Ettevõtjad ja president

Äripäevast võib lugeda järgmist:

“President on jätnud ettevõtjad tahaplaanile nii autasustamisel kui ka aastapäeva vastuvõtul. Alles veebruaris avaldas Eesti Tööandjate Keskliidu esimees Enn Veskimägi imestust, et president ei pööranud aastapäeva kõnes ettevõtjatele tähelepanu, ehkki just nemad on majanduse alustalad.”

Proovime siis optimistlikult öelda – Eesti ettevõtjate seas on ka normaalseid ja ausaid inimesi.  Aga neid oleks hea enda hulka natuke juurde leida – küll need siis kutsutakse vastuvõtule ka.

Aga mis puutub teenetemärkidesse, siis huvi pärast sai löödud lahti [L] vastav veebileht ja mõeldud, mida siis sealt kaaluda võiks:
* Vabadusrist – ainult sõjaline.
* Riigivapp – “kõrgeim aumärk riigile osutatud teenete eest” on esialgu selgelt liiast.
* Maarjamaa rist – ainult välismaalastele.
* Valgetäht – riigi- ja omavalitsustegelastele või välismaalastele.
* Kotkarist – ainult sõjaline.
* Punane rist – “Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest” – seda Punase Risti kui organisatsiooni päritoluga märki Eesti ärimeestele anda on natuke… irooniline.

Äkki peaks uue teenetemärgi asutama? Asjalikele äriinimestele võiks olla näiteks Hõbelipsu teenetemärk. Ja neile teistele – kuna enamik Eesti teenetemärke on ristikujulise ülesehitusega, siis pakub Kakk nimeks välja Risti ja Viletsuse teenetemärk.

 

Kuulake Hillarit

Karulaas kirjutab nii:

Keda kuulata õpitava eriala valikul? Pigem tasuks märkida, keda ei tasu kuulata.

Ärimehed/tööandjad – nende huvi on see, et töötaja omaks “konkreetseid oskuseid”. Asi on iseenesest lihtne – konkreetse tööprotsessi teostamiseks (liinitöö) on vajalikud mingid konkreetsed tegevused. Kõik ülejäänud teadmised ning oskused on tööandja jaoks ballast ning on talle pigem takistuseks kasumi teenimist, kuna “liiga tark” töötaja oskab oma õiguste eest seista ning samuti pole ta santžeeritav tööst ilma jätmise ähvardusega. Inimestele, kes plaanivad minna skandinaaviamaadele odavat allhanget tegevasse ettevõttesse, soovitaks pigem investeerida kutseharidusse. Hilisem koolitus peaks käima juba tööandja kulul.

Poliitikud – nende huvid käivad neliaastakute kaupa ning pikemaid plaane nad üldjuhul ei tee. Sellesse neliaastaku plaani kuulub valimisvõitlus koha eest järgmises riigikogus ning siin on kõik meetodid head. Sellise poliitiku huvides ei ole targa valijaskonna tekitamine, kuna sellised valijad näevad poliitikute demagoogilised väited läbi. Samuti on poliitiku huvides meeldimine “hallile massile”. Sellele seltskonnale aga on olulised “kiired võidud” – neile tuleb näidata tehtud asju, mis omavad kohe nähtavaid ning seltskonnale aru saadavaid tagajärgi nagu näiteks raha kokku hoida.

Polegi midagi lisada, ülimalt ilusti sõnastatud.  Eriti tasuks neid punkte arvestada Eesti haridusasutuste juhtidel – aeg-ajalt käib kampaania korras mõlema mainitud kategooria esindajate ees põhjendamatu pugemine.

LPI esimene ametlik koolituspartner Eestis

… on IT Kolledž. Edaspidi saavad tudengid (eeskätt tulevased adminnid, aga ka teised) peale Linuxi kursuse läbimist võimaluse sooritada soodustingimustel Linux Professional Institute’i 1. taseme sertifikaadieksamid (sama süsteem on juba varem käigus Cisco ja Microsofti sertidega).  Tõenäoliselt saab peagi samalaadse võimaluse ka täiendõppe Linuxi-kursustel osaleja.

(Kakk on suuresti asjas süüdi)

Puujänkid

Äripäeva ehitusuudistest jäi silma: [L] Palktare muutis ärinime Timbeco Woodhouse OÜ-ks. Väidetavalt “rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamiseks”.

Huvitav, kas ettevõtte peamistel sihtturgudel Soomes ja Rootsis osutus eestikeelne “palktare” hääldamatuks või tähendas midagi rumalat?  Julgeks kahelda. Küll aga lasti selle sammuga allavett võimalus luua sealmail selgelt eristuv, päritolumaale viitav kaubamärk ning asendati see absoluutselt mittemidagiütleva topeltpuise (timber+woodhouse) amerikanismiga. Lisaväärtusena annab nüüd veel maakeeles tõmmata kõlalisi paralleele “timbulimbu” või “tumbajumbaga”.

