Silt: äri

…foobia?

Üha enam tundub, et tuleb kujundada refleks “Igaühest, kes räägib foobiatest ega ole kas psühhiaater või patsient, tuleb eemale hoida”.

Huvitav, kas Äripäev julgeks avaldada samasugust artiklit kui see siin, asendades Hiina Venemaaga?  Mõlemad riigid käituvad absoluutselt ühtmoodi – investeerimine on alati poliitilise ambitsiooni pikendus (ehk sisuliselt pehme alternatiiv vallutussõjale). Ainus erinevus on selles, et Vene riigile iseloomulikku lolli bravuuri ja tühikargamist on hiinlastel palju vähem, selle asemel on halastamatu ja masinlik idamaine efektiivsus kombineerituna kommunismi ebainimlikkusega.  Näiteid sellest, kuidas hiina rahaga süstlaefekt saavutatakse, on juba maailmas piisavalt.

Tõsiselt kahju, et Eesti ainus ärileht sedalaadi asju avaldab (anonüümselt pealegi – ilmselt saadakse ise aru, et lollusi räägitakse). Rumaluse ja ahnuse kombinatsioon ei ole kunagi midagi head kaasa toonud.

Nohikud ja managerid

(Sel nädalal pidid ITSPEA e-õppurid IT-profi teemat lahkama, nii et ajakohane värk.)

Slashdoti nohikuarmee on taas päris huvitava kommentaariumi tekitanud – seekord siis sellest, miks ja kuidas töötajaid edutatakse (alguseosa; lõpus räägitakse algsest teemast kah 🙂 ). Loomulikult on ära mainitud ka Peteri printsiip.

Lisaks veel kaks klassikalist humoorikat lugemistükki samal teemal – häkkeritele manageridest ja vastupidi.

Kingime teile järelmaksu

Eesti mobiilsideturul käib juba pikka aega löömine kolme suure pakkuja vahel. Kakk on olnud neist ühe klient algusest peale ning aeg-ajalt käivad teised kaks üritamas klienti üle lüüa. Äri on äri ning küsida võib, enamasti saab need inimesed ka viisakalt ära kuulatud (teevad oma tööd ju). Viimasel ajal on silma hakanud aga üks tõsiselt pahandav asi.

Helistab firma X. Pakub häid tariife ja kui kohe tulemust ei saa, hakkab rääkima “tasuta nutitelefonist”, mille kaubale peale saavat. Paar korda on pakkumine pärast meili peale saadetud ja sealt muidugi selgub, et tegelikult pakutakse sissemakseta järelmaksu – telefonil on küll natuke soodsam hind kui letilt ostes, kuid absoluutse enamuse lõpphinnast maksab “kingituse” saaja rõõmsalt kinni (ja tagasikäiku anda on keeruline, kuna paariaastane leping on juba kaelas).  Kurb on see, et tean päris mitut inimest, kes niimoodi enda küllalt tagasihoidlikust sissetulekust “tasuta” nutiseadet takkajärgi kinni taovad.

Daamid ja härrad, teie ärimudel lõhnab… kummaliselt.  Lõpetage ära.

Ettevõtluskontost

Eesti riigiisad on käinud välja idee luua süsteem, kus väikeettevõtjad võivad endale luua ettevõtluskonto, kuhu kantavast rahast läheb automaatselt 20% maksudeks ning mingit paberimajandust ei ole vaja.

Ühelt poolt on see tänuväärt mõte. Mida enam inimesi valib kala asemel õnge, seda parem. Mustalt tegemist võiks vähemaks jääda ning mõnigi tegelane, kes paberimäärimist ei salli, hakkab ehk põhitöö kõrvalt ka mikroettevõtjaks.

Teiselt poolt on paraku jäetud märkamata, et kuluvaba ettevõtlust ei ole olemas. Ka “peaga töötajatel” on vaja töövahendeid – õpetaja vajab paberit ja kirjutusvahendeid,  börsikonsultant vajab (enamasti tasulist) ligipääsu erinevatele infoteenustele jne. Ja “itti” vajavad ilmselt tänapäeval kõik. Füüsilise töö  puhul on asi kordades hullem – ja paraku on Eestis maapiirkondade väikeettevõtjad vist pigem selle rubriigi omad.

Seega praegu jäetakse kulud rahumeeli kõik ettevõtja kanda (käibemaksust ei vabasta ju keegi), makse kooritakse aga täie raha eest. Natuke meenutab suure ja väikese Peetri lugu – “Algul sööme sinu leivakoti tühjaks, pärast sööb igaüks enda oma.”

Seega jääb Kakk vähemalt esialgu FIE-ks edasi (põhitöö kõrvalt muidugi). Loodetavasti ei hakata seda ettevõtlusvormi veelgi enam kottima kui seda seni tehtud on.

Ei noki enam

Nokia ja Microsofti lugu jõuab ilmselt tuleviku äriõpikutesse ühe puhtaima näitena teise ettevõtte ülevõtmisest tippjuhist “puuki” kasutades.  Stephen Elop, kes eriti ei varjanudki enda Microsofti-meelsust ega tausta, võeti Nokia tegevjuhiks, tegi seal hulganisti imelikke otsuseid ja nüüd ostis tema tegelik leivaisa põõsassekukkunud Soome uhkuse ära odavamalt kui omal ajal Skype’i.  JOKK ju, sommid ise müüsid ja midagi seadusevastast ei toimunud…

Aga Microsofti ajalugu, eetikat ja ärikultuuri natuke uurinud inimesi ei üllata asja lõpptulemus vist absoluutselt mitte. Tavaline äri Redmondi stiilis.

