Eile rääkis Jaanus Luks ([L] Mella isa) peale Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses toimunud trennitutvustust (kaikad ja muu sihuke) teemaga haakuva tõestisündinud loo.
Nõuka-ajal pidid lapsed mõnelgi korral sihukest tsirkust tegema nagu agitbrigaad. Poliitteater ühesõnaga, sisult õpetlik ja kommunistlik, vormilt meelelahutuslik. Tihti tehti selles vallas üksjagu kas siis alltekstiga või teadlikult napakasse hüperbooli keeratud asju (Kakul meenub üks omaaegne toksikomaania eest hoiatav sketš, kus klassivennad laval “liimi nuusutasid” ja siis peavaluga ärganu käest tuleb küsimusele “noh, missa nägid ka?” vastus “Nägin, nägin…! Päkapikke nägin. ROHELISI päkapikke. Aiiii, ära hammustaa!”).
Aga too Jaanuse lugu rääkis täiesti tõsimeeli tehtud etendusest, mis pidi rahvale selgitama mõisa-aja talupoegade rasket elu. Laval kujutati surmväsinud vaimunaisi mõisas tööd tegemas ja pealelugeja leelutas paatosliku Levitani (või Orson Wellesi) häälega:
“Ja naised pidid ööd läbi tööd tegema… RASKET, rasket tööd. Ja kõige selle tasuks ei saanud nad midagi muud kui keppi…. keppi…. keppi ja ainult keppi…”.
Seda oleks tõesti näha-kuulda tahtnud. 😛