Konkurentsivõime tugevdamine…?

Eel-eelkaitsmine

Kolledžis on asjalik tava korraldada paar nädalat enne lõplikke diplomikaitsmisi eelkaitsmised – kõik on peaaegu nagu “päris” (komisjon, protokollid jne), aga hinde asemel saavad tegelased hunniku soovitusi (vahel näpuvibutusi kah). Aga et asi veelgi jõhkram oleks, korraldas Kakk täna oma diplomandidele enne homset esimest eelkaitsmispäeva veel eel-eelkaitsmise.

Igati kasulik asi tuli välja. Närisime igaühe kaitsekõne ja slaidid läbi ning saime üldpildi üksjagu paremaks. Muide, all fuajees olev tunniplaanitabloo näitas ruumide broneerimissüsteemist sellist teksti: “227  kell 17-19    Kakk kiusab tudengeid”. Kutid käisid päeval koridori peal korduvalt küsimas, et mida hullu seal nende õnnetutega ette võetakse… 😀

APDEIT 02.06: Eile toimus sama asja jätkuüritus – nüüd juba enne lõppkaitsmisi järgmisel nädalal. Tablool seisis: “227 kell 17-19  Kakk kiusab jälle tudengeid”…

Filmielamus: Idiocracy

Tjah, see [L] 2006. aastast pärit karm pärl on miskipärast seni nägemata jäänud….

See on üks neist komöödiatest, mis oleks püksitegemaajavalt jabur, kui seal ei leiduks häirivalt realistlikke hoiatavaid noote. Iseenesest on tegemist seguga Big Stanist ja Demolition Manist koos piraka annuse Beavise ja Buttheadiga.

Lugu on ju üsna tüüpiline muinasjutt tulevikku kupatatud paarikese seiklustest Lollidemaal, milleks on viiesaja aastaga muudetud meedia ja reklaamitööstuse poolt äratriigitud ajudega Ameerika. Seiklused käivad vanglast Valge Majani, põhiline süžeeliin keerleb ajamasina otsimise ja “uutmoodi” ühiskonnas kuidagi toimetuleku ümber.  Huumorit on seinast seina, enamik käib jalaga peesse (õigemini siin pigem jalaga munadesse) -stiilis – aga isegi jalaga-persse-naljadel on seekord oma tõsisem sõnum. Ja muidugi lõpeb kõik hästi ning presidendiks saanud peategelane peab ametiastumisel sütitava kõne:

There was a time when reading wasn’t just for fags. And neither was writing. People wrote books and movies. Movies with stories, that made you care about whose ass it was and why it was farting. And I believe that time can come again!

Ja ikkagi – filmi maailm, mis on täis reklaamifraase pobisevaid, haigeid show’sid vahtivaid, püssidega vehkivaid ja ****-ga mõtlevaid kodanikke, kes spordijoogiga põlde kastavad, on häirivalt tuttav, lihtsalt 500 aastaga veidi markantsemaks läinud. “Sest see sisaldab elektrolüüte” – oot, kus me midagi sellist kuulnud oleme…? Ja seda, mismoodi Brawndo tootjad surusid läbi endale roppkasuliku, kuid kõigile teistele hukatusliku otsuse, näeme me enda ümber lausa iga päev.

Muidugi kui pendel teise äärmusse lööb  ja miski IQ-meetri järgi inimesi maha kandma hakatakse, poleks tulemus ilmselt palju parem. Aga see võiks juba mõne teise filmi teema olla (ehkki “Equilibrium” teatud mõttes sinnakanti sihib – emotsioonide mahatapmine sobiks pilti).

Aa, veel… Selle filmi vahele endale reklaame tellinud ettevõtjad said jõhkral moel vastu pükse – ka iga teine reklaam mõjus iseenda räige karikatuurina, kuid Fanta debiilsevõitu reklaamjuppi vaadates kippus mõte küll ekraanilt Fanta asemel Brawndo lugema…

Kole takso

Kaku pesakasti juures tänaval sõitis auto. Suur, kollane ja paagiga. Paagi peal oli kiri “Fekaali takso” (just nõnda, kahe eri sõnana).

Kakk teab Kiisu taksot, Tulika taksot, Sõbra taksot  ja veel mõnda. Taksoteenuse osutajate seas on tõepoolest igasuguseid imelikke inimesi, aga siinkohal on  firmaomanik vist küll enesekriitikaga veidi liialdanud.