Üks lugu Norramaalt

Veel üks ammune lemmik – [L] “Norra ööbik” Sissel Kyrkjebø ning tema “Blod i brann”. Ma ei teagi, kuidas oleks täpne tõlge – otse oleks “Veri tules”, ent eestikeelne väljend oleks “keev veri”.  Tekstist saab aimu, et tegu on ilusa ja kurvavõitu armastuslooga – ent kahtlemata on tegu ülimalt kauni meloodiaga, ühe parima naishäälega viimase sajandi jooksul ning lisaks ka väga hea seadega (eriti tasemel on suupillipartii).

Aga pühendus läheb Kaku taani õele Vitale (kes muide on koos oma mehega varsti esimest korda Eestisse tulemas, Kakk on Taanis korduvalt käinud) ja hispaania vennale Victorile. Norras Beitostøleni lähedal Grønoleni talus toimub juba aastakümneid igal aastal Norra Lionsi korraldatav rahvusvaheline puuetega noorte spordi- ja puhkelaager – Kakk on üks väheseid osalejaid, kes on seal kaks korda käinud (1993 ja 1994; tavaliselt tagasi ei kutsuta). Vita oli seal personali liige ning Victor 1994. aasta suvel osaleja.  Kummaline, kuidas võib mõnede inimestega kahe nädala jooksul niimoodi kokku kasvada – aga ju siis vaadati ülaltpoolt, et Kakul päris õde ei ole, tuleb juurde pookida.

Miks just see lugu – laagris käisime bussiekskursioonil Lillehammeris. Kakk nägi poes Sisseli kassetti (“Soria Moria”, kus ka see lugu peal on), ostis kohe ära ja reklaamis teistele ka. Victor oli hirmsat moodi sillas ja käias enda CD-d pärast terve laagriaja…