal ilmus Fairphone 5 jaoks ka ametlik LineageOS-i tugi. Nagu juba varem kirjutatud, ei olnud FairphoneOS-il tegelikult häda midagi – ainus tüütu faktor oli kogu Google’i kupatuse kaasapanek, mistõttu seda tuli ka alailma uuendada. Nii et riskisin ja vahetasin mobla süsteemi juba vanast ajast tuttava Lineage’i vastu – viimati Samsungil oli 18.1 ehk Android 11 analoog, nüüd aga tuli versiooniks 21 ehk Android 14 (FP enda süsteem on versiooni 13 analoog).
Tegin selle õpetuse järgi ja väikeste konarustega läks kõik õnneks. MindTheGappsi ehk Google Appsi aseainet tuli paigaldada kaks korda, esimesel läks midagi viltu. Sättimist pärast siiski jätkus – muuhulgas ei toiminud (ka peale Google’i kontosse sisselogimist) Google’i kalender ja kontaktid.
Kalendri jaoks ei olnud muud varianti kui installida Google’i enda kalendriäpp (seda ei pea kasutama – vabatarkvaraline Etar hakkas peale teise äpi paigaldust tööle), kontaktide jaoks tuli leida rakenduste alt Google Play Services ja sellele kontaktidele ja telefonile ligipääsuõigused anda. Ei ole kõige ilusam lahendus – kunagi hiljem, kui vaba aega rohkem, peaks proovima üldse Google’ist vabaneda.
Aga vähemalt saab nüüd jälle kõnesid vastu võtta ilma ekraani pühkimata (helinuppude abil) ja äratuskella hommikuti kinni panna telefoni raputades. Mõlemad on väga mugavad asjad, mis vanal Samsungil töötasid ning FP enda süsteemis samas puudusid. Uuema asjana jätsin kasutusse Discreet Launcheri, millega jõudsin vahepeal juba sõbraks saada.
Kohati on hämmastav, kuidas täiesti väljamõeldud kirjanduslikele tegelastele on pandud suhu sõnad, mis tükk aega hiljem põrutavalt täkkesse lähevad. Tsiteerime taas üht pisikest ja rohelist, suurte kõrvadega tegelast ühest tuntud filmisarjast:
“Fear is the path to the dark side. Fear leads to anger. Anger leads to hate. Hate leads to suffering.” – Yoda
Kõlab täpselt nagu Greta, rohepööre, soosegadused, Eurovisioon ja palju muud tänapäevast. Kõik komponendid klapivad.
Huvitav usutlus psühhiaatriga ERRis.
Ainult üks küsimus jääb avamata – tabude langemist (sisuliselt kõikelubamist) mainitakse mitmel korral, aga mitte seda, kas see on õige või ei. Või on see küsimus ikkagi veel tabu…?
Äkki on asi selles, et iga hinna eest võimu juurde ronival seltskonnal on nõnda kergem toota omadega segaduses olevaid inimesi, kellega on lihtne manipuleerida? “Kui kõik on lubatud, siis mida ma ikkagi peaksin tegema? Ja kui autoriteete ka ei ole, siis kes mulle seda küll ütleks?”
ITSPEA viimane nädal käsitles eetikateemat. Sel korral oli lõpus isegi kirjutajaid päris piisavalt – aga siiski oli viimaseks kuulamiseks vaja võtta midagi lühemat.
ITSPEA muusikamaratonide hooaja lõpetab seepärast Traveling Wilburys. Selle naljaka nime taga peitub omaaegne supergrupp, kes andis välja vaid kaks (üliedukat) põhialbumit ning mõned lood veel, lisaks on kuulsustest liikmed muidugi ka mujal koostööd teinud.
Bändi taustalugu on sobivalt jabur, nimi (ja ka liikmete pseudonüümid) tuleb kellestki rändjutlustajast ja sullerist nimega Charles Truscott Wilbury Sr, kelle ringitõmbamise tulemusena tekkis siia ilma punt poolvendi (kusjuures mõlemal albumil on poiste nimed erinevad). Tegelikult on aga Wilburyde seltskond muidugi aukartustäratav – Bob Dylan, George Harrison, Jeff Lynne, Tom Petty ja esimesel plaadil ka Roy Orbison.
Esimese plaadi Vol. 1 sai siinkirjutaja kunagi vanemate käest (kasseti kujul) sünnipäevaks – ilmselt võis see olla 1989. aastal, ülikooli teise kursuse alguses. Hästi huvitava kõlaga ja samas väga ühtlane album, kõigi staaride leivanumbrid on ühele plaadile kokku jõudnud – Dylani lugudejutustamine, Petty kiiksuga huumor, Orbisoni kõrge hääl, Harrisoni kitarr ning Lynne’i meloodiakäigud ja saund. Väga kena on Roy Orbisoni lauldud “Not Alone Any More”, mis oleks sobinud ka tema viimasele, umbes samal ajal ilmunud albumile Mystery Girl (Orbisoni kuulab ehk eraldi kunagi tulevikus), kuid parimad lood on siiski esimene ja viimane – “Handle with Care” ja “End of the Line”. Viimase video salvestamise ajaks oli Roy Orbison kahjuks juba surnud ning videos on tema lauluosa taustaks tema kiiktoolis kiikuv kitarr.
