Sotside allamägi

Postimehes arutatakse, miks eestlased “sotsiaaldemokraatia vahele jätavad”.

Iseenesest võib enamiku jutuga nõus olla (eriti otsedemokraatia osas, samuti on taas paslik meenutada Švejki ja tabavat märkust õlle hinna kohta), aga kahte peamist sotside allakäigu põhjust ei ole autor tahtnud mainida. Vihjeks: kumbki on seotud ühe (erineva) inimrühmaga.

Aga üldiselt, good riddance. Eesti ei kaota midagi, kui nad Riigikokku ei pääse (ehkki nii põhja jõudmiseni on neil kardetavasti veel tükk maad minna).

Äraspidi ajamasin

Kunagi 1990. aasta kandis tahtis siinkirjutaja minna treenima omaaegsesse poppi Fortiuse jõusaali. Sealt vaadati, nagu oleks pisike ja roheline, öeldi “pole ette nähtud, äkki juhtub midagi” ja saadeti viisakalt minema. Pärast seda õnneks vaatas sensei Alar Põllu küll üllatunult, aga võttis vastu ja jõusaali asemel tuli 10+ aastat Shotokani.

Täna aga selgus, et Fortiuse stiilis ajuhiiglased on, ime küll, Eestimaal tänini alles. Kaku hoolealune isand Maks sattus hiljuti elu keerdkäikude järel elama Kundasse. Tegelikult pole üldse paha variant, ainult et senine treening 24/7 Fitnessis jääb nüüd ära. Saab ka seal asupaigas vehkida, kuid kuna kaardi järgi selgus, et alla kilomeetri eemal on kohalik spordihoone, käisime täna Maksiga vaatamas.

Välistrepp – kaks astet, ei mingit kaldteed. Samas 10 meetrit eemal on teine uks kohalikku vallavalitsusse ja selle ees igati uhke kaldtee. Läksin ise sisse uurima, et kuidas oleks kutil seal trennis käia. Kaks kohalikku tädi ütlesid lühidalt: “Meile ratastoolis ei saa. Kuidas te seda ette kujutate?”. Nojah, mida sellise vaimusuuruse peale väga enam öelda on…

Võrdluseks: endine maailma esikümne rammumees ja 24/7 Fitnessi omanik isand Murumets kujutas ette küll, vaatas ja noogutas tunnustavalt ning seal ei olnud kordagi mingeid probleeme. Ehk saab Maksi kunagi sinna tagasi, seniks aga tuleb midagi muud välja mõelda.

Aga mõnevõrra põrutav oli, et sedalaadi põmmpäisust kohtab veel aastal 2018.

Ungari ja küprokmeedia

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak’i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

 

Prohvetlik…