ITSPEA ja Meat Loaf, 3

Täna sai möllava koroona kiuste korra kolledžis koosolekul käidud – muidu lähevad inimeste näod meelest ära. ITSPEA seltskond on nüüd jälle veidi aktiivsem, kuna teemad läksid lihtsamaks – lugemist on palju ja saab sinna taustale viimase jupi Meat Loafi ette võtta.

2010. aasta Hang Cool Teddy Bear on taas ilma Jim Steinmanita tehtud, aga samas tuli teisi kuulsaid nimesid plaadile kõvasti – alates Steve Vaist ja Brian Mayst ning lõpetades Jack Blackiga. Muusika on paras kompott – üks lahedamaid (ja vist ka edukamaid) on humoorikas kergerokkar “Los Angeloser”, mis meenutab oma toonilt Weird Al Yankovici paroodiahitte (ja jääb hullupööra kummitama), koos Jack Blackiga jauratud “Like a Rose” toob aga silma ette “School of Rock”-filmi. Viimane lugu “Elvis in Vegas” kõlab täiesti nagu Bon Jovi – ja miks ei peaks, Jon on üks autoritest. Nii et mõnus kergema otsa plaat – ja 62-aastane olemine sealt väga välja küll ei kosta -, aga suuri hitte siin ei ole.

Juba aasta hiljem ilmus naljaka pealkirjaga Hell in a Handbasket, mille avalugu “All of Me” meenutab omaaegset Smokiet. Sarnaselt eelmisega on see kirju, ent üldiselt korralik album, mille produtsendiks on taustabändi esikitarrist Paul Crook. Mõnusalt jõuline bluusrokk tuleb vastu kolmandas loos “Live or Die” – võib-olla ongi siin plaadil bluusilikku nooti senistest kõige enam (autorite seas on mitu USA kantri- ja folkmuusikut). Ja kui esimese plaadi puhul meenutas Springsteeni Meat Loafi hääl, siis siin on üks paremaid lugusid “Our Love and Our Souls”, mis on väga sarnane just hilisema Springsteeni muusikaga (kasvõi “Streets of Philadelphia”). See lugu on lisaks veel ka vist kõige paremini lauldud asi siin plaadil – kui mõnes teises tundub laulja juba natuke väsinuna, siis see on energilise ja ilusa vokaaliga laul.

Seni viimane plaat Braver Than We Are pärineb aastast 2016 ja on taas kord (paraku viimast korda) Steinmani-album. Ja Jim Steinman on endiselt kapitaalne ja teatraalne (kuigi plaadi lõpupoole ehk natukene vähem kui enne). Avalugu “Who Needs the Young” on tõsine queenilik soust eri stiilidest – mitte päris “Bohemian Rhapsody”, aga palju maha ka ei jää (isegi mõned kitarrikäigud panid uurima, kas ehk ei ole hr May jälle külla tulnud – kahjuks aga seekord ei olnud). Teine lugu on aga päris tuttav – selle üksjagu lühem versioon oli Eestis millalgi väiksemat sorti hitt, Nele-Liis Vaiksoo ja Koit Toome lauldud “Vabaks võin saada” “Vampiiride tantsu” muusikalist (nagu ka “Total Eclipse of the Heart” ja veel mõned Steinmani lood, mida seal taaskasutati). “Speaking in Tongues” on klassikaline gospellugu, kust Meat Loafi isegi ära ei tunne (pigem võiks see olla Hall & Oates või hoopis mõni mustade meeste kvartett). “Souvenirs” meenutab alguses biitlite “Let It Be’d” (lõpupoole on sisse põimitud “Left in the Dark”) ja Dave Lutheri saksofon kõlab seal väga vingelt. Veider (ja pigem halvas mõttes) lugu on “Godz” – muusika meenutab Charlie Chaplini mängitud Hitlerit ning tekst on enam-vähem täpselt üks rumalate inimeste tüüpküsimusi. “Skull of Your Country” on jälle taaskasutus, seekord on siin sees “Total Eclipse”. Lõpuks toob albumi uuesti üles tagasi “Prize Fight Lover”, mis on energiline ja hästi lauldud Adamsi/Springsteeni stiilis lugu (esimese “Brand New Day” ja teise kuulus “Born to Run” kumavad kohati täitsa läbi). Nii et Meat Loaf jõuab (senises) lõpus tagasi avaalbumi springsteeniliku kõla juurde.

