Tartu Ülikool hakkab kuuldavasti nõudma ka lektoritelt doktorikraadi.
Veel üks näide Tartus toimuvatest imelikest asjadest… Igal juhul on tegu VÄGA mööda ideega.
* Eestis tahavad kõik olla tippjuhid ja muud asjapulgad. Olen korduvalt rääkinud tudengitele lugu sellest, kuidas ühel kunagisel sünnipäeval sai juttu aetud ühe eheda merekaruga, kalalaeva kapteniga. Vana siunas: vanasti olid laeval madrused, kõik tööd said tehtud. Kurjam küll, nüüd on laeval kakskümmend projektijuhti, keegi tööd ei tee! Nii nagu ei piisa ehitusettevõttes ühest ehitajast ja paarikümnest asjapulgast (kusagil netis on lahe pilt selle kohta), nii ei piisa ka ülikoolis ainuüksi professoritest.
* Põhiline jama tekib aga taas teadus- ja õppetöö olemuslikust vastuolust. Need kaks asja nõuavad radikaalselt erinevaid inimtüüpe. Hea teadlane on veidi flegmaatiline (ei lase end kergesti häirida), hea keskendumisvõime, analüüsioskuse ja süsteemse lähenemisega. Hea lektor (ja ka õpetaja üldisemalt) seevastu on pigem sangviiniline, isegi kergelt artistitüüp, kes suudab tajuda kuulajate reaktsioone, vajadusel improviseerida ning mis peamine, viia räägitav õpilastele kohale. Mõlemad peavad loomulikult valdama enda teemat ning suutma infot kõnes ja kirjas edastada, kuid teadur vajab rohkem kirjalikku ning lektor suulist kommunikatsioonioskust. Jah, kindlasti on olemas inimesed, kes suudavad teha mõlemat – nagu on olemas ka väga hea lauluhäälega jalgpallurid või vabal ajal arvestatavaid maalikunstiteoseid loovad ärimehed. Ent kõik need on erandid. Doktorikraadi omandamine (eeldusel, et latt on normaalsele kohale asetatud) eeldab üsna tõsist teadusetegemist ning see võib osutuda komistuskiviks just sellele sotsiaalsemale tüübile. Tulemuseks on kardetavasti see, et auditooriumi ette saadetakse inimesed, kelle sealviibimine ei ole meeltmööda ei neile endile ega kuulajatele.
* Ning viimaks tuleb sellise otsusega kaasa väga selge oht viimasel ajal niigi devalveerunud kraade veelgi enam põhja lasta. Aga seda kavatseb sadu doktorante vastu võttev TÜ ilmselt nagunii (võib võrrelda potentsiaalsete juhendajate arvu vastuvõetud doktorantide omaga).
Mul on tunne, et siin on tegu lihtsalt ühe kavala kärpega. Just mõnda aega tagasi raadiost kuulsin, et inimesi siiski lahti ei lasta, aga nendega, kellel doktorikraad puudud, jätkatakse “teistel lepingulistel alustel”. Ma täitsa kujutan ette, kuidas hiljem öeldakse, et tõstsime lektorite palka, samas jättes mainimata, et lektoreid vähendati. Lisaks, tõenäoliselt hakkavad paljud doktorikraadita endised lektorid vähema palgaga enam-vähem sama tööd, mis enne.
Suht võimalik. Egas midagi, mõned teised kõrgkoolid saavad ehk paar asist inimest juurde… Aga sedasorti kärpekava olukorras, kus erasektor niigi kõrgkoole tühjaks tõmbab, on pehmelt öeldes lühinägelik.
Huvitav postitus.
Nõustun kirjutaja arvamusega, et selline reegel ei tule Ülikoolile, üliõpilastele ega haridusele kasuks. Peamise põhjus minu jaoks on, et Ülikool lihtsalt limiteerib enda võimalusi. Ei ole asjaga kursis, aga kahtlen et Eestis on (juba) piisavalt doktori kraadiga inimesi, et kõik vajalikud lektorite kohad hea tasemega inimestega täita.
Saaksin aru kui lektoreid oleks külluses ja antud muudatus viidaks sisse, et lisaks heale antavale haridusele garanteerida lektorite piisav akadeemiline haridus/kogemis. Kui aga nõude jõustudes tekib olukord, et näe peame võtma, kuna kedagi paremat ei ole, siis on probleem selge.
