Lektor vs doktor

Tartu Ülikool hakkab kuuldavasti nõudma ka lektoritelt doktorikraadi.

Veel üks näide Tartus toimuvatest imelikest asjadest… Igal juhul on tegu VÄGA mööda ideega.

* Eestis tahavad kõik olla tippjuhid ja muud asjapulgad. Olen korduvalt rääkinud tudengitele lugu sellest, kuidas ühel kunagisel sünnipäeval sai juttu aetud ühe eheda merekaruga, kalalaeva kapteniga. Vana siunas: vanasti olid laeval madrused, kõik tööd said tehtud. Kurjam küll, nüüd on laeval kakskümmend projektijuhti, keegi tööd ei tee!   Nii nagu ei piisa ehitusettevõttes ühest ehitajast ja paarikümnest asjapulgast (kusagil netis on lahe pilt selle kohta), nii ei piisa ka ülikoolis ainuüksi professoritest.

* Põhiline jama tekib aga taas teadus- ja õppetöö olemuslikust vastuolust. Need kaks asja nõuavad radikaalselt erinevaid inimtüüpe. Hea teadlane on veidi flegmaatiline (ei lase end kergesti häirida), hea keskendumisvõime, analüüsioskuse ja süsteemse lähenemisega. Hea lektor (ja ka õpetaja üldisemalt) seevastu on pigem sangviiniline, isegi kergelt artistitüüp, kes suudab tajuda kuulajate reaktsioone, vajadusel improviseerida ning mis peamine, viia räägitav õpilastele kohale. Mõlemad peavad loomulikult valdama enda teemat ning suutma infot kõnes ja kirjas edastada, kuid teadur vajab rohkem kirjalikku ning lektor suulist kommunikatsioonioskust.  Jah, kindlasti on olemas inimesed, kes suudavad teha mõlemat – nagu on olemas ka väga hea lauluhäälega jalgpallurid või vabal ajal arvestatavaid maalikunstiteoseid loovad ärimehed.   Ent kõik need on erandid.  Doktorikraadi omandamine (eeldusel, et latt on normaalsele kohale asetatud) eeldab üsna tõsist teadusetegemist ning see võib osutuda komistuskiviks just sellele sotsiaalsemale tüübile. Tulemuseks on kardetavasti see, et auditooriumi ette saadetakse inimesed, kelle sealviibimine ei ole meeltmööda ei neile endile ega kuulajatele.

* Ning viimaks tuleb sellise otsusega kaasa väga selge oht viimasel ajal niigi devalveerunud kraade veelgi enam põhja lasta. Aga seda kavatseb sadu doktorante vastu võttev TÜ ilmselt nagunii (võib võrrelda potentsiaalsete juhendajate arvu vastuvõetud doktorantide omaga).

Toompeal ongi tulnukad?

Sattus kätte selline tore lektüür kui [L] Babylon 5 wiki.  Lugesin ja lugesin, kuni korraga sattus ette leht, mis kirjeldab sellist rassi nagu [L] Hurr. Seal on kirjas:

* “Ühiskonnana sallimatu, killustunud ja läbini meeste võimu all.” – tuleb tuttav ette.
* “Naissoost hurrid on ühiskonna poolt alamaks peetud ning nende põhirolliks loetakse lastekasvatamist ja meestele meele järele olemist.” – vist kah?
* “Majanduslik ebavõrdsus on tohutu – suurem osa hurridest elab suures vaesuses, olemas on väikesearvuline keskklass ning väga väike rikas eliit.” – tuttav.
* “Kuritegevus ja poliitiline korruptsioon lokkab ning suurekaliibrilised kurjategijad tegutsevad käsikäes riigivõimuga.” –  noh, kuritegevus on esialgu veel suht kontrolli all, korruptsioon aga…
* “Enamik hurre elab ülerahvastatud linnades, maapiirkondades elavad vähesed.” – kah pihtas.
* “Hurrid hindavad üle kõige rikkust, võimu ja mugavust.” – jep.
* “Nad on üpris võõravaenulikud ning saavad kõige paremini läbi endale sarnanevate rassidega.” – noneh.
* “Hurrid pole eriti vaimsed ning enamik neist ei pea usku eriti oluliseks.” – aamen!