Sel korral said plaadid enne otsa kui töö ja paar asja tuli uuesti üle kuulata. Järgmisel korral on jälle minek Iirimaale, aga seekord mitte folki.

Filmielamus: The Big Short

Kuna seda filmi paaris investeerimisteemas soovitati, vaatasin kordusest ära.

On tõesti hea film. Väga korralik näitlejatebrigaad (eriti Christian Bale ja Brad Pitt) teeb selle loo märksa suuremaks kui üle-eelmise aastakümne kurikuulsa börsiämbri oma. “The Big Short” on “Idiocracy” suurem, kõrgharitud ja lipsustatud vend – mõlemad toovad väga hästi välja ohud, mille toovad kaasa mugavus, nürimeelsus ja manipuleeritavus. Nii minevikust ajamasinaga saabunud Not Sure kui ka tänapäeva Ameerika Mark Baum ja teised küsivad endalt: “Mida ühiskond valesti tegi, et inimesed nii lollideks jäid…?”  Isegi naerda väga ei taha – see lugu näitab ilmekalt, kuidas ühtede lollide loll käitumine rikub põhjalikult ära teiste lollide (aga süütute) inimeste elu.

Soovitaks seda lugu kindlasti vaadata Eesti meediainimestel, suurel osal poliitikutest (eriti sotsidel ja jestidvestidel) ning veel eriti sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna akadeemilistel töötajatel (seda viimast just kontekstis “kuhu viib absurdne soovmõtlemine”).

LHV sai DDOSi

…, sedapuhku enda klientidelt.

Täna hommikuks oli välja kuulutatud kauplemise alustamine äsja turule tulnud Enefit Greeni aktsiatega. Läksin huvi pärast vaatama – vähemalt esimese poole tunni jooksul oli pidev “Service Unavailable”. Lisaks oli mingi väiksem kala ka päev varem kauplemist alustanud lätlastega (DelfinGroup). Õnneks ei ole kumbki siinpool kriitilise tähtsusega, mõlemasse läks maksimaalne garanteeritud kogus (mis on üsna väike).

Kas eesti rahvas on nii kõvasti investeerima hakanud, et IT-lahendused ei jaksa enam raha liigutada?

Aa, ja nüüd on ära vaadatud kõik kolm Eesti telekanalite sarja investeerimise teemadel – paraku on üks hullem hobuseunenägu kui teine, seda isegi hoolimata asjatundlike inimeste kaasamisest. Ilmselt on telesaadete produtseerimine ja sealsed prioriteedid ikka niivõrd teistmoodi. Või on asi lihtsalt meediamaastikul lokkavas lolluses…

ITSPEA ja Meat Loaf, 2

ITSPEA kursusega on sel korral probleeme mõnevõrra rohkem kui tavaliselt – üks probleem võib olla ka keeleoskuses (ligi kolmandik osalejatest on mitte-eestipäraste nimedega), kuna tagasisides tehtud parandussoovitused ei näi mitte mingisugust mõju avaldavat. Järgmisel e-kursusel on plaanis osalejate arvu piirata ja kui inimese keeleoskus ikka osaleda ei luba, peaks ta eelnevalt sellega natuke tööd tegema.

Aga Meat Loafi kuulamine paralleelselt tööde lugemisega jätkub 1995. aasta plaadiga Welcome to the Neighbourhood. Sel korral on Jim Steinmanilt plaadil vaid kaks lugu (üks on “Left in the Dark”, mis algselt oli mõeldud tollele ära jäänud plaadile, mille hiljem Steinman ise salvestas; hiljem laulis selle loo kuulsaks hoopis Barbra Streisand). Võib-olla kuulsaim lugu siin plaadil on duett Patti Russoga, Diana Warreni “I’d Lie for You (and That’s the Truth)” (aga nii pealkiri kui ka loo kõla meenutavad päris tublisti Steinmani). Album oli edukas, ehkki mitte eelmisega samal määral – plaatinaplaat saadi USA-s ja Suurbritannias. Spotifys on selle albumi kollektsionäärivariant, kus lisatud on neli singlite B-poolt (muuhulgas biitlite “Let It Be” ja muusikaliklassik “Oh What a Beautiful Morning”, mis on rokkari esituses täitsa kena sinatralik lauluke) ja terve kontserdisalvestus, kus selle albumi lood on läbisegi varasemate kuulsate lugudega.

