AK-s viimasel tööpäeval

22.03.2013

Käisin täna TTÜ IT-majas ühel seminaril. Vanasti nimetati seda maja AK-ks ehk arvutuskeskuseks ning seal möödus suurem osa Kaku õpingutest ja ka kaheksa esimest tööaastat (suurem osa veel paralleelselt õpingutega). Nüüd aga kolib informaatikainstituut mõnisada meetrit eemale uude suurde õppehoonesse. Kõik kohad olid täis pappkaste ja ringisebivaid vanu kolleege.

Seminar toimus ruumis 118. 15 aasta eest (raske uskuda…) töötas Kakk sealsamas kõrval 117-s ja üritas õppejõuameti kõrval omaaegset rehabilitatsioonitehnoloogia laborit vedada (sellest on natuke pikemalt kirjutatud [L] siin). 118 oli tegelikult ka meile arvutiklassiks eraldatud, ent seda ära sisustada kahjuks ei õnnestunudki – enne sai 2002. aastal jõud otsa.

Päris huvitav tunne oli. Oleks omal ajal Eesti haridus- ja teadusmaastikul natukene inimväärsemad olud olnud, saanuks Eesti puuetega inimeste jaoks palju enam ära teha ja praeguseks võinuks TTÜ-l olla üks omanäoline uurimisasutus (millega tänase seisuga saaks  Euroopast ilmselt nii feimi kui raha). Kahjuks läks aga teisiti.  Teisalt ei ole ka põhjust kahetseda sellele järgnenud TLÜ-sse ja kolledžisse sattumist. Mine võta kinni…

Rebaselaul anno 1990

12.02.2013

1990. aastal tuli TTÜ TI-eriala (majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise automatiseerimine.. ugh) III kursusel korraldada traditsiooniliselt I kursuse vastuvõtt ehk rebasepidu. Tavapärase retsimise asemel sai tehtud natuke inimlikumaid asju (ehkki rebasevande andmiseks ladusime terve rühma kenasti suurde kuhja, suured poisid alla- ja väikesed tüdrukud ülespoole. Vandes olid punktid nagu “Tõotan mitte tarvitada printerites kemmergupaberit” jms). Üks meeldejäänud asi oli aga rebaselaul, mille esitas rebaste segakoor Raekoja platsis ning hiljem uuesti ka peol. Laulu viisiks on “Põdra maja”, teksti autorit võite ise kolm korda arvata.

Sõnaseletused:
* AK – TTÜ arvutuskeskus, praegune IT-maja Raja tänaval.
* TI – see eespoolmainitud koleda nimelohega eriala. Suupärasemalt infotöötlus, praegu on sellest saanud äriinfotehnoloogia.
* Refrään koosneb enamikus tollal levinud programmeerimiskeelte ja rakendustarkvara nimedest.

Laul sai sihuke:

Rebane kord õhinal
AK majja sisse lippas
Pühalikult tõotas ta –
hakkan õppima!

R: BASIC, BASIC, Turbo C
Publisher ja Symphony
Pascal, FORTRAN, AutoCAD –
Elagu TI!

Teisel kursal ikka veel
arvutites uurib-puurib
ikka kindel on veel meel –
õppima veel peab!

R:

Aga jõuab kolmas kurss,
jalad seina peale viskab –
kuradile kõik see jurss,
olen juba boss!

R:

Neljandamal koolis tukub,
viiendalgi on ta kuss,
diplomiga pähe kukub –
olen loll kui suss!

R:

Üks lugu Norramaalt

04.11.2012

Veel üks ammune lemmik – [L] “Norra ööbik” Sissel Kyrkjebø ning tema “Blod i brann”. Ma ei teagi, kuidas oleks täpne tõlge – otse oleks “Veri tules”, ent eestikeelne väljend oleks “keev veri”.  Tekstist saab aimu, et tegu on ilusa ja kurvavõitu armastuslooga – ent kahtlemata on tegu ülimalt kauni meloodiaga, ühe parima naishäälega viimase sajandi jooksul ning lisaks ka väga hea seadega (eriti tasemel on suupillipartii).

Aga pühendus läheb Kaku taani õele Vitale (kes muide on koos oma mehega varsti esimest korda Eestisse tulemas, Kakk on Taanis korduvalt käinud) ja hispaania vennale Victorile. Norras Beitostøleni lähedal Grønoleni talus toimub juba aastakümneid igal aastal Norra Lionsi korraldatav rahvusvaheline puuetega noorte spordi- ja puhkelaager – Kakk on üks väheseid osalejaid, kes on seal kaks korda käinud (1993 ja 1994; tavaliselt tagasi ei kutsuta). Vita oli seal personali liige ning Victor 1994. aasta suvel osaleja.  Kummaline, kuidas võib mõnede inimestega kahe nädala jooksul niimoodi kokku kasvada – aga ju siis vaadati ülaltpoolt, et Kakul päris õde ei ole, tuleb juurde pookida.

