ITSPEA on jõudnud otsapidi juurateemadesse (millega tänapäeva noored päris tihti jänni jäävad – ka sellenädalane “saak” oli lahjem kui muidu), aga kursuse keskpaik juba paistab. Nii et vahetame rahuliku Clannadi ühe mürtsumehe vastu.
Meat Loaf ehk maakeeli Pikkpoiss on üks naljakas kuju rokkmuusikas. Kauaaegse hüüdnime olla saanud koolipõlves pesapallitreenerilt ning on ilmselt samavõrd ebatüüpiline ka rokilavadel. Nagu üks teine naljavend, kes end Alice’iks nimetab, on ka pärisnimega Michael (alates 1984. aastast, enne oli ta Marvin) teatraalne tegelane, kes laval igasugu kino teeb ning armastab lollitada koledate asjade ja põrguvärgiga (väidetavalt on aga mõlemad sellid eraelus kristlased). Ent tegelikult on Meat Loafil korralik rokihääl ja rokib ta siiamaani, ehkki pikad juuksed on aastatega lühemaks kulunud.
Meat Loaf alustas bänditegemist küll juba varem, ent jäi üsna tundmatuks enne kohtumist helilooja Jim Steinmaniga – just sealt tulebki suur osa ägedast, ehkki kohati veidi üheülbalisest repertuaarist. Lisaks Meat Loafile on see käesoleval kevadel siitilmast lahkunud härrasmees kirjutanud hunniku hitte ka teistele – ehk parimaks stiilinäiteks on Bonnie Tyleri “Total Eclipse of the Heart”.
Esimene Spotifys leiduv plaat ongi algne Bat Out of Hell 1977. aastast. Alguse nimilugu kõlab nagu varajane Queen, mille etteotsa on Freddie asemel hoopis Bruce Springsteen pandud. Aga mitmeid siit plaadilt pärit lugusid (“All Revved Up with No Place to Go”, “Paradise by the Dashboard Light”) on Meat Loaf laulnud pea kogu senise karjääri jooksul (tõsi, mõned seaded on aja jooksul päris tublisti muutunud). Läbimüük oli ka vägev – USA-s 14-kordne ja Austraalias isegi 25-kordne plaatinaplaat, maailmas kokku olla seda müüdud üle 50 miljoni. Mulle endale meeldib siit aga ehk hoopis “Heaven Can Wait”, üks parimaid Steinmani “suurte ballaadide” seast ja väga hästi lauldud lugu. Steinmani loomingule iseloomulikult on siin plaadil kaks lühimat lugu üle 4-minutised, kaks lugu on üle 8 ja üks isegi üle 9 minuti pikk – muusikasse on enamasti tubli jupp teatrit sisse põimitud.
1981. aasta Dead Ringer on asendusplaat – alguses kirjutas Steinman albumi Bad for Good, aga Meat Loaf oskas vahepeal hääle ära kaotada. Niisiis salvestas helilooja algse plaadi ise ja kirjutas Meat Loafile uue materjali. Appi toodi rida staare, alates Cherist ja lõpetades Elton Johni pikaajalise parema käe Davey Johnstone’iga kitarridel ning Springsteeni saatebändi klahvimängija ja trummariga. Tavamõistes üsna edukas plaat oli seegi (sh plaatinaplaat Suurbritannias), aga eelmise hullumeelset edu muidugi ei korranud. Siit ei tulnud ka suuri hitte (ehk lähimale pääses koos Cheriga lauldud hoogne “Dead Ringer for Love”, mis on ka minu lemmik siit plaadilt) ning kogu plaat on tavaline, kuulatav, korralik kergerokk – ehk oligi häda selles, et Steinmani tavapärast “hullu geeniust” oli neis lugudes vähem kui tavaliselt?
1983. aastal läksid aga laulja ja helilooja omavahel raksu ning kahest algselt Meat Loafile mõeldud loost said hoopis Bonnie Tyleri ja Air Supply superhitid. Meat Loaf kirjutas siis plaaditäie laule ise (kõla on Steinmanist erinev ja lood on palju lühemad), aga “Midnight of Lost and Found” oli albumina paras põrumine. Ehkki siin on kuulatavat muusikat küllaga (enda lemmikud on näiteks “Wolf at Your Door” ja “The Promised Land”, mis ei erinegi Steinmani loomingust niiväga – või noh, pikkus on teine).
1984. aasta Bad Attitude on taas klassikaline Meat Loaf, isegi kui vaid kaks lugu on Jim Steinmani omad (mehed olid selleks ajaks ära leppinud, aga uute laulude kirjutamine võttis aega ja laulumees otsustas vahelduseks ka teiste autorite omi esitada). Kaks parimat lugu on kohe alguses – koos Roger Daltreyga lauldud nimilugu ja pikaajaline hitt “Modern Girl”, mõlemad on väga korralik hardrokk (lõpupoole tuleb samasse seeriasse veel “Jumpin’ the Gun” ja “Sailor to a Siren”). Kahest Steinmani loost esimene (“Nowhere Fast”) on üsna ebatüüpiline ja ka väheütlev, “Surf’s Up” on aga hea klassikaline, pikkade kitarrisoolodega power-ballaad. Äriedu aga jäi ka selle plaadiga keskpäraseks.
Kaks aastat hiljem ei olnud Jim Steinman ikka veel materjali valmis saanud, Meat Loafil aga oli plaadileping kukil ja tuli välja lasta Blind Before I Stop. Ent siin on mitmeid häid lugusid – alates alguse kurjakuulutavast “Execution Dayst”, millele järgneb kohe koos John Parriga lauldud “Rock’n’Roll Mercenaries”. Plaadi keskosa on pigem popstiilis, (pop)rokiks keerab jälle lõpus: “Masculine”, “Special Girl” ja “Rock’n’Roll Hero”.
1993. aastaks sai Jim Steinman viimaks enda järgmise portsu lugusid valmis – ja need on ikka tõsine Steinman. Bat Out of Hell 2 on enda ülieduka eelkäija sarnaselt sümfooniline, pika-loo-rokk ning seekord märksa tumedamate teemadega (päris kurjaks asi ei keera, pessimistlikuks aga küll). Avalugu on absoluutselt ikooniline – “I’d Do Anything for Love (But I Won’t Do That)”, 12-minutiline täisversioon. See on alatoonist hoolimata väga hea plaat ning umbes pooled lood on tänini Meat Loafi püsirepertuaar – “Life is a Lemon”, “Out of the Frying Pan”, “Rock and Roll Dreams Come Through”; esile tõstaks eraldi veel taas üle 10-minutist ja ülipika pealkirjaga lugu, “Objects in the Rear View Mirror May Appear Closer Than They Are”, mis peegeldab laulja lapsepõlve. Albumi läbimüük oli taas kord laes, kokku müüdi maailmas 14 miljonit plaati (rekord oli vist Kanada enda 9-kordse plaatinanormiga).
Jätkame järgmisel korral…