Silt: turundus

Miks asi taltekki läks

Pidin siin ühele inimesele kommenteerima, miks ma “TalTechi” selle ülikooli senise ajaloo ilmselt suurimaks möödapanekuks pean. Mõned punktid olgu seetõttu ka siia kirja pandud:

  • Esmalt loomulikult see, et tegu on maailma tippu kuuluva California Tehnikaülikooli ehk CalTechi kehvakese paroodiaga. Turunduslikult on võimalike klientide hulgas katteta lootuste üleskütmine (olgem ausad, CalTechini – ehk maailma tipuni – on TTÜ-s ikka päris pikk maa minna) üks suurimaid erialaseid möödalaske, nii palju jäi isegi mulle ülikooliaegsest marketingikursusest meelde. Selles osas andis ilmselt parima hinnangu üks sakslasest TTÜ külalisprofessor: oleks ju võinud kohe Mustamäe Institute of Technology ehk MIT võtta…
  • Maakeeles seda keegi hääldada ei oska – olen ise kuulnud “taltekki”, “taltehhi”, “taltetši” ja vist veel mõnda erikuju.
  • Asi on keeleliselt suuresti käänamatu (vt eelmist punkti), sh allasutuste nimedes, ning annab muude nimedega kombineeritult enamasti estonglishi stiilis värdnimesid. Kasvõi selle kohta, kuivõrd eestikeelne nimetus on “TalTech IT kolledž”, võiks mõni keeleinimene kompetentset arvamust avaldada. Mina ise loeksin siit välja kooli, kus õpetatakse mingisugust “TalTech IT”-nimelist distsipliini. Sellenimelisele ülikoolile kuuluv IT kolledž oleks “TalTechi IT kolledž” – oleks küll puine, aga vähemalt keeleliselt loogiline. “TTÜ IT kolledž” oleks lisaks väärika ajalooga lühendile ka selles mõttes õigem, et TTÜ ei vaja siin eraldi käänamist.
  • Nn logo on sarnaselt kunagise “velkam to oniaga” algklassiõpilase loomingu tasemel (sh gradiendiga värviskeem, mida ei ole ilma arvutita sisuliselt võimalik tekitada).
  • Originaalsus puudub ka logo osas – varasem TTÜ “takjanupp” ehk reduktor oli unikaalne (oli olemas seos nii tehnikavaldkonna kui ka reaalselt peaukse ees asuva objektiga). “TalTech” on sarnaselt “oniaga”… null.
  • Ingliskeelses keskkonnas puuduvad küll mõned eespoolmainitud probleemid, kuid esimene punkt – karjuv pretensioonikus koos mitmete tõsiste päriseluprobleemidega – mõjub seda hullemini. Võib kujutleda, kuidas mõni meie araablasest või aserist tudeng kodumaal sellest kõigest aru annab.
  • Kogu asja sisuline korraldus ei kannatanud mingit kriitikat – kogu see kampaania viidi läbi tollase juhtkonna poolt ülikoolirahva selja taga kevadsemestri lõpus, kellegagi nõu pidamata. Lihtsalt tehti ära.

Seda rida võiks veel jätkata. Sisuliselt saadi sama tulemus IT kolledži “ühendamisega” – negatiivne stsenaarium realiseerus 95% ulatuses. Mõlemal juhul oleks saanud väga suure osa jamast ära hoida lihtsalt asja paremini läbi mõeldes (kitsalt vaid välisturundusele suunatud “TalTech” oleks küll ehk mõjunud maailma lõikes natuke koomilise eneseupitamisena, aga kogu sisemaine õnnetus oleks ära jäänud), inimeste arvamust küsides ja sellega natuke rohkem arvestades.

Telia keerab käru (jälle)

Kuulsin juba varem, et Telia kavatseb enda Kordus-TV kinni panna. Nüüd tuli ka teade postkasti.

Ausalt öeldes ma Eesti asju enamasti ainult kordusest vaatasingi. Töörežiim on üsna ebakorrapärane ja kasvõi uudiseid oli hea pool tundi hiljem uuesti käima panna. Nüüd öeldakse, et kõik – võta tasuline salvestus, kui tahad.

Asi pole niivõrd selles viieeuroses kuutasus – selle leiaks ikka. Asi on pigem selles, kuidas klientidesse suhtutakse. Tegime lepingu? Meil savi, muudame nagu soovime. Kui ei meeldi, mine minema.

Mul on muidugi omaaegse Starmaniga ka negatiivne kogemus all ning praegune Elisa veeb ei kannata vähemalt Linuxil Firefoxiga vaadates mingit kriitikat. Ning Telia netiühenduse poisse tuleb tunnustada, sealt on mõistlikku nõu ja abi saadud. Seega Telia õnneks on praegu ärakolimine veel küsitav.  Aga selline suhtumine vihastab inimesi (kas te turundusega ikka konsulteerisite…?).

ÕIS, ÕISim, kõige ÕISim

TTÜ-s on kasutusel paralleelselt kaks õppeinfosüsteemi (ÕIS ja ÕIS2) – kuuldavasti tekitatakse juba kolmandat. ÕIS toimis semestri jooksul enam-vähem normaalselt, ÕIS2 tervitas mingist hetkest alates sisselogimise järel veateatega 404 (ehk “lehte ei ole”). Tudengite nimekirjad said ÕISi kaudu kinnitatud ja hindedki edukalt sisse pandud, subjektid nägid neid samuti. Häda tekkis aga hinnete kinnitamisega. ÕIS lubas neid küll kinnitada, ent allkirjastada ei saanud – süsteem soovitas lehed välja printida, käsitsi allkirjastada ja dekanaati viia (halloo? Tehnikaülikool? Aasta 2019?).