2003. aastal otsustas Meat Loaf taas ise muusika valida, I Couldn’t Have Said It Better Myself ei sisalda põhiosas ühtki Jim Steinmani lugu (küll aga on mitme loo kaasautoriks Mötley Crüe bassimees Nikki Sixx). Huvitav ja ilus (ehkki lühike) on salvestusel osalenud stuudiomuusiku Peter Mokrani instrumentaal “Intermezzo”, mis võiks vaat et Oldfield olla (ja mõjub siin plaadil tulnukana teiselt planeedilt). Plaat on täiesti kuulatav kogum rockereid vaheldumisi ballaadidega, aga väga häid sähvatusi ei ole. Nii oli ka müügiedu väiksem (üsna korralik siiski).

2004. aasta veebruaris salvestas Meat Loaf live-albumile portsu enda varasemaid hitte koos Melbourne’i sümfooniaorkestriga (bänd on ka ikkagi taustal, seega üldpilt on endiselt rokk). Täitsa sobiv soust (eriti Steinmani lugudele), aga rohkem siin väga midagi kommenteerida ei olegi.

2006. aastal oli Jim Steinman tagasi – ja läks uuesti Meat Loafiga raksu. Bat Out of Hell 3 produtsendiks tuli teine kuulus tegija, Desmond Child. Viimaks aga õnnestus kraaklemine ära lõpetada, plaadile läks seitse Steinmani lugu ja tulemuseks oli taas edukas (ehkki mitte päris samast klassist selle seeria eelmistega) album. See on vist kõige suuremalt ette võetud Meat Loafi album – lisaks Neverland Expressile ehk püsi-taustabändile (mis siit albumist alates kuni ca 2010. aastani on Meat Loafi parim taustakoosseis; muuhulgas tuleb juurde Anthraxi kitarrist Paul Crook) ja suurele orkestrile on siin külalised nagu rokkmuusika “Who’s Who”. Brian May (“Bad for Good” avataktist on koheselt selge, kes seal tegutseb). Steve Vai. John Shanks. Eric Bazilian. Ning häid lugusid on terve rida – avalugu “The Monster is Loose”, “Blind as a Bat” ja Steinmani järgmine suur ballaad “It’s All Coming Back to Me Now” (duett Marion Raveniga) on ehk kõige kuulsamad, aga terve see album on äge. Produtsendi käekiri paistab kõige selgemalt duetist “What About Love”, mis kõlab pigem nagu Bon Jovi (näiteks koos Cheriga).

2008. aastast võtaks aga siia live-albumi 3 Bats Live, mis on samanimelise kontsertturnee salvestus Ontariost. YouTube’is on õnneks leitav üks selle turnee videosalvestus – ehk Meat Loafi parimaid esitusi, millele aitab kaasa väga hea bändikoosseis. Paul Crook ja Randy Flowers kahe võrdselt hea kitarristina, Mark Alexander klaveril, Kasim Sulton bassil, John Miceli trummidel, multiinstrumentalist Dave Luther (saksofon, klahvid, löökriistad) – ja muidugi need kaks tüdrukut, kes näevad välja sama head kui nad kõlavad: CC ehk Carolyn Coletti (kes jõudis juba ka eelmisele plaadile) ja paraku ainult siin turneel osalenud Aspen Miller (praegu Vincent). Ma ei saa aru, miks Meat Loaf mõne aja pärast Patti Russo tagasi kutsus – Aspeni “I’d Do Anything…”-duett on kuulamist ja ka vaatamist väärt (see võiks korralik filmistseen olla). Ja Aspen + CC on siin üks parimaid senikuuldud taustapaare ka kokkukõlamise mõttes.

Paar plaati jääb veel järgmisse nädalasse.

