Kuu: mai 2019

Ohoh

Eelmine kord imestasin, et selle härrasmehe eelmine kirjutis ERRis ära avaldati. Tuleb veel kord imestada.

Põhjalik ja hea materjal ning kõvasti viiteid asjadele, mida tänastel Eesti ajakirjanikel oleks kohutavalt kasulik lugeda, aga mida nad paraku mitte kunagi ei loe.  Kuni sellised asjad Eesti meedias ilmuda saavad, ei ole kõik veel kadunud. Eraldi tuleks tunnustada muhedaid ütlemisi (“Suur Prantsuse Hullus” on üsna ilus iseloomustus tolle pöörase sündmuse kohta, “Urr teab mida” on ka hea).  Kui midagi üldse ekstra välja tuua, siis on see vajadus hakata ühte ja mõistuspärast keelt tarvitama – kuni osad inimesed uuskeelt pruugivad, ei tule lõhede lappimisest ühiskonnas midagi välja.

Raamatuhoiatus: Eddy Willems, “Cyberdanger: Understanding and Guarding against Cybercrime”

Kevad on alati olnud muuhulgas ka raamatute hankimise aeg ja ühena mitmest sai soetatud ka ülalmainitud teos. Autoriks üks hollandlasest härrasmees, kellest ausalt öeldes varem väga kuulnud ei olnud – aga kuna tudengitele on ka vaja lugemismaterjali soovitada ja tutvustav tekst äratas huvi, sai see Krisost tellitud.

Alustaks positiivsest. Ladusalt kirjutatud ja kohati muhedaid isiklikke lugusid täis lektüür. Üksikute põnevate faktide osas tasus täitsa lugemist.

Negatiivne pool aga ei lase seda raamatut algajate õpikuna (milleks ta on suuresti mõeldud) soovitada. 2019. aasta raamat ei maini üldse tumeveebi, sotsiaalmeedia käsitlus on üsna minimaalne, sotsiaalmanipulatsiooni käsitletakse vähe ja viletsasti, Linuxit  mainitakse vaid möödaminnes (Kali? TAILS?) IoT-d ja mobiilindust käsitlevad osad on lahjavõitu ning avatud lähtekoodi rolli turvamaailmas ei leia sealt samuti.

See raamat on oma olemuselt pärit, no ma ei teagi, aastast 1999? Tegelikult ongi hollandikeelne originaal varem ilmunud ning karta on, et autor lasi vana rasva peal liugu. Rääkimata veel sellistest pärlitest nagu “Unix = Multics – security” ja “C is the language which is unsuitable for programming reliable systems” (vaatasin võrdluseks Wikipedia artiklit, seal seisab “C is widely used for system programming in implementing operating systems and embedded system applications.”). Selle turvaeksperdi maailm piirdub tänini veel Windowsi ja omandvaraga – muidu ei oleks midagi selle vastu, aga siis tulnuks seda otse öelda.

Seega algajatele otse lugemiseks anda ei saa (küll aga saab mõned huvitavad detailid välja nokkida ja siis neid kasutada).

Veel üks näide

… väikesest inimesest.

Teha lehelugu sellest, kuidas ühele inimesele ebameeldivat uudist teatati, ja siis kelkida “oi, ma olen kunn!”… Pole eriti sõnu.

APDEIT 30.05. Öeldakse, et üks kord ämbrisse astuda on inimlik eksimus, kaks on juba raske juhmus. Mis asi see nüüd on – Postimehest on saanud TÜ läbikukkunud praktikantide blogimiskoht? Lõpetage palun see lauristiniaad ükskord ära.

Õnnitlused soomlastele

Leijonat tegid seda jälle. Kanada pandi 3:1 kotti, Soome on jäähokikunn.

Lisaks suutsid soomlased valida europarlamenti suhteliselt tasakaalustatud esinduse (papa Torvalds valiti ka tagasi – vähemalt üks inimene uues parlamendis, kes teab natuke vaba tarkvara pointi). Eestlaste tasemeks jäi Toom, Kaljurand ja Mikser… Hea vähemalt, et “jestidvesti” seegi kord ukse taha jäeti.

Märgisaagale mõeldes

Hommikul juhtusin raadiost taas kord kuulma, kuidas keegi kodanik tollest hirmsast sümbolist jahvatas, mis olevat isegi Le Peni ära ehmatanud. Sellega seoses tuli järgmine mõte.

Kuulsin kindlast allikast (mida ma ei ütle – aga see on Eesti meedias ju tänapäeval normaalne!), et kuskil maal nimetavad sealsed paduäärmuslased enda liidrit Päikeseks. Seetõttu on tänasest igal progressiivsel kodanikul äärmiselt ebasoovitav

* päikese kätte minemine (kui see on möödapääsmatu, ei tohi kasutada päikesekreemi)
* päevitamine (vt eelmist punkti)
* “Päikest!” soovimine kõnes ja kirjas
* Korteris või majas elamine, mille katusel on päikesepaneel või mitu
* päikesekuivatatud tomatite tarvitamine
* Pantokraatori “Päike, mu päike” ja kõigi teiste sedasorti laulude kuulamine (kui raadiost tuleb, peab vahetama kanalit)
* Sun Tzu lugemine
* Soomlaste “Aurinko” limonaadi joomine

… ja veel palju muud (varsti on oodata ka vastavat eurodirektiivi). Eraldi märkus tõsistele kommunistidele: Tommaso Campanella “Päikeselinn” tuleb välja visata. See kõlab ju nagu “Mein Kampf”…

Veel üks õppematerjal

Now, prosecutor, why you think he done it?