Wilburyd tegid kahe plaadi vahepeal veel ühe eraldi singliloo – rumeenia lastekodulaste aitamiseks salvestati Hank Snow’ viiekümnendate hitt “Nobody’s Child”. Niisiis on see kaver, aga vist taas kord selline, mis originaalist täiesti üle sõidab (sellele aitab kaasa ka väga hea video) -klassikaline nukker kantrilugu, kus kõik neli “venda” kordamööda solisti rolli täidavad, kokku kõlab see aga hämmastavalt mõjusalt.
Teine album, 1990. aastal ilmunud Vol. 3 (kahjuks nüüd juba ilma Roy Orbisonita) oli samuti väga edukas. Ka see on väga ehe ameerikalik “tagasi juurte juurde” -muusika, aga rokilikum kui esimesel plaadil (ent kõlas on endiselt selgelt kuulda Jeff Lynne’i produktsiooni). Esimese albumi kantrilikumat rida esindab siin “If You Belonged to Me”. Ka see plaat on ühtlaselt mõnus kuulamine, ent Orbisoni puudumine on siiski tunda – juba tema hääl eristus teiste omadest palju enam.
Sellega on ITSPEA põhihooajal ja ka sellega kaasneval muusikakuulamisel joon all. Bände oleks veel võtta päris palju, aga ITSPEA-ga jätkamine sõltub ilmselt tulevikust.
… peeti enam-vähem vanade traditsioonide kohaselt (tort + Limpa) maha IV korruse terrassil. Nägi mitmeid vanu tuttavaid ka. IT kolledži omaaegsest sisust on tänaseks üsna vähe alles jäänud, aga korraks oli vähemalt vana tunne tagasi.
Ja aastapäeva puhul otsustas üks pardimamma otse välisukse ette lillepotti endale pesa teha… Eks näe, kas ta peab seal tõesti lõpuni vastu.
(kolleeg Katrin A. foto)
APDEIT 04.06.24: part pidaski vastu – eile võttis ta jalad alla, uue pesakonna (seitse poega) sappa ja sooritas rahvamatka ilmselt lähima veekogu juurde. Suuna järgi otsustades sihtis ta teispool Raja tänavat asuvat Glehni kalmistu kanti. Mõned kolleegid olid lausa tänaval liikluse kinni pannud, et jalakäijad saaksid turvaliselt üle tee minna… Maja jututuba ülikooli Teamsis oli igatahes pilte ja videoklippe täis.
Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.
Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).
Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.
Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.
Käisin täna TTÜ peahoones koolitusel, tulin ja läksin läbi VI korpuse pika koridori. Seal oli seintele pandud näitus diplomitest, mis jäävad paraku välja andmata – ehk sõjas hukkunud ukraina tudengitest. Eriti mõtlemapanev oli moto “Ta pidi kaitsma diplomit, aga tal tuli kaitsta enda kodumaad.”
Piltidel olid täiesti tavalised ülikoolinoored. Ühe suure erandiga.
Nii et see on nüüd küll koht, kus Kakk on selgelt eriarvamusel tavapäraselt toetatavate poliitiliste jõududega – ning leiab, et Eesti seni kõige räigemalt ebapädev valitsus on vähemalt ühele asjale õigesti pihta saanud. Venemaa – ja selle rahvas – peab saama kätte selle, mida ta pole mõnda aega saanud. Korraliku keretäie, mis muudab ta taas vähemalt pooleks sajandiks “teise ešeloni” mängijaks. Maailmarahu üks eeldusi on omadega hunnikus Vene riik – seda on ajalugu juba piisavalt tõestanud.
Peeter Espak kirjeldab ERRi arvamusloos seda, kuidas Eesti humanitaarteadus maailmas levinud vasaklollustega kaasa jookseb. Tuleb arvamusega nõustuda ning lisada, et seis ei ole oluliselt parem ka mujal, sh tehnikaaladel.
Kui humanitaare kollitab (autori tabava paralleeli järgi) isand Saalomon Vesipruul, siis tehnikainimesi pigem tema naabrimees Jaan Tatikas – ainult et paekivi ei püüta muuta mitte enam sealihaks, vaid mõneks moodsamaks olluseks, Beyond Meatiks näiteks. Ja Tatika “Gallewi-Boegg”, millega ta katuselt alla sõitis, kasutaks tänapäevases versioonis kindlasti juba roheelektrit ja tehisaru – ehkki lõpptulemus jääks muutumatuks.
Väga hästi on välja toodud ka see üha levinum resigneerumine – lolluste teelt eest äraastumine nendega võitlemise asemel on kindlasti lihtsam ja üksikisiku puhul ka tervislikum. Tulemus muidugi sellest ei parane.
Mõnda aega kestab see 1985. aastaga sarnanev seis ilmselt veel. Aga nagu vasakpoolsus on senise ajaloo järgi alati ämbris lõpetanud, nii jõuab see ka sel korral sinna ükskord niikuinii.
… mootorratturöökulli.
Kasutasin Fy! Studio -nimelist vahendit, noir-stiili ja prompt oli “A biker owl riding an Indian cruiser motorcycle”.
Täitsa kena ju. 🙂