HTK 25

Kaku kunagine põhitöökoht, TLÜ haridustehnoloogia keskus, sai täna 25-aastaseks. Juubeliüritusele kutsuti päris kirju ja põnev seltskond, hästi vahva oli näha üle pikema aja paljusid vanu kolleege. Peeti ettekandeid ja loeti ette õnnitlusi (küll nettipidi, küll kohapeal). Endal õnnestus kohapeal improviseerida tervitusluuletus, mis ka kohe ette kanti. Kahju, et vanasti pidevalt sellistel üritustel toimunud ühine muusikategemine sel korral ei õnnestunud – aga ehk tuleb võimalusi veel.

Veel kord: palju õnne!

Mart laulab

Mart laulab (päriselus ja ekraanil)

Mõni raha haiseb

…, erinevalt siis kuulsa Vana-Rooma keisri ütlusest, kui ta avalikud kemmergud maksustada laskis.

Eesti Ekspress annab teada, et tahab hakata päris viisakat dividendi maksma. Paraku tuleks siinkirjutaja arvates ka investeerimisel natuke jälgida, mida selle rahaga tehakse. Mõnel juhul on see keeruline – näiteks USA suurfirmade seast on juba päris raske leida mõnda sellist, kes ei oleks tänase woke-hullusega kaasa läinud ning samas kaupleks vastuvõetava kraamiga ja maksaks viisakat omanikutulu (seni olen siiski juba vahetanud JNJ RGR-i ning CSCO WPC vastu – kui keegi veel midagi sarnast soovitaks, kuulaks heameelega).

Eestis on natuke lihtsam. Varem oli veel ka Olympic, kuhu ma enda raha põhimõtteliselt ei pannud (ka hoolimata korralikust dividendist). Nüüd on selliseks jäänud ainult Ekspress.

ITSPEA ja Meat Loaf, 1

ITSPEA on jõudnud otsapidi juurateemadesse (millega tänapäeva noored päris tihti jänni jäävad – ka sellenädalane “saak” oli lahjem kui muidu), aga kursuse keskpaik juba paistab.  Nii et vahetame rahuliku Clannadi ühe mürtsumehe vastu.

Meat Loaf ehk maakeeli Pikkpoiss on üks naljakas kuju rokkmuusikas. Kauaaegse hüüdnime olla saanud koolipõlves pesapallitreenerilt ning on ilmselt samavõrd ebatüüpiline ka rokilavadel. Nagu üks teine naljavend, kes end Alice’iks nimetab, on ka pärisnimega Michael (alates 1984. aastast, enne oli ta Marvin) teatraalne tegelane, kes laval igasugu kino teeb ning armastab lollitada koledate asjade ja põrguvärgiga (väidetavalt on aga mõlemad sellid eraelus kristlased). Ent tegelikult on Meat Loafil korralik rokihääl ja rokib ta siiamaani, ehkki pikad juuksed on aastatega lühemaks kulunud.

Meat Loaf alustas bänditegemist küll juba varem, ent jäi üsna tundmatuks enne kohtumist helilooja Jim Steinmaniga – just sealt tulebki suur osa ägedast, ehkki kohati veidi üheülbalisest repertuaarist. Lisaks Meat Loafile on see käesoleval kevadel siitilmast lahkunud härrasmees kirjutanud hunniku hitte ka teistele – ehk parimaks stiilinäiteks on Bonnie Tyleri “Total Eclipse of the Heart”.

Esimene Spotifys leiduv plaat ongi algne Bat Out of Hell 1977. aastast. Alguse nimilugu kõlab nagu varajane Queen, mille etteotsa on Freddie asemel hoopis Bruce Springsteen pandud. Aga mitmeid siit plaadilt pärit lugusid (“All Revved Up with No Place to Go”, “Paradise by the Dashboard Light”) on Meat Loaf laulnud pea kogu senise karjääri jooksul (tõsi, mõned seaded on aja jooksul päris tublisti muutunud). Läbimüük oli ka vägev – USA-s 14-kordne ja Austraalias isegi 25-kordne plaatinaplaat, maailmas kokku olla seda müüdud üle 50 miljoni. Mulle endale meeldib siit aga ehk hoopis “Heaven Can Wait”, üks parimaid Steinmani “suurte ballaadide” seast ja väga hästi lauldud lugu. Steinmani loomingule iseloomulikult on siin plaadil kaks lühimat lugu üle 4-minutised, kaks lugu on üle 8 ja üks isegi üle 9 minuti pikk – muusikasse on enamasti tubli jupp teatrit sisse põimitud.