Miks just see lugu – laagris käisime bussiekskursioonil Lillehammeris. Kakk nägi poes Sisseli kassetti (“Soria Moria”, kus ka see lugu peal on), ostis kohe ära ja reklaamis teistele ka. Victor oli hirmsat moodi sillas ja käias enda CD-d pärast terve laagriaja…

Kuluvad kuluvad kuluvad

21.09.2012

Oli kunagi poiste seas selline hüüdlause. Täiesti grammatiline kusjuures – kuluvateks nimetati ehtsaid, kandmisel heledamaks minevaid teksapükse, vastandina omaaegsele “Sangari” toodangule (mida tögati ka “Sangleriteks”, päris kuluvatemargi Wrangler parafraasina). Kuluvad on kuluvad. Ja kuluvad kuluvad aja jooksul kuluvad.

Kakk on vanast ajast peale teksainimene (+ T-särk ja nahktagi – tõsi, nõuka-ajal olid ka need tegelikult haruldused), pole aga eriline moegurmaan kunagi olnud ja käis hea meelega ka Sanglerites. Esimesed päris kuluvad aga tõi kingituseks Hea Soome Onu (kes tollal ilmselt igas eesti peres aeg-ajalt käis, igas peres oma muidugi), “Falmersid” olid. Margiteadlikkus Kakule külge ei hakanud, küll aga fakt, et Falmersid elasid üle päris mitu paari paralleelseid Sanglereid, kvaliteedivahe oli küll.

Vahepeal käis Kakk väga mõnuga Cartini teksades, mis olid odavad ja täiesti normaalse kvaliteediga. Siis aga pandi see äri kinni ning igal pool hakkasid üha enam silma vaid igat sorti poosed püksid (kunstkatkised, kunstmäärdunud, kunstkottis, kunstpaljatagumikulised ja mis iganes veel – “kunsti” all pean silmas, et mainitud omadus oli tootjate poolt teadlikult tekitatud).  Korralikku klassikalist kuluvat ei paistnud eriti enam olevatki (OK, väga pingsat jälitustööd kah ei teinud).

Eelmisel nädalal selgus, et kapis on alles veel kahed enam-vähem käimiskõlbulikud kuluvad.  Tuli minna poodi – seekord tekkis mõte proovida, kas itimees saab tänapäeval oma püksid ka netist kätte. Väikese otsimisega leiduski selline vahva koht nagu [L] Jeans America, hoopiski teispool lahte. Huvitaval kombel lahterdub neil Eesti transporditingimuste osas Soomega võrdsesse rubriiki (ilmselt on see ennustatud “Lõuna-Soome” nüüd siis käes). Suurema ostu puhul ei taheta saatmise eest raha ka, kui uksele-saadetise asemel postipakk valida.

Ostmine käis kähku (U-kaart on endiselt abiks leiutis) ja kolm paari Levi’s 501-sid lendasid üle lahe Laagri postkontorisse viie päevaga. Ehk oleks midagi sarnast leidnud ka Eestist ja võib-olla ka tiba soodsamalt, aga katse osutus üldiselt edukaks, kuluvad on ausad ja istuvad hästi (ning ehk käivad kunagiste Falmersite kombel kah kauem kui mingid ersatsimad kehakatted).  Huvitava detailina leidsin kusagilt veebist, et ka Steve Jobs olla todasama klassikalist malli eelistanud.

Tjah, aga Falmersite ajaga võrreldes on ikka üht-teist muutunud küll. 🙂

Itimehed omavahel

29.08.2012

Õppeaasta alguse puhul (täna oli kolledžis avaaktus) meenus üks kunagine juhtum ülikooliajast (vist 2. kursuselt).

Kakk (kes siis veel Kakk ei olnud) läks koos grupivennaga Kopli majja (kunagine majandusteaduskonna hoone) loengule. Koridoris põikas sõber va kullakambrit külastama, Kakk jäi koridori ootama. Välja tulles arenes järgmine kahekõne:

* Kakk: “Noh, kas oli do while not End Of File?”
* Grupivend: “Mkmm. End Of Block.”

Oligi kõik öeldud.

Üks laul

10.03.2011

… jällegi nendest, mis on juba kaua aega olulised olnud.

Eagles’i mehe Don Henley “Heart of the Matter” kahes eri variandis – [L] 2000. aasta live-esitus Dallases on parem kui stuudiovariant (seda ei juhtu eriti tihti). Võrdluseks aga veel soojem ja südamlikum [L] unplugged-versioon.

Ilus laul ja üks parimaid senikohatud tekste.

Veel üks ilus lugu vanadest aegadest

14.05.2009

“Over The Top” on südamlik filmilugu rasketest valikutest, tugevatest meestest nng ühe isa ja poja taaskohtumisest. Sylvester Stallone’i vist parimaid rolliesitusi.

Aga pealkirjas mõeldud laul on filmi üks peateemasid: [L] “Meet Me Halfway”, Kenny Logginsi  esituses. Teksti leiab näiteks [L] siit.

Ilus, lihtne ja romantiline. Jälle üks neist meloodiatest, mida ei saa aastaid peast välja.

