Infokoosvõime arutelu

… toimus täna Viimsis Athena hotellis.

Kokku oli toodud suur hulk Eesti spetsialiste ja asjapulki – ministeeriumidest, eri asutustest, firmadest ja mujalt. Ideeks üritada defineerida infokoosvõime ehk erinevate instantside parem koostoimimine IKT vallas.  Arutelu oli huvitav ja elav, kuid selgelt väljendus kergelt karvane  olukord.

Kui me räägime strateegilisest, aastani 2020 tehtavast plaanist, siis ei tohi anda sõna ärimeestest ühepäevaliblikatele. See oli äärmiselt hästi näha mõnda aega tagasi, kui kolledži inimesed üritasid küsida tööandjatelt, kuidas arendada õppekavasid – jõuti välja soovitusteni kaotada ära üldained ning keskenduda “poppide ja noortepäraste” kitsaste kutseoskuste arendamisele. Ja siis, kui Juku õpib kolm aastat C# programmeerijaks (või mistahes muu kommertskeele, kitsalt kutseoskuste tasemel) ning kolme aasta pärast avastab, end lõhkise küna ees (kuna C# firmapõhise tehnoloogiana on selleks ajaks juba surnud ning asendatud mõne uue popima ja noortepärasema asjaga), siis teevad tööandjad mökkmökk. Aga KES see turakas käskis Jukule C# taguda…?

C# asemel võime rääkida dBase’ist, WordPerfectist või Lotus 123-st (kas keegi mäletab veel? Need oli popid ja noortepärased siis, kui Kakk ülikoolis käis – 20 aasta eest), aga ka Foxpro’st või Silverlightist. Strateegilises perspektiivis on igasugune kitsalt firmaomane “standard” absoluutselt sobimatu selleks, et sinna midagi riigi tasemel peale ehitada – parim näide on  ActiveX-i külge takerdunud Lõuna-Korea. 20 aasta eest (rigi jaoks lühike aeg) oleks olnud esmapilgul (äriinimese mõttemalli järgi) olnud täiesti hea idee ehitada e-Eesti Borlandi firma ja Turbo Pascali peale…

Samal tasemel on kahjuks siiani suur osa Eesti ITL tegelastest. Võrdluseks: kui rääkida aastast 2020 (hetkeseisuga +8), siis võiks huvi pärast piiluda -8 peale ehk aastasse 2004. Tollased firmaomased popid ja noortepärased tehnoloogiad on päris suures osas tänaseks juba eilne päev. Mis alust on arvata, et aastal 2020 on praegused C# ja .Net üldse päevakorras? Nii nagu ei tohi teha õppekavasid tööandjate kitsa nägemuse järgi, ei tohi ammugi teha ühiskondlikku IKT arengukava sama malliga.

Veel üks märkus: mõne aja eest samamoodi arendatud riikliku tarkvara raamistiku (mis algses versioonis sätestas avatud standardid ning vaba tarkvara prioriteedi) laskis sisuliselt põhja toosama ITL seltskond (nimesid nimetama ei hakka). Ka seal oli selgelt näha, kuidas kitsa ringkonna lühiajaline ärihuvi kaalus üles Eesti riigi pikaajalise arengu.  Nüüd kisub asi kahjuks samasse suunda.

Ja veel üks asi – tõenäoliselt on aastal 2020 IKT juriidiline regulatsioon täiesti teistsugune. Võimalik on, et praegune “intellektuaalomand” on selleks ajaks täiesti maha kantud. Aga võimalik on ka, et see asendub palju drakoonilisema ja totalitaarsema süsteemiga. Küllalt julgelt võib aga ennustada, et praegune suhteline määramatus hakkab muutuma.

Kui keegi Kakult küsiks, mismoodi koosvõimet saavutada, siis mõned mõtted:
* standardsus, avatud standardid  –  iga asjapulk ei eelda enam, et tema (mõttetult kallilt ostetud) ärivaraline programm on kõigil teistel olemas ning sellega loodud faile võib kõigile aprioorselt laiali saata
* riiklike IKT teenuste (ID jms) laiapõhjaline (kaasav) arendamine – kui asi puudutab paljusid inimesi, siis on ka palju tegijaid, mitte üksnes riigihanke konkursi võitja
* ärihuvide allutamine riigi huvidele – vt eespool
* firmapõhise lukustuse (lock-in) vältimine selle kõigis vormides – puudutab nii riist- kui tarkvara kui ka teenuseid
* kodanikukeskne (versus pakkujakeskne) lähenemine – jällegi mitte nii, et sõlmitakse leping mõne rahvusvahelise korporatsiooniga ja siis vaadatakse, mismoodi too arvab teadvat, mida Eesti inimene vajab
* mõõdukas arvestamine EL protsessidega – koosvõime peaks laienema ka Eestist välja, samas ei tule kõiki eurolollusi püüdlikult kaasa teha
* jne jne.