1981. aasta Dead Ringer on asendusplaat – alguses kirjutas Steinman albumi Bad for Good, aga Meat Loaf oskas vahepeal hääle ära kaotada. Niisiis salvestas helilooja algse plaadi ise ja kirjutas Meat Loafile uue materjali. Appi toodi rida staare, alates Cherist ja lõpetades Elton Johni pikaajalise parema käe Davey Johnstone’iga kitarridel ning Springsteeni saatebändi klahvimängija ja trummariga. Tavamõistes üsna edukas plaat oli seegi (sh plaatinaplaat Suurbritannias), aga eelmise hullumeelset edu muidugi ei korranud. Siit ei tulnud ka suuri hitte (ehk lähimale pääses koos Cheriga lauldud hoogne “Dead Ringer for Love”, mis on ka minu lemmik siit plaadilt) ning kogu plaat on tavaline, kuulatav, korralik kergerokk – ehk oligi häda selles, et Steinmani tavapärast “hullu geeniust” oli neis lugudes vähem kui tavaliselt?

1983. aastal läksid aga laulja ja helilooja omavahel raksu ning kahest algselt Meat Loafile mõeldud loost said hoopis Bonnie Tyleri ja Air Supply superhitid. Meat Loaf kirjutas siis plaaditäie laule ise (kõla on Steinmanist erinev ja lood on palju lühemad), aga “Midnight of Lost and Found” oli albumina paras põrumine. Ehkki siin on kuulatavat muusikat küllaga (enda lemmikud on näiteks “Wolf at Your Door” ja “The Promised Land”, mis ei erinegi Steinmani loomingust niiväga – või noh, pikkus on teine).

1984. aasta Bad Attitude on taas klassikaline Meat Loaf, isegi kui vaid kaks lugu on Jim Steinmani omad (mehed olid selleks ajaks ära leppinud, aga uute laulude kirjutamine võttis aega ja laulumees otsustas vahelduseks ka teiste autorite omi esitada). Kaks parimat lugu on kohe alguses – koos Roger Daltreyga lauldud nimilugu ja pikaajaline hitt “Modern Girl”, mõlemad on väga korralik hardrokk (lõpupoole tuleb samasse seeriasse veel “Jumpin’ the Gun” ja “Sailor to a Siren”). Kahest Steinmani loost esimene (“Nowhere Fast”) on üsna ebatüüpiline ja ka väheütlev, “Surf’s Up” on aga hea klassikaline, pikkade kitarrisoolodega power-ballaad. Äriedu aga jäi ka selle plaadiga keskpäraseks.

Kaks aastat hiljem ei olnud Jim Steinman ikka veel materjali valmis saanud, Meat Loafil aga oli plaadileping kukil ja tuli välja lasta Blind Before I Stop. Ent siin on mitmeid häid lugusid – alates alguse kurjakuulutavast “Execution Dayst”, millele järgneb kohe koos John Parriga lauldud “Rock’n’Roll Mercenaries”. Plaadi keskosa on pigem popstiilis, (pop)rokiks keerab jälle lõpus: “Masculine”, “Special Girl” ja “Rock’n’Roll Hero”.

1993. aastaks sai Jim Steinman viimaks enda järgmise portsu lugusid valmis – ja need on ikka tõsine Steinman. Bat Out of Hell 2 on enda ülieduka eelkäija sarnaselt sümfooniline, pika-loo-rokk ning seekord märksa tumedamate teemadega (päris kurjaks asi ei keera, pessimistlikuks aga küll). Avalugu on absoluutselt ikooniline – “I’d Do Anything for Love (But I Won’t Do That)”, 12-minutiline täisversioon. See on alatoonist hoolimata väga hea plaat ning umbes pooled lood on tänini Meat Loafi püsirepertuaar – “Life is a Lemon”, “Out of the Frying Pan”, “Rock and Roll Dreams Come Through”; esile tõstaks eraldi veel taas üle 10-minutist ja ülipika pealkirjaga lugu, “Objects in the Rear View Mirror May Appear Closer Than They Are”, mis peegeldab laulja lapsepõlve.  Albumi läbimüük oli taas kord laes, kokku müüdi maailmas 14 miljonit plaati (rekord oli vist Kanada enda 9-kordse plaatinanormiga).