Viimasest alapunktist kostuv väide, et rohkem võrdub kehvem, ei nõustuks sellega ilmtingimata. Ei tea küll mis suhtarvudest kirjutaja räägib, aga ise teen doktorit Saksamaal ja 5-10 doktoranti professori kohta on tavaline nähtus. Selge, see et kui oleks vähem, saaks iga doktorant rohkem tähelepanu ja juhendamis, aga tihti kehtib ka ütlus, et mitu pead on mitu pead.
Meelis: mul endal on neid TLÜ-s neli (lisaks väiksemad juhendamised) ja suurema numbri korral kardaks küll, et kvaliteet kannataks. Minu IT Kolledži lõputööde rekord on 8 juhendatud lõpetajat ühe sessiooniga ning ka see oli üsna hardcore. 8 doktoranti? Ma kardan küll, et see eeldab kas täiesti fenomenaalselt võimekat juhendajat (eeldan, et professor/dotsent ei tegele ainuüksi juhendamisega) või siis kvaliteedinõuete mõningast “ümbervaatamist”.
Mitme pea all pead ilmselt silmas doktorantide omavahelist koostööd? Kahtlemata käib see asja juurde (minu omad teevad seda üsna aktiivselt – kirjutavad artikleid jne), aga see ei asenda siiski juhendaja aktiivset rolli.
Minu arvates on lektori koht suurepärane võimalus hoida doktoranti ülikooli küljes, võimaldada talle õpetamispraktikat ja kerget palka, ikka selleks, et professoritele järelkasvu ka kasvatada. Kui see nüüd ära kaob, khmm, ma arvan, et need doktorandid lähevad annavad krõpsti järelkasvu erasektorile või riigiastutustesse…
Oudekki: nõus.
Meelisele veel: doktorantide võimalik arv sõltub ilmselt ka mitmetest muudest teguritest. Täitsa võimalik (ma ise ei tunne Saksamaa akadeemilisi olusid eriti), et professor suudab seal edukalt 10 doktoranti juhendada – aga sel juhul on tal tõenäoliselt a) mõistlik muu koormus, b) isiklik kindlustunne tenuuri ehk tähtajatu töölepingu näol ning muidugi c) üksainus töökoht.
Eestis on viimase kümnendi jooksul samuti üritatud võtta suund selele, et “akadeemikud” töötaks vaid ühel töökohal (selleks on peamiselt kasutatud igasugu piiranguid töölepingutes stiilis “konkurendi juures töötamine on keelatud”) – ent erinevalt arenenud riikidest on sageli unustatud ära inimväärne palgatase. Tõsi, pikkamööda on olud paranenud, ent Eestis kuulub ainult enda põhikohal töötav vanemõppejõud/teadur (doktorikraadiga) toimetulekult enamasti ühiskonna keskosa alumisse poolde (mitmele nn keskklassi definitsioonile enamik vastata ei suuda) ja nooremad õppejõud-teadurid selgelt üsna alumisse ossa (üksik noor inimene tuleb toime, pere loomine tähendab kas kiiret spurti doktorikraadi poole või sagedamini siirdumist ärisfääri). Lisagem siia veel lühikesed töölepingud (vahepeal olid minu lepingud kolmeaastase perioodiga) ning tulemuseks ongi, et Eestis rabavad väga paljud akadeemilised inimesed vähesegi “puhvri” tekitamiseks tänini mitmel kohal või siis vähemalt mitmete projektide peal. Võimalik, et sealt ka see vahe.
Oudekki: kui nüüd mõtlema hakata, siis kas järelkasvu n.ö. praktika jaoks ei ole siiski assistendi/(noorem)teaduri kohad? Lektorid on vist pigem ikkagi “valmis” õppejõud, kelle käest erinevalt dotsendist ei saa paralleelset teadusetegemist nõuda.
Ilmselt mõtlesid pildina seda -> http://www.upload.ee/image/46929/VASJA.jpg
Kris: jah. 🙂
Ja siin on professori positsioon tähtajatu, palk on hea ja tööaeg ei ole määratletud. Selge see, et professor ei tegele ainult teadustööga (enamasti isiklikult ei jõua nad suurt midagi uurida, rohkem ideede genereerijad ja doktorite suunamine), juurde tuleb õppetöö, bürokraatia, doktorantidele rahaliste vahendite kindlustamine ja nii edasi.
Vahetevahel on professoritel ka oma firma, aga see on vist rohkem erand kui reegel ja sedagi peaksid nad vabast ajast majandama (samas on tööaeg reguleerimata 🙂 ).