Ettevõtjad ja president

Äripäevast võib lugeda järgmist:

“President on jätnud ettevõtjad tahaplaanile nii autasustamisel kui ka aastapäeva vastuvõtul. Alles veebruaris avaldas Eesti Tööandjate Keskliidu esimees Enn Veskimägi imestust, et president ei pööranud aastapäeva kõnes ettevõtjatele tähelepanu, ehkki just nemad on majanduse alustalad.”

Proovime siis optimistlikult öelda – Eesti ettevõtjate seas on ka normaalseid ja ausaid inimesi.  Aga neid oleks hea enda hulka natuke juurde leida – küll need siis kutsutakse vastuvõtule ka.

Aga mis puutub teenetemärkidesse, siis huvi pärast sai löödud lahti [L] vastav veebileht ja mõeldud, mida siis sealt kaaluda võiks:
* Vabadusrist – ainult sõjaline.
* Riigivapp – “kõrgeim aumärk riigile osutatud teenete eest” on esialgu selgelt liiast.
* Maarjamaa rist – ainult välismaalastele.
* Valgetäht – riigi- ja omavalitsustegelastele või välismaalastele.
* Kotkarist – ainult sõjaline.
* Punane rist – “Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest” – seda Punase Risti kui organisatsiooni päritoluga märki Eesti ärimeestele anda on natuke… irooniline.

Äkki peaks uue teenetemärgi asutama? Asjalikele äriinimestele võiks olla näiteks Hõbelipsu teenetemärk. Ja neile teistele – kuna enamik Eesti teenetemärke on ristikujulise ülesehitusega, siis pakub Kakk nimeks välja Risti ja Viletsuse teenetemärk.

 

Puujänkid

Äripäeva ehitusuudistest jäi silma: [L] Palktare muutis ärinime Timbeco Woodhouse OÜ-ks. Väidetavalt “rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamiseks”.

Huvitav, kas ettevõtte peamistel sihtturgudel Soomes ja Rootsis osutus eestikeelne “palktare” hääldamatuks või tähendas midagi rumalat?  Julgeks kahelda. Küll aga lasti selle sammuga allavett võimalus luua sealmail selgelt eristuv, päritolumaale viitav kaubamärk ning asendati see absoluutselt mittemidagiütleva topeltpuise (timber+woodhouse) amerikanismiga. Lisaväärtusena annab nüüd veel maakeeles tõmmata kõlalisi paralleele “timbulimbu” või “tumbajumbaga”.

Konkurentsivõime tugevdamine…?

Tabuteema?

Lugesin [L] Äripäevast artiklit, kus kurdetakse, et õpetajad ei taha lastele ettevõtlusest rääkida.  Jäin natuke mõtlema.

Kindlasti oleks ettevõtlikkuse arendamine teretulnud. Vahel on tõesti häda selles, et õpetajatel seda napib ja seepärast jääb rääkimata. Ent (tõelise) õpetaja ülesandeks on ka korralike inimeste kasvatamine, eesti ettevõtjad on aga kahjuks tihtipeale mitte just kõige puhtama mainega kodanikud.

Üks selge rubriik on rööv-lageraidurid, firmade põhjalaskjad ja muud amputeeritud südametunnistusega rehepapid – ja neid on Eesti äriilmas palju.  Teine punt on need, kes poliitikas vahendeid valimata enda ärihuve realiseerivad – üks selle rubriigi tegelane jäeti hiljuti pokri istuma, kuna oli linnapoliitikat killeri abiga ajanud. Veel üks arvestatava suurusega seltsing töötab rahvusvaheliste suurfirmade kohalikes esindustes ja  müüb kaasmaalastele külma näoga erinevat sorti kõntsa.  Ja viimaks üks seltskond, kes enda arvates on igati ontlikud kodanikud, kuid kes tavainimesele ometi halva maigu suhu jätavad – need, kes figureerivad kõikvõimalikes edetabelites ning peavad täiesti loomulikuks, et nende palganumber on “maailma tippjuhtidega samast klassist” (loe: erineb tavakodaniku omast mitmekümnekordselt).   Kadedus? Mingil määral kindlasti – kuid märksa rohkem on tegu loomuliku õiglustunde räige eiramisega.  Positsiooni saab osta, lugupidamist ei saa.   Ning vaid väga tugevad natuurid suudavad seista vastu suure rahakoti iseloomumuutvale jõule.

Nii et sedasorti ettevõtjateks ei tahaks ka Kakk enda tudengeid koolitada. Väike järgimõtlemise koht…

Kuhu sina oma raha pistsid?

“No ütle, kuhu sa ta pistsid?”, küsis Baskin omal ajal.

Üks härra tegi ITSPEA tunnis päris põneva ettekande peer-to-peer -stiilis (ehk siis kaaskodanikelt otse, ilma panga vahenduseta) laenamisest.  Iseenesest väga huvitav idee, küll aga tekitas mõnes saalisviibijas muiet üks selle valdkonna portaale – sel on nimelt nimeks [L] Zopa. Asi on nüüd laienenud ka eri riikidesse, aga võib päris ehedalt ette kujutada, mis juhtub selle firmaga Venemaal või SRÜ riikides…  Igal juhul võib vastus pealkirjas toodud küsimusele vene keeles üsna … khm, ebameeldiv tunduda.

Nii et Offf võiks enda [L] perses.net’iga kah hakata midagi majanduslikku tegema. 😛