Jätkame järgmisel korral…

Vahtkonnavahetus

Kadriorus vahetati täna elanikke. Pessimist ütleks, et saanuks ka hullemini – ehkki esimesed prohmakad on tehtud juba enne ametisseastumist (üks keeleküsimuses ja teine abiliste valikul). Aga optimist ütleb: “Jesss! Läbi sai!”. 🙂

Õpetajate päev

Ülemus saatis juba kõigile õppejõududele õnnitlused ja isegi Facebook otsustas tähtsa päeva öösel kuueks tunniks alla kukkuda. 🙂 Kui nüüd ülikooli akrediteerimise ka korda saaks (vaja pealelõunal minna tähtsatele tegelastele administreerimise õppekavast rääkima), on päev kenasti kotis.

Aga tegelikult võikski olla aastas üks ca kuu aega, mil FB/Insta/Whatsapp (ja miks mitte ka Twitter) maas oleks – mõjuks päris paljudele perspektiivi korrastavalt.

ITSPEA ja Clannad, 2

Nädal möödas, ITSPEA kursusest 1/3 seljataga ning jätkame Clannadiga.

Atlantic Realm 1989. aastast on taas kindla teemaga album, mõeldud BBC Atlandi-teemalise telesarja taustaks. Kõik lood on ingliskeelsete pealkirjadega, muusika on kvaliteetne “tapeet”, milles kostub palju flööti ja sünte. Iseenesest kuulatav, tajutavalt “veealuse” tundega taustamuusika, aga selle oleks võinud teha kes iganes tuntud sündiväänajatest (Vangelis, Jan Hammer, ehk isegi Maurice Jarre), Clannadi enda nägu siin vaat et ei ole ning midagi esile tõsta ka ei oskaks.

Samal aastal tuli välja teinegi soundtrack, lastele mõeldud joonisfilmi The Angel and the Soldier Boy oma. See on selles mõttes kummaline plaat, et ühel pool on lühikesed muusikajupid ja teisel pool šoti näitleja Tom Conti poolt pealeloetud tekst. Alguses ja lõpus olev põhiteema meenutab (lisaks ehtclannadlikule vokaalharmooniale) ka Maggie Reilly aegset Mike Oldfieldi, hiljem kohtab siin nii jazzielemente kui ka eelmise plaadi “veealuseid” motiive. Võib-olla see põhiteema ongi aga ainus, mis ülejäänud “tapeedist” natuke esile tõuseb.

(1989. aastal ilmus kolmaski plaat – kogumik PastPresent, aga sellel on paari eelneva albumi – Magical Ring’ist Siriuseni – lugudevalik, mida eraldi kuulama ja kommenteerima ei hakkaks.)

1990. aasta Anam (enne mida läks bändist ära Pol Brennan, jätkati neljakesi) on samm tagasi emakeelsesse repertuaari – pool plaati on taas iirikeelne. Avalugu “Rí na Cruinne” algab veidi sarnaselt Kate Bushi ja Peter Gabrieli kuulsa looga “Don’t Give Up”. Nimiloo üheks autoriks on aga märgitud Leo Brennan ehk õe ja vendade isa. Aga üldiselt on siingi plaadil kõvasti sellist poppi ja pop-jazzi, mis on küll kvaliteetselt tehtud, aga millest sügavam hing on minu arust puudu jäänud (näiteks “Why Worry?” või “Love and Affection”).