Üritusest aga ka üks teine, meeldiv mulje. Hotellis pakuti lõunaks kanapastat – kui Kakk enda gluteenijama välja käis, siis lahendati see ilusti jooksupealt ning tehti pasta asemele kartulid. Müts maha.

5 kommentaari postitusele “Infokoosvõime arutelu”

  1. MP ütleb:

    Mis küsimusi seal täpsemalt tõstatati? Missugused olid argumendid, millega nende lahendusi valesse suunda üritati kallutada?

  2. Kakk ütleb:

    Eks põhiidee on erinevad instantsid koos toimima saada – aga nagu juba ütlesin, seni kuni Eestis valdab ühepäevaliblika mõtteviis ja üksikute firmade kasumist kaugemale ei nähta, ei muutu eriti midagi. Mõningase info leiab veebist siit: http://infoyhiskond.eesti.ee/eesti-infouhiskonna-arengukava-2020

    Aga kui muidu asjalikud inimesed ei saa hästi isegi avatud andmete ja avatud standardite vajalikkusest aru (vabast tarkvarast rääkimata), siis on seis sant. Mõnele ärimehele on taktikaliselt kasulik MS või mõne muu suurfirma ahtrisse pugeda ja see, et ta sellega terve riigi koosvõime torust alla laseb, teda ei huvita. Teine suur argumentidekomplekt on kokku võetav kahe sõnaga: “ei viitsi”. Adminnid ei viitsi taristut uue asja peale üle viia ning lõppkasutajad ei viitsi uusi asju õppida – see, et nii jäädakse strateegiliselt ilma märkimisväärsest kokkuhoiust, neid ka ei huvita.

    Niipaljukest vist õnnestus rahvale kohale viia, et tarkvara valimine peaks käima võrdsetel alustel, s.t. valida tuleks omadustelt parem lahendus, mitte see, mis ainsana toetab mingisugust kinnist andmeformaati. Seega avatud failivormingute vajadusest saadi isegi aru.

    Aga siiski olen selle arengukava osas veidi pessimistlik. Võib teha üht kahest – saavutada asjalik arengukava ja koosvõime või suurfirmade kohalikke müügimehi mängida. Mõlemat korraga ei saa.

  3. Heiko ütleb:

    Ma ütleks, et ega see vana koosvõime raamistik väga pidune polnudki (mäletan, et pidin kooli ajal kohustuslikus korras kahele peatükile kriitikat tegema – standardid ja tehnoloogiad). Pigem ma näen probleemi selles, et selgitaks välja, miks praegu kirjas olev ei ole hästi toiminud… tehniline koosvõime tegelikult avalikus sektoris suhteliselt laabub (ei ole eriti vaidlusi teemal, kuidas andmeid vahetada)… pigem takerdub asi ikkagi sisu inimeste vahele või nende üksteise vääriti mõistmisele.
    Kui ma nüüd eelmist kommentaari loen, siis välgatas, et see “ei viitsi” on vist see, mis kirstunaelaks on saanud… arendajad ei viitsi igaühega spetsiaalselt tegeleda ja sestap on lihtsam teha alati X-tee ja kui vähegi võimalik, siis “loosely coupled”, mis on tegelt täitsa ok … kuid sisu inimesed (+ juristid) “ei viitsi koostööd teha” sest mingit tulu (isiklikku või oma asutusele) sellest ei nähta ja midagi paremaks ei lähe ja vastu näppe antakse ainult andmekaitse poole pealt, kui natuke eksid… koosvõime poolelt keegi präänikut ei anna.
    Ja nii saavadki kirja ja tehtud need kohad, kus ITLi asutusel on lootus “natuke” krõbisevat taskusse pista. Sest nemad selle krõbiseva nimel viitsivad.

  4. Kakk ütleb:

    Heiko: nojah, arusaadav. Aga siis ei ole eriti mõtet selliseid asju teha, sellelt pinnalt koosvõimet ei teki.

  5. Heiko ütleb:

    Me oma laudkonna ühes arutelus jõudsime ka sinna, et kuna asutused ei ole motiveeritud koostööd tegema (mis muu see organisatoorne koosvõime on?), siis vist võiks ümbermõtestada organisatsioonide jaoks koosvõime hoopis “koostahteks” – minu 8 aastat avalikus sektoris on olnud üks lõppematu näidete joru sellest, kuidas igas riigiasutus ajab oma asja ja mitte midagi rohkemat. No ei taheta (ja eks ma pean endale ka kohati tuhka pähe raputama) ja kõik.