Pagana pihta – J. Michael Straczynski kisub prohvetiks kätte.

APDEIT 30.10: [L] Nagu näha tänastest uudistest, pani JMS paraku ka kuritegevuse osas 100% täppi.

Eriline

Eesti Energia saatis kirja, teemareaks oli “elektrienergia eripakkumine”. Vastuseaadressi reale oli ettenägelikult no-reply pandud.

Aga eripakkumine oleks ju tore, praeguse elektriga sigatsemise vahepalana. Paraku sai “eripakkumise” suht edukalt välja keerata elektrihind.ee kalkulaatori pealt ning erilist ei olnud seal eriti miskit.  Ja nagu aadressirealt näha, ei ole kirja saatja üldse huvitatudki kliendiga suhtlemisest.

Suured tänud, tainad. Kui mõne aja eest sai veel kaalutud, kas hakata elektrimüüjat vahetama või ei, siis nüüd on otsus suht kindel: ükskõik kes teine peale EE.  Ja põhjuseks ei ole mitte niivõrd Eesti oludes selgelt röövellik hind, kuivõrd pika staažiga klientide idiootideks pidamine ettevõtte poolt.

Nii et… mis siin ikka muneda.  EE võib uuest aastast enda elektri endale … pistikupessa (tagasi) toppida.

Lühikatsetus: Ubuntu 12.10

Ajasin õhtupoolikul lauaarvuti ühele vabale kettajaole uue Ubuntu Quantali ja katsetasin natuke.

Esmalt live-plaadilt otsekäivitus:
* ilus lihtne taust ning suure 24-tollise ekraani puhul on ka Unity menüü suurus päris hea.
* Unity põhimenüüsse on lisandunud Amazon ning Ubuntu One Music – ehkki kumbki pole otseselt kurjast, ent Kaku arust ei ole neil nii üldkasutatavasse kohta eriti asja.
* Unity on ikka Unity ning kasutatav Ambiance-teema enda vasakul asuvate aknanuppudega sama ebameeldiv kui enne.

Paigaldus:
* Installiprotsessist on nüüd ka Ubuntul kadunud kokkuvõttev ekraan enne paigaldust (halb mõte, kettajagamisel väikese näpuvea tegemine sunnib asja otsast alustama või halval juhul tekitab suurema pahanduse), samuti ei saa enam kontosid üle tõsta.
* Kettajagude muutmise juures võiks endiselt toimida ka parem hiireklõps ja sealt avanev menüü. Kettajao muutmise nupu pealkiri on jäänud tõlkimata (Change).
* Install läheb muidu tavapäraselt sujuvalt.

Paigaldatud süsteem:
* Summaarselt: ilus,  aga veidi juhm ja pealetükkiv. Praegune Ubuntu on Linux, kes ei tea täpselt, kas tahaks olla rohkem MacOSX või ChromeOS (või Android).
* Kogu Unity peamenüü süsteem muutub mitte-ingliskeelse lokaadi kasutamisel olemuslikult mittetoimivaks (mida oli Dash’i puhul algusest peale näha).
* Kohutavalt häirib Amazoni kaubareklaam otse peamenüüs – õnneks saab selle eemaldada kas siis privaatsussätetest või pakihalduriga.
* Avatud lähtekoodiga Nouveau graafikadraiver saab üldjoontes hakkama, kuid kvaliteedi vahe on suurel ekraanil esialgu siiski nähtav. Ent üleminek NVidia omale annab ekraanile peale sisselogimist üksnes taustapildi – ilma menüüde ja ribadeta. Ei aita ka ubuntu-restricted-extras jms paigaldus. Aitab  gnome-session-fallback, mis annab ekraanile peaaegu et “vana hea” GNOME’i.
* Aga ka seal jätkub jama. Compizi aknavahetajad ei tööta. Cairo-Dock ei suuda vabaneda mustast taustapildist (ilmselt ei suudeta komposiitmehhanismi käivitada). Jne.

