Kaku ajaveeb
“I’m staying out of the whole craziness with crypto and NFTs. Those people are cuckoo!” – Linus Torvalds
Slashdotis on üks üsna jabur lugu. Ma ise ehk nii räigelt ei ütleks (NFT osas olen täiesti nõus, laiemalt krüpto osas mitte päris), aga praeguse hulluseni küündiva krüptobuumi kontekstis kõlab natuke mõistuse häälena küll.
“… I know all about that. In the late Twenties, when I was a sophomore at USC, I was a socialist myself – but not when I left. The average college kid idealistically wishes everybody could have ice cream and cake for every meal. But as he gets older and gives more thought to his and his fellow man’s responsibilities, he finds that it can’t work out that way – that some people just won’t carry their load …
I believe in welfare – a welfare work program. I don’t think a fella should be able to sit on his backside and receive welfare. I’d like to know why well-educated idiots keep apologizing for lazy and complaining people who think the world owes them a living. I’d like to know why they make excuses for cowards who spit in the faces of the police and then run behind the judicial sob sisters. I can’t understand these people who carry placards to save the life of some criminal, yet have no thought for the innocent victim.”
Mõjub hirmus tänapäevaselt? Tegelikult on see pärit 1997. aastal ilmunud Randy Robertsi ja James Stuart Olseni raamatust John Wayne: American.
“Olla inimesena mina ise, või olla süsteemi poolt ajupestud inimesesarnane olend, biorobot, see on küsimus tänapäeval. Näide sellest, et inimesed võtavad ilma igasuguse kriitilise meeleta kõik vastu, on katkiste teksade kandmine, et ”moodne” olla. Uhke auklike teksade kandja ei mõista, et teda mõnitatakse. Eliit põlgab oma toitjaid. Signaaliks inimestele on see, et orjad ei vääri midagi paremat kui katkised riided. Inimestel on oma peaga mõtlemise ja asjadesse süüvimisega raskusi, sellepärast minnakse kaasa hullumeelsustega, mis aastaid tagasi oleks olnud mõeldamatu.”
– Eero Nõmm, “Olla või mitte olla“, Eesti.ca 20.11.19
Seekord LHV foorumist (juba mõni nädal vana, aga varem ei sattunud peale). Keegi kodanik Ikaldus:
“Excel, excel, excel” ütles Lenin, kui plaanimajandus p***e läks!
“A MBA is like a can of car wax. If you put it on a Corvette, you’ll make something great. If you put it on a turd, all you’ll have is a shiny turd.” – keegi kodanik MetricT Slashdotis
Väga hästi võtab selle kokku Paul Graham enda raamatus “Hackers and Painters”:
“Unfortunately, beautiful things don’t always make the best sub-
jects for papers. Number one, research must be original – and as
anyone who has written a PhD dissertation knows, the way to
be sure you’re exploring virgin territory is to to stake out a piece
of ground that no one wants. Number two, research must be
substantial – and awkward systems yield meatier papers, because
you can write about the obstacles you have to overcome in order
to get things done. Nothing yields meaty problems like starting
with the wrong assumptions.”
Ehk siis taas kord: kui artiklid (eesti teaduskõnepruugis “üksühed”) muutuvad tulemuste peegeldusest tulemuseks omaette, siis on kogu asi pikemas vaates garanteeritud metsa minema.
Väljavõte kirjast, mis tuli veidi peale keskpäeva TLÜ ametlikku infolisti:
Seoses G.W.Bush’i visiidiga on politsei rangelt keelanud avada Narva mnt poolseid aknaid ükskõik millisel hetkel nende kahe päeva (27., 28.11) jooksul. AKNA AVAMISELE VÕIDAKSE REAGEERIDA HOIATUSLASUGA.
Apdeit samast allikast – õhtupoolikul kell 16, kui lärm juba [L] ajakirjandusse oli jõudnud ja kisa ilmselt kohalike tegelinskite jaoks liiga suureks läks:
President Bushi visiidi ajal autokolonni liikumismarsruutidel akendel viibimine ning ka akende avamine on täiesti lubatud. Väide, et politsei on hoiatanud akende avamise korral reageerida hoiatuslasuga ei vasta tõele.
Martin Luige
Julgestuspolitsei
infojuht
Kas tegu oli kellegi üliaktiivse pollari omaloominguga (mis jõudis tuhandete inimesteni ametliku seisukohana) või vastu ootusi haisemaläinud essu kiire, ent hilisevõitu kokkurookimisega, jääb ilmselt edaspidiseks uurimiseks.
Slashdot on üks üsna väheseid kommenteeritavaid keskkondi, kus kommentaarid on teinekord hulga sisukamad kui algne kirjutis. Leidsin sealt [L] teema, kus arutletakse taas kord netis levivat sodiuputust ja selle seoseid tavakasutajate massilise teadmatusega. Üks kommentaator mainis vajadust kasutajaid harida, millele teine vastas nii:
You … you … you COMMUNIST!
You mean educate people so they don’t fall for scams? So they think for themselves? So they know that offers that are too good to be true can’t be true?
Are you nuts? Are you aware that this would mean to the market? People able and willing to compare prices before buying, people having used cars inspected before buying them, people informing themselves about the appliances they buy and who don’t blindly believe the ads.
Do you know just how many jobs hang on the fact that 99% of the people around are suckers, incapable of sorting out their own life?
Julmalt öeldud, aga …
Eile rääkis Jaanus Luks ([L] Mella isa) peale Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses toimunud trennitutvustust (kaikad ja muu sihuke) teemaga haakuva tõestisündinud loo.
Nõuka-ajal pidid lapsed mõnelgi korral sihukest tsirkust tegema nagu agitbrigaad. Poliitteater ühesõnaga, sisult õpetlik ja kommunistlik, vormilt meelelahutuslik. Tihti tehti selles vallas üksjagu kas siis alltekstiga või teadlikult napakasse hüperbooli keeratud asju (Kakul meenub üks omaaegne toksikomaania eest hoiatav sketš, kus klassivennad laval “liimi nuusutasid” ja siis peavaluga ärganu käest tuleb küsimusele “noh, missa nägid ka?” vastus “Nägin, nägin…! Päkapikke nägin. ROHELISI päkapikke. Aiiii, ära hammustaa!”).
Aga too Jaanuse lugu rääkis täiesti tõsimeeli tehtud etendusest, mis pidi rahvale selgitama mõisa-aja talupoegade rasket elu. Laval kujutati surmväsinud vaimunaisi mõisas tööd tegemas ja pealelugeja leelutas paatosliku Levitani (või Orson Wellesi) häälega:
“Ja naised pidid ööd läbi tööd tegema… RASKET, rasket tööd. Ja kõige selle tasuks ei saanud nad midagi muud kui keppi…. keppi…. keppi ja ainult keppi…”.
Seda oleks tõesti näha-kuulda tahtnud. 😛
“Well, let me explain the New World Order. Governments and corporations need people like you and me. We are Samurai… the Keyboard Cowboys… and all those other people who have no idea what’s going on are the cattle… Moooo. ”
Eugene ‘The Plague’ Belford filmist Hackers
Tuli täna meelde seoses mõningate TLÜ inimeste arusaamadega mõnedes IT-alastes küsimustes. Lähemalt ei hakka kommenteerima.