Okay, number one, Your Honor, just look at him. [ All Laughing ] – He talks like a fag too. – [ Laughing Continues ]

And “B,” we’ve got all this, like, evidence…   (Fandom.com)

See Eesti “ajakirjanduse” pärl meenutab juba päris kõvasti peategelase kohtuprotsessi “Idiocracy” filmis.  Huvitav, et lisaks taktitunde ja üldise arukuse puudumisele puudub Eesti meedial ka õpivõime – samadesse ämbritesse astutakse ikka ja uuesti.

Katel ja tehisintellekt

Mõne aja eest laekus kutse osaleda Kultuurikatlas üritusel nimega “AI-policy or AI-policing?”. Kuna see valdkond haakub otsapidi ka ITSPEA kursuse teemadega, sai tänuga vastu võetud. Korraldajate seas oli pealegi mitu endist õpilast.

Kohale minnes tekkis esmalt tunne, et tehisintellekti osas on tünga tehtud ja tegu on hoopis ühe erakonna üritusega. Esimeseks kõnelejaks oli pealegi veel nende endine esimees, kellest meenus eelkõige hõbedane müts koos mullivanni ja seemnetega… Aga tuli tunnistada, et ilmselt oli see kogemus õpetlik olnud – igatahes suutis praegune eurodigivolinik enda rolli seekord täitsa välja kanda. Huvitaval kombel oli saalis ka paar hiina härrasmeest, kes kippusid ebamugavalt nihelema, kui üsna mitu kõnelejat negatiivsete näidetena sealseid asju (nagu nende riiklikku reputatsioonisüsteem) mainis (korra üritati ka seletada, et “seadused on igal maal erinevad”).

Natuke naljakas oli näha, kuidas alguses domineerinud poliitiline seltskond peagi vaikselt jalga lasi ja asendus sisulisema huviga tegelastega. Aga tore oli trehvata mitmeid tuttavaid, keda polnud jupp aega näinud.  Enamik programmi (eriti kaks paneeldiskussiooni) olid täitsa asjalikud (sai ka mõned mõtted õppetöö jaoks). Seega aitäh kutsumast!

Parandamise koht

… uuele valitsusele: likvideerige üks hiljutine ämber ehk lõpetage ära vastutöötamine finantskirjaoskuse levikule rahva seas. Mõtlen seda asja.

Eesti inimeste säästmisharjumused ja arusaamine rahaasjadest on keskeltläbi ikka kehvakesed (olgem ausad – ikka päris pikka aega ei olnudki väga paljudel võimalik eriti miskit kõrvale panna, hiljem aga kaotasid sisulise mõtte tähtajalised hoiused). Nagu ei saada pahatihti aru valimissüsteemist ja muudest poliitilistest aabitsatõdedest, nii on ka investeerimine päris paljudele tume maa (ja seda kipuvad aeg-ajalt ära kasutama nii kõikvõimalikud aferistid kui ka riigivõim oma sammastega).

Enda viimaste aastate kogemus aga lubab väita, et valem “Internet + LHV netipank + Balti dividendiaktsiad” töötab päris ilusti (isegi nullist alustades ja suhteliselt vähehaaval raha lisades) ning ilmselt ei ole ka veel mitmed muudki alternatiivid kaugeltki raketiteadus. Seega võiks  inimestele rohkem kala asemel õnge pakkuda – eriti olukorras, kus silmapiiril on pakutav võimalus senine II pensionisammas ise sobivalt investeerida ja lõpetada pankade nuumamine.

OK, 7% pole iseenesest ju palju ning riigil on ka kusagilt vaja raha saada. Aga praegu nihutati maksukoormus just nimelt “OÜ-tajate” pealt seaduskuulekate tavakodanike selga. Tsiteerides veel klassikuid: “Mida me siit järeldame, Watson?”

Hr X-i juhtum

Ühel maal seati ministriks hr X. Lubas viks olla ja muuhulgas ka sealse ülemuste valimise korra uurimiseks võtta.

Kohe pärast seda hakkasid aga kõik sealtmaa ajalehed kirjutama, et hr X peksab oma naist.  Ehkki keegi tunnistama tulla ei julgenud ning pr X ise väitis, et see kõik on jama, olid pea kõik sealsed tindininad ühel meelel. Eriti veel, nagu väideti, kuna sel maal olla naisepeksmine vaat et rahvuslik spordiala ja see peab lõpuks ometi ära lõppema. Kisa oli meeletu ja isegi kohalik kuninganna kohusetäitja käis ja näitas näpuga.

Hr X astus ametist tagasi. Pärast seda lõpetas ta ilmselt otsekui võluväel naisepeksmise – nagu ka tuhanded teised, kes seda väidetavalt tegid. Igal juhul olid seal maal ajalehed selles asjas hoobilt täiesti vakka ja on seda tänini. Kuna hr X enam minister ei olnud, kadus ka kogu probleem nagu nõiaväel.

(Keegi teadis ka veel rääkida, et hr X-ile ei olevat meeldinud kätel käimine. Seetõttu mõned naljakad vennikesed, kes tahtsid tema kodulinnas kätelkäimisfestivali korraldada, olla olnud tema peale hirmus pahased. Mine võta kinni.)