Rohkem ei viitsinud hetkel mängida. Kindlasti on võimalik ka uue Ubuntu peale toimiv süsteem ehitada, ent vaikimisi näib ta olevat Androidi-laadne poolkinnine ja halvas mõttes ärimentaliteedist läbiimbunud nähtus.  Õnneks on Linuxi maailmas olemas palju muid variante, mida kasutada. Seega – kui valida on Ubuntu või mõne ärivaralise asja (Windows, OSX) vahel, kasutaks seda – juba põhimõtte pärast. Kui aga on valida Ubuntu ja kasvõi Minti vahel, siis praegu on Mint selgelt sõbralikum keskkond.

Netilulla

Kuna vahepeal toimus ka suurem netikatkestus ning sellega seoses levis alguses info, et katkine kaabel oli mitte Taani, vaid Rootsi vahel, siis sai kirjutatud järgmine värss:

Kalle Kusta, Rootsi kunn
tegi paha nalja –
tõmbas Eesti netikaabli
naksti seinast välja

“Ajavad e-riiki mingit
– aru ma ei saa –
ammu aeg on paika panna
vana asumaa

Kukele see Google nüüd
ja ahju Amazon –
Läänemere idakaldal
netivaba tsoon

Meite SEBist enam kah te
sentigi ei saa –
makske vetsupaberi
või lepalehega

Pikalt mingu Päevaleht
ja samma Postimees
Delfist uttu tõmmaku
kärmelt igamees

Valimine käib teil jälle
nagu igiammu –
vallamaja ukse taga
taote marsisammu

Vahet pole, on teil Mint
Mäkk või hoopis Vista –
ii-dee-kaardi võite endal’
sinnasamma pista.”

Kulla itimehed, äkki
mõtleks mõne tunni –
karta et ei tuleks jälle
kurja Rootsi kunni…

 

Ehkki seekord oli kaabel Taanis (mis ei välista, et ikkagi Kalle Kusta pistiku kallal käis…), siis Eesti e-riigi tegelastele mõtteaineks sobib ehk ikka.  Võib-olla tasub mõelda, kui lihtne on kogu e-ühiskonda maha võtta.

Serverikatkestus

Esmaspäeva õhtupoolikul ajasid energiamehed Kaku elukohas elektrisüsteemi lolliks. Vool oli mitu tundi pooles korteris ära ja tegi muid trikke. Viie aasta vanune ning pidevalt töös olnud serverikast sai seepeale pahaseks ja otsustas ära kooleda. Hakkas viskama kord tunnis paanikasse läinud kernelit ja tegi muid jubedusi.

Jama kuipalju – enamik e-kirju käib Kakupesa kaudu ning õppematerjalid on ka suures osas siin. Vahepeal tuli GMaili kasutada, mis ausalt öeldes väga ei istunud (Kakule üldse veebipõhised meilisüsteemid ei klapi).  Õnneks olid masina kettad terved (ja ka varukoopiad olemas), midagi kaotsi ei läinud – aga tuli teha erakorraline investeering uude masinasse ning siis see ka üles panna. Vana sõber Puravik tuli jälle kord appi ja ajas välja üsna hea hinnaga Dell PowerEdge T110 II, nii et esmakordselt Kakupesa ajaloos töötab see nüüd spetsiaalse serveriraua peal. Vahe eelmise masinaga on kasvõi hääle osas tuntav – uus on peaaegu poole vaiksem. Ja see must kast näeb ka märksa cool’im välja. 🙂