Krantsiga kärutamas

21.04.2009

Nädalavahetuse nohu oli ikka veidi kimbutamas, aga kuna värske treeningplaan kirjutas ette jätkuva võhmatrenni, siis tuli  õhtul jälle Krantsi seljas kondama minna.

Esmalt läbi Veskimöldre Harku mägedesse, ratta mäesõiduomadusi proovima. Need olid igati head, aga tasakaal ja rattatunnetus pole veel need, mis vanasti – igatahes läks korda paar korda juurikate otsas käpuli käia. Aga muidu oli turnimine päris mõnus ja ratas pidas kenasti.

Siis läbi Glehni pargi Mustamäe nõlvale. Nii Harkus kui Nõmmel oli metsas jooksvaid-sõitvaid-keppkõndivaid kodanikke nii paksult, et selle järgi otsustades pole Eesti rahval küll liikumisvaegusega probleeme. Ronisin Vanaka kandi liivakünkaid pidi ja tulin vimaks Rahumäe kaudu Hiiule koduseid paiku kaema.

Enne veel sai sõber Vahuri aia tagant mööda sõidetud ja kurdetud, et näe, nüüd peab ilma mootorita ringi kärutama (uue tsikliga on erinevaid asjaajamisi, aga hooaeg on juba peal…).  Seejärel Hiiule ja lapsepõlveradasid külastama.

Hiiu metsa all sai kunagi kõvasti suusatatud ja rattaga rallitud. Meil oli ühes sõjaaegses kaevikus isegi hirmvinge krossirada, kus kõik sellid ratastega kimamas käisid.  Proovisin nüüdki, päris mõnus oli. Natuke krossitatud, suund ringiga läbi Pääsküla raba Kivimäe karjääri. Omaaegsed vägevad suusanõlvad olid üsna madalateks kahanenud, aga noorematel on siin talvel ilmselt praegugi lõbu laialt.

Teel trehvasin omaaegset naabermaja tüdrukut, kellega kunagi algul üsna kõvasti nagistatud sai, aga viimaks saime üsna normaalselt läbi. Nüüd oli päris vahva üle pika aja jälle näha ja juttu ajada.

Kivimäelt viimaks suund kodu poole. Plaanis ettenähtud kaks tundi tuli uhkelt täis.

Kummitav lugu

06.04.2009

Eesti lugude teema järjena leidsin Tuubist veel ühe pikaajalise lemmiku – Valdo Randpere poolt Viivi Luige sõnadele loodud loo “Väljas on veebruar”. Ja seda kahes üsna erinevas esituses.

* Randpere koos Alenderiga –  ühtaegu mehine ja lüüriline, omaaegne malevalaul üsna ehedas kuues (1982. aasta videoga). Väga ilus naturaalne kitarripartii ja huvitava kooskõlaga hääled.

* Ilona Aasvere ja Leila Miller – kõvasti hilisem, naiselik uusversioon. Tiit Kikase lihvitud arranžeering ja saund, aga lauluosa on samavõrd ilus ja loomulik. Lõpuosa on küll huvitav, aga mõjub lüürilise laulu sabas võõralt.

Seda lugu on kuuldud veel teisteski duettides (Tajo Kadajas ja Jassi Zahharov, Tajo Kadajas ja Kait Tamra).  Lihtne lugu, aga ometi on seda uskumatult raske peast välja saada.  Ning  ka see lugu toob mälestusi.

Üks vana lemmik

30.03.2009

Leidsin oma pikaajalise lemmikloo ka viimaks YouTube’ist (kahjuks küll ilma videota, ainult audio).

See lugu on olnud lemmikuks sellest peale, kui ta 80-ndate keskpaigas välja tuli ja nii on ta aja jooksul enda külge üksjagu mälestusi korjanud – enamasti häid, mõned vähem head ka seas.  Muuhulgas meenub selle omaaegne räme solkimine 2 Quick Starti poolt ajuvaba tümaka lisamise teel ning Sulliwan Unpluggedi reaktsioon sellele – ühel kontserdil teadustati loo originaalitruu kaveri  ette “Järgmise looga soovime me persse saata mehe nimega P. Paulus”.  😛  Ka ise on seda eri paigus ja seltskondades mängitud (loodetavasti suht originaalilähedaselt).

Aga praegu paarkümmend aastat hiljem kuulates tundub ta endiselt uhke. On juba tase omaette võtta sellise meistri nagu Eric Claptoni lugu ja teha see eestikeelse kaverina originaalist parem.  Claptoni variant on kolmeminutiline pehme kantriballaad (ja sellisena väga hea),  Rock Hotel tegi sellest procolharumliku kuueminutilise teose kahe vaheosa, kahepoolse (Kappel + Põldroo)  üliuhke soologa (kuuldavasti ehitati loos kasutatud hammondorel siinsamas Eestis) ja vägeva kitarri-coda‘ga.  Kindlasti on tegu bändi parima looga läbi aegade.

Mälestused tungivad peale…