Äraspidi ajamasin

Kunagi 1990. aasta kandis tahtis siinkirjutaja minna treenima omaaegsesse poppi Fortiuse jõusaali. Sealt vaadati, nagu oleks pisike ja roheline, öeldi “pole ette nähtud, äkki juhtub midagi” ja saadeti viisakalt minema. Pärast seda õnneks vaatas sensei Alar Põllu küll üllatunult, aga võttis vastu ja jõusaali asemel tuli 10+ aastat Shotokani.

Täna aga selgus, et Fortiuse stiilis ajuhiiglased on, ime küll, Eestimaal tänini alles. Kaku hoolealune isand Maks sattus hiljuti elu keerdkäikude järel elama Kundasse. Tegelikult pole üldse paha variant, ainult et senine treening 24/7 Fitnessis jääb nüüd ära. Saab ka seal asupaigas vehkida, kuid kuna kaardi järgi selgus, et alla kilomeetri eemal on kohalik spordihoone, käisime täna Maksiga vaatamas.

Välistrepp – kaks astet, ei mingit kaldteed. Samas 10 meetrit eemal on teine uks kohalikku vallavalitsusse ja selle ees igati uhke kaldtee. Läksin ise sisse uurima, et kuidas oleks kutil seal trennis käia. Kaks kohalikku tädi ütlesid lühidalt: “Meile ratastoolis ei saa. Kuidas te seda ette kujutate?”. Nojah, mida sellise vaimusuuruse peale väga enam öelda on…

Võrdluseks: endine maailma esikümne rammumees ja 24/7 Fitnessi omanik isand Murumets kujutas ette küll, vaatas ja noogutas tunnustavalt ning seal ei olnud kordagi mingeid probleeme. Ehk saab Maksi kunagi sinna tagasi, seniks aga tuleb midagi muud välja mõelda.

Aga mõnevõrra põrutav oli, et sedalaadi põmmpäisust kohtab veel aastal 2018.