Eile oli kinnitamise tähtaeg ja läksin teadjamatelt nõu küsima – öeldi, et tuleb ikka ÕIS2-s teha. Mis ikka, proovime uuesti ja eri variantides:
* läpakas, Firefox – uuesti viga 404.
* läpakas, Chromium – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Firefox – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Chromium – jess! Sisse sain!

Seega kogu tralli lõpptulemuseks olid kinnitatud ja digiallkirjastatud eksamilehed. See, et kogu asi oli ebaotstarbekalt korraldatud ja sigaaeglane (kinnituse klõpsamisest ID PIN-ini vähemalt 5 sekundit, PIN-ist kinnitusteateni vähemalt 10), polnud selles kontekstis enam nii määrav.

Aga see on hea näide sellest, miks ma ei suuda kogu TalTechi janti tõsiselt võtta. Inimesel võib juhtuda igasugu asju, näiteks lähevad püksid jalas mustaks või katki – aga siis ei ronita nende pükstega telesaatesse kaamerate ette.  Praeguse turunduskampaania tulemuseks on TTÜ-d mitteteadvate inimeste pidev asendamine TTÜ üle naervate inimestega – kui irvhammaste Talleggi-paralleeli kasutada, siis võiks ikka muna enne valmis muneda ja alles seejärel kaagutama hakata.

Puujänkid

Äripäeva ehitusuudistest jäi silma: [L] Palktare muutis ärinime Timbeco Woodhouse OÜ-ks. Väidetavalt “rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamiseks”.

Huvitav, kas ettevõtte peamistel sihtturgudel Soomes ja Rootsis osutus eestikeelne “palktare” hääldamatuks või tähendas midagi rumalat?  Julgeks kahelda. Küll aga lasti selle sammuga allavett võimalus luua sealmail selgelt eristuv, päritolumaale viitav kaubamärk ning asendati see absoluutselt mittemidagiütleva topeltpuise (timber+woodhouse) amerikanismiga. Lisaväärtusena annab nüüd veel maakeeles tõmmata kõlalisi paralleele “timbulimbu” või “tumbajumbaga”.

Konkurentsivõime tugevdamine…?

Addamsi perekond vs otseturundus

Mingi aeg tagasi oli Kiisu käinud emaga teatris ja täitnud mingi loosikupongi – nüüd ühel heal päeval helistati ja pakuti “õhtusööki 8-le inimesele”, juhul kui ollakse nõus kuulama ka “tooteesitlust”. Kiisu ajaski siis vahmiili kokku, lisaks meile neljale veel õde koos tütrega, ema ja vend. Kakk torises küll, et näe, tuhkapäeval nagu poleks ehk hea mõte – aga kus sa suure massi vastu saad.

Saime siis suure vehkimisega kõik kokkulepitud paika sadama juurde Reval Inni kohale, üks päris meeldiva moega naisterahvas võttis meid vastu ja pani tõepoolest lauda istuma. Nii et algul anti süüa, et rahvas saaks seebitusele kergemini vastu panna… Kõrval laual ootasid mingid tekid ja padjad – selge, et ilmselt neid hakataksegi promoma.

Toit oli aus ja hea, ehkki portsud oleks võinud suuremad olla – aga leivakuklite kõrvalevitsutamisega sai kõhu täis küll. Seejärel hakkas kohvijoomine ja kaubanduslik tegevus – pakuti ühe saksa firma lamba- ja kaamelivillast magamisvarustust.

Kuid oh häda (müügi poolelt vaadates) – asi läks suhteliselt ühemõtteliselt kinoks kätte. Kui tädi üritas alustada tähtsat juttu sellest, et inimene suudab elada ilma uneta palju vähem kui toidu või veeta, siis hakkas lauast repliike lendama (suhteliselt suure teadliku obstruktsiooni lõhnaga). Ja kõigilt kolmelt põlvkonnalt, üks hullem kui teine (siinkirjutaja sirutas laua ääres käed sirgelt ette nagu kuutõbine ja korrutas “mul pole unehäireid, ei ole, ei ole”)… Vägisi tuli meelde eelmise aasta treenerikoolitus, kus ainsale naisterahvale täielik häppening korraldati.

Uut sorti padi pidavat hästi õhku läbi laskma ja selle kinnituseks paluti meil kellelgi krimifilmidest tuntud padjaga lämmatamise stseen läbi mängida – muidugi Märten koos onu Olaviga ei lasknud end pikalt paluda ja tegid sellest korraliku tsirkuse. Johhaidii… Isand O. võttis demonstreeritud lambanahast seljasoojendusvöö, keeras selle tähtsa näoga endale ümber kolba ja istus seejärel lauas, endal nägu ees nagu Tšapajevil. Et cetera ad nauseam. Isegi tohtrist vanaema viskas kilde vahele.

Müüjatädi kiituseks tuleb öelda, et ta üritas mänguga kaasa minna ja ei pannud segase dünastia jauramist pahaks. Ja kindlasti oli promotud toodang iseenesest asjalik, ent hinnad (eriti veel arvestades, et tegu olevat “erihindadega”) olid suhteliselt karmid. Nutika müüjana üritati küll pakkuda erinevaid järelmaksuskeeme, ent Kaku pärdikud avaldasid suht ühemõttelist (ehkki viisakat) arvamust küsitud rahanumbrite kohta – meie kuulasime ja muigasime omaette. Nii jäigi õhtu bilanssi vaid tädi Kassi ehk Kiisu õe ostetud villapadi ja vöö.

Kui parklast välja saime, käskisid jupid akna all signaali lasta ja tädile lehvitada. Ei lasknud, kuna tädi marssis juba uue seebitatavate grupiga kohviku poole. Kahju hakkas inimesest. See amet võib vist üsna väsitav olla.