Eile öösel kusagil kolme paiku sai ka konfimine valmis. Lihtsuse mõttes läks esialgu tagasi vana Ubuntu 10.04 – eks hiljem jõuab uuendada, seda toetatakse 2015. aasta kevadeni. Jupp peavalu oli Zope 2.9-ga, millel töötab siiamaani [L] Kaku Akadeemia (sobivat uuemat asja pole leidnud, igal variandil on omad hädad – võib-olla kolib tulevikus wiki peale, aga seal tekib probleem eri kursuste ja aastakäikude haldamisega). Viimaks leidus lahendus [L] siit – lisaks tuleb pärast seda muuta Zope’i instantsi runzope-käivitusskriptis Pythoni asukoht /opt/python-2.4/bin/python peale (kuna Zope 2.9 vajab Python 2.4). Ainus jupp, mida veel kohe käima ei saanud, on KakuWiki, aga sellega pole nii kiiret (seal pole töiselt hädavajalikke asju).

Õnneks on tänapäeva e-postisüsteemid suures osas sellised, et lühema katkestuse korral jäävad kirjad ootele ja kui sihtpunkt uuesti välja ilmub, tulevad kohale. Nüüd tuli aga vastata ühe hommikuga terve nädala kirjadele. Ugh.

Eesti ingliskeelne haridus

TÜ rektor rääkis sellest, et enamik Eesti kõrgharidust (magistri- ja doktoriõpe) läheb 2020. aastaks ingliskeelseks. Kakk luges, kratsis kukalt ja mõtles.

Kahtlemata on sedasorti tendentsid olemas ning põhjendusi nendele kah varnast võtta.  Avatud haridusturg. Välistudengid. Prestiižsed teadusajakirjad. ISI. Blah blah blah (ja muidugi “raha, raha, raha”). Ja et olla rektori vastu õiglane, siis sama laulu laulab väga suur osa Eesti haridustegelastest.

Aga mis on lubatud Jupiterile,  pole lubatud härjale – ehk mida võib öelda suvaline rahakeskne oravatöll, ei või öelda rahvusülikooli (nagu ta seda alati hirmsasti toonitab) värskelt valitud rektor.  Märgilise seisukohana on tegemist väga tõsise möödalasuga.  Kui selle ameti pidaja ei näe eesti keelel tulevikku, siis millest siin üldse rääkida on?

Lõppu tsiteerime jälle klassikuid: “Once you start down the dark path, forever will it dominate your destiny.” (kasutan originaalkeelt – aga õnneks on “Tähesõjad” esialgu veel eestikeelse tõlkega olemas!). Pisike suurte kõrvadega muinasjututegelane võiks isegi rektorit õpetada.

Infokoosvõime arutelu

… toimus täna Viimsis Athena hotellis.

Kokku oli toodud suur hulk Eesti spetsialiste ja asjapulki – ministeeriumidest, eri asutustest, firmadest ja mujalt. Ideeks üritada defineerida infokoosvõime ehk erinevate instantside parem koostoimimine IKT vallas.  Arutelu oli huvitav ja elav, kuid selgelt väljendus kergelt karvane  olukord.

Kui me räägime strateegilisest, aastani 2020 tehtavast plaanist, siis ei tohi anda sõna ärimeestest ühepäevaliblikatele. See oli äärmiselt hästi näha mõnda aega tagasi, kui kolledži inimesed üritasid küsida tööandjatelt, kuidas arendada õppekavasid – jõuti välja soovitusteni kaotada ära üldained ning keskenduda “poppide ja noortepäraste” kitsaste kutseoskuste arendamisele. Ja siis, kui Juku õpib kolm aastat C# programmeerijaks (või mistahes muu kommertskeele, kitsalt kutseoskuste tasemel) ning kolme aasta pärast avastab, end lõhkise küna ees (kuna C# firmapõhise tehnoloogiana on selleks ajaks juba surnud ning asendatud mõne uue popima ja noortepärasema asjaga), siis teevad tööandjad mökkmökk. Aga KES see turakas käskis Jukule C# taguda…?

