Käisin täna TTÜ IT-majas ühel seminaril. Vanasti nimetati seda maja AK-ks ehk arvutuskeskuseks ning seal möödus suurem osa Kaku õpingutest ja ka kaheksa esimest tööaastat (suurem osa veel paralleelselt õpingutega). Nüüd aga kolib informaatikainstituut mõnisada meetrit eemale uude suurde õppehoonesse. Kõik kohad olid täis pappkaste ja ringisebivaid vanu kolleege.
Seminar toimus ruumis 118. 15 aasta eest (raske uskuda…) töötas Kakk sealsamas kõrval 117-s ja üritas õppejõuameti kõrval omaaegset rehabilitatsioonitehnoloogia laborit vedada (sellest on natuke pikemalt kirjutatud [L] siin). 118 oli tegelikult ka meile arvutiklassiks eraldatud, ent seda ära sisustada kahjuks ei õnnestunudki – enne sai 2002. aastal jõud otsa.
Päris huvitav tunne oli. Oleks omal ajal Eesti haridus- ja teadusmaastikul natukene inimväärsemad olud olnud, saanuks Eesti puuetega inimeste jaoks palju enam ära teha ja praeguseks võinuks TTÜ-l olla üks omanäoline uurimisasutus (millega tänase seisuga saaks Euroopast ilmselt nii feimi kui raha). Kahjuks läks aga teisiti. Teisalt ei ole ka põhjust kahetseda sellele järgnenud TLÜ-sse ja kolledžisse sattumist. Mine võta kinni…