Kolm aastat hiljem tuli aga välja Banba, mis on õnneks pigem tagasiminek Magical Ringi ja Legendi küll sündikõlalise, kuid selgelt keldiliku helikeele juurde. Avalaul “Na Laethe Bhí” ja sellele järgnevad paar lugu kõlavad üsna Legendi moodi. Üle pika aja leiab siit plaadilt aga ka ühe suure loo – “Viimase mohikaanlase” filmile tehtud “I Will Find You”, milles kaks värssi on ka indiaani keeltes (tšerokii ning tänaseks välja surnud mahikani ehk mohikaani keel). Ent erinevalt üsna mitmest eelnevast albumist on see plaat ka tervikuna väga hea kuulamine – siit alates võiks rääkida küpsest Clannadist, leitud on tasakaal iiri folgi ja rahvusvahelise popi vahel (lugudest sobib selle näiteks “Mystery Game”). Isegi puhas keldi folk nagu Ciaran Brennani “Caidé Sin do’n Té Sin” on nüüd sama kõlaga – ja kõlab ikka hullult hästi (retsepti üheks osaks on kindlasti Moya Brennani hääl ja harfimäng ning Ciarani kõrged kontrabassikäigud). Kindlasti üks parimaid (või üldse parim) bändi stuudioalbumeid.

Lore aastast 1996 on taas suures osas iirikeelne ning jätkab kõlalt eelmise albumi rida – ja taas kõlab tagasivaatena läbi ka Legend (kohe avalugu “Croí Cróga” sobinuks Robini sarja kenasti; loos on väga uhke vokaalikontrast solist Moya haldjahääle ja tausta madalate meeshäälte vahel). Miskipärast said siit plaadilt aga rohkem kuulsaks just teine ja kolmas lugu (“Seanchas” ja “A Bridge (That Carries Us Over)”, mis meenutavad pigem vahepealset tapeediperioodi. Enda lemmikuks on lisaks avaloole veel “Tráthnóna Beag Aréir” (üle pika aja üks iiri rahvalaul Clannadi töötluses). Kokkuvõttes ütleks: peaaegu sama hea plaat kui eelmine, aga mitte päris (lõpuosa jääb igavaks).

Järgmise aasta Landmarks oli edukas album (pärast kaht kandidatuuri sai ansambel viimaks ka Grammy), kuid minu arust jätkas see plaat eelmisega alanud tagasilibisemist Banba tipust. Kõik on kuulatav ja kvaliteetne, aga välgatused puuduvad. See plaat jäi ka pikaks ajaks viimaseks.

Pärast rekordiliselt pikka pausi ilmus viimaks 2013. aastal Nadúr. See on algkoosseisu viimane album – kahe aasta eest oli bändi tagasi tulnud Pol Brennan (kellest vahepeal oli saanud tunnustatud sooloartist) ning Pádraig Duggan suri 2016. aastal 67 aasta vanuses. See plaat on kõla poolest pooleldi tagasiminek algaastatesse ja pooleldi hilisema aja saund, palju on kuulda Pol Brennani flööte-vilesid. Väga mõnus on rahvalaulutöötlus “Turas Dhomsa Chon na Galldachd” (veidi sarnaneb üle-eelmise albumi avalooga), vahva on ka “The Fishing Blues”, mis pole küll päris bluusilugu, ent huvitav on vist esmakordselt Clannadi plaadil kohata suupilli. Hea hooga ja veidi teistest eristuv on veel “The Quiet Town”, mis kipub folkroki kanti.

Lõppu kuulasin veel ühe väga hea laivi – 2012. aasta jõulude paiku Dublini Kristuse katedraalis salvestatud kontserdi laiendatud bändi ja Anúna kammerkooriga. See on võib-olla üldse parim Clannadi plaat – kogu klassika tuli esitamisele ning otse-esituse kvaliteet on täiesti läbi lae, nii vokaali kui pillimängu poolest. “Buachaill Ón Éirne”, kus Ciaran ja Pol mõlemad hoopis akustilist kitarri mängivad, on fantastiliselt ilus, lõpus lisaloona tulev “Down by the Salley Gardens” nõndasamuti. Ja “I Will Find You” kammerkooritaustaga…

Kuuldavasti tuleb Clannad tuleval kevadel hüvastijätuturneega Tallinna. Hoiab kõvasti pöialt, et koroona asja nässu ei keeraks.