C# asemel võime rääkida dBase’ist, WordPerfectist või Lotus 123-st (kas keegi mäletab veel? Need oli popid ja noortepärased siis, kui Kakk ülikoolis käis – 20 aasta eest), aga ka Foxpro’st või Silverlightist. Strateegilises perspektiivis on igasugune kitsalt firmaomane “standard” absoluutselt sobimatu selleks, et sinna midagi riigi tasemel peale ehitada – parim näide on  ActiveX-i külge takerdunud Lõuna-Korea. 20 aasta eest (rigi jaoks lühike aeg) oleks olnud esmapilgul (äriinimese mõttemalli järgi) olnud täiesti hea idee ehitada e-Eesti Borlandi firma ja Turbo Pascali peale…

Samal tasemel on kahjuks siiani suur osa Eesti ITL tegelastest. Võrdluseks: kui rääkida aastast 2020 (hetkeseisuga +8), siis võiks huvi pärast piiluda -8 peale ehk aastasse 2004. Tollased firmaomased popid ja noortepärased tehnoloogiad on päris suures osas tänaseks juba eilne päev. Mis alust on arvata, et aastal 2020 on praegused C# ja .Net üldse päevakorras? Nii nagu ei tohi teha õppekavasid tööandjate kitsa nägemuse järgi, ei tohi ammugi teha ühiskondlikku IKT arengukava sama malliga.

Veel üks märkus: mõne aja eest samamoodi arendatud riikliku tarkvara raamistiku (mis algses versioonis sätestas avatud standardid ning vaba tarkvara prioriteedi) laskis sisuliselt põhja toosama ITL seltskond (nimesid nimetama ei hakka). Ka seal oli selgelt näha, kuidas kitsa ringkonna lühiajaline ärihuvi kaalus üles Eesti riigi pikaajalise arengu.  Nüüd kisub asi kahjuks samasse suunda.

Ja veel üks asi – tõenäoliselt on aastal 2020 IKT juriidiline regulatsioon täiesti teistsugune. Võimalik on, et praegune “intellektuaalomand” on selleks ajaks täiesti maha kantud. Aga võimalik on ka, et see asendub palju drakoonilisema ja totalitaarsema süsteemiga. Küllalt julgelt võib aga ennustada, et praegune suhteline määramatus hakkab muutuma.

Kui keegi Kakult küsiks, mismoodi koosvõimet saavutada, siis mõned mõtted:
* standardsus, avatud standardid  –  iga asjapulk ei eelda enam, et tema (mõttetult kallilt ostetud) ärivaraline programm on kõigil teistel olemas ning sellega loodud faile võib kõigile aprioorselt laiali saata
* riiklike IKT teenuste (ID jms) laiapõhjaline (kaasav) arendamine – kui asi puudutab paljusid inimesi, siis on ka palju tegijaid, mitte üksnes riigihanke konkursi võitja
* ärihuvide allutamine riigi huvidele – vt eespool
* firmapõhise lukustuse (lock-in) vältimine selle kõigis vormides – puudutab nii riist- kui tarkvara kui ka teenuseid
* kodanikukeskne (versus pakkujakeskne) lähenemine – jällegi mitte nii, et sõlmitakse leping mõne rahvusvahelise korporatsiooniga ja siis vaadatakse, mismoodi too arvab teadvat, mida Eesti inimene vajab
* mõõdukas arvestamine EL protsessidega – koosvõime peaks laienema ka Eestist välja, samas ei tule kõiki eurolollusi püüdlikult kaasa teha
* jne jne.

Üritusest aga ka üks teine, meeldiv mulje. Hotellis pakuti lõunaks kanapastat – kui Kakk enda gluteenijama välja käis, siis lahendati see ilusti jooksupealt ning tehti pasta asemele kartulid. Müts maha.

TVM

Uuendasin natuke kunagise [L] Tudengite välimääraja tehnilist poolt (kodeering jne, paar pisikest asja asendasin ka ära, mis tänaseks muutunud on).  Aga erilist uuendamist see üllitis ei vajagi – testisin enda doktorandi peal, andis päris adekvaatse tulemuse.  Omal ajal lubas prof. Kõrgesaar Tartust (mitte just väga tõsimeeli) selle eest Kakule psühholoogia magistri väänata… 😀