Lootuse festival

Kakk käis  “skandaalset usujuhti” kuulamas (elagu eesti meedia!). Tegelikult muidugi mitte ainult isand Grahamit – aga igatahes tasus minna küll.

Poleks arvanud, et sedalaadi üritus maikuu lõpus laupäeva õhtul Saku suurhalli täis tõmbab (saalis oli üksikuid vabu kohti, see-eest aga seisis hulk rahvast taga püsti).  Ja lõpus kogunes ette Frankliniga koos palvetama selline rahvahulk, keda pole näinud 80-ndate lõpust saati, kui kirik siinmail in oli.

Mis oli veel väga hea, oli muusika – ja seda oli palju. Matis Metsala bänd (tervitused siinkohal vanadele tuttavatele Jormale ja Ahtole, vanale Puravikule muidugi kah) kandis põhiraskust ja andis igati hea esituse – nii alguses ooperilaulja Helen Lokutat kui pärast Rebecca Kontust ja Tallinna Gospelkoori saates. Suur ühendkoor, mis esitas paar tõeliselt vinget lugu (koos sama bändiga).  Ameerika abielupaar, kes laulis ühe laulu vist parimas eesti keeles, mida (keelt ennast mittevaldavate)  jänkide suust kuuldud on (häälte poolest meenutasid päris kõvasti omaaegset itaalia tähepaari Al Banot ja Romina Powerit).  Eesti kristliku poprocki esinumber Crux (muusikastiililt kuhugi  Smilersi kanti).  Imekitarrist Dennis Agajanian, kes armeenia nimest hoolimata nägi välja nagu ristand Ritchie Blackmore’ist ja arhetüüpsest paksust, suure sombreeroga mehhiko bandiidist ning tegi naturaalkitarriga uskumatuid asju (lisaks laulis ka – lauluoskus oli korraliku kantrimehe oma, kitramäng aga virtuoositase). Ja muidugi tõmbenumber, USA kaasaegse kristliku muusika tipptegija  Michael W. Smith,  kes kuulub Kaku lemmikute hulka juba pikka aega (stiililine paralleel võiks olla Bryan Adamsi meloodiline rokk või kohati ka Michael Boltoni valge soul).

Seega võiks soovitada homme õhtul Saku suurhallist läbi astuda.  Kes ka midagi muud ei saa,  saab vähemalt korraliku tasuta muusikaelamuse.

APDEIT 31.05 – kui eile mängis W uuemaid lugusid, siis täna tuli ehe hitisadu. Ilmselt kõige parem oli laivis ära kuulda [L] Healing Rain. Rahvas oli pöördes ja üsna õigusega.

Läbi valu diplomi poole

Kaelaga on endiselt sant lugu, trenni pole saanud peaaegu üldse teha (ainult vahepeal jalgratast, aga siis keeras asi jälle hullemaks). Aga ega olümpiakomitee treenerieksamid sellest ei küsi – kaks korda aastas neid tehakse ja aega eriti liigutada ei anna. Seega oli täna kavas esmalt teooriatesti tegemine Pirital (20 küsimust üldaineid ja 20 eriala) ja õhtul praktiline eksam. Nädala jooksul üritasin üht-teist lugeda ja õppida, aga ega ülearu tark tunne ei olnud küll.

Kohapeal aga läks kõik ladusalt. Üldainetes jäi mitu küsimust üsna küsimärgiga (näiteks see, kus küsiti raku elementi, mis on vastupidavuse seisukohast kõige tähtsam), eriala oli seekord üllatavalt lihtne.  Aga tundus, et läbimiseks piisas. Mõne tunni pärast aga helises telefon ja Paluoja-sensei hääl teatas: “Artist sihuke – 40st 40!”. Vaat siis…

Õhtuses trennis pidin siis eelteate kohaselt nunchakut õpetama. Anti aga hoopis huvitav ülesanne – 4 tegelast, kel omades kunstides dan’i tase (ehk must vöö) käes, kuid kes polnud kunagi elus nunchakut käes hoidnud (huvitav, enamasti kipuvad vähegi võitluskunste nuusutanud inimesed ka “koodiga” tuttavad olema).  25 minutiga pidi andma elementaarsed teadmised relva käsitsemisest – tegime alguses põhilisi käsitsusharjutusi (nunchaku on muudega võrreldes üksjagu vastik relv, kuna kipub ülemeelikust kiiresti karistama), siis natuke põhitehnikat ja viimaks ühe paarisharjutuse.  Hindajaks olnud Neemre-sensei jäi rahule – hoolimata sellest, et enamasti tuli ühe käega vehkida ja teise käega kaelast kinni hoida…

Nii et nüüd on Kakk II astme kobudotreener.  Tuleks kael kah korda saada, siis saaks ka päriselt trenni tegema hakata.

Eelteade: pingviinifestival ITK-s

Laupäeval, 30. mail toimub ITK aulas (ruum 314) [L] Linux.ee, [L] Pingviin.org’i, [L] ITK LUGi jt asjapulkade korraldatuna [L] Linuxi kevadfestival. Kõik näod on teretulnud. Ametlik algus on kell 10, hilisemad tulijad peavad välisuksest sissesaamiseks helistama sinna nähtavale kohale ülespandud telefonil (kuna nädalavahetusel valvelaud ei tööta).

Kes kohale tulla ei saa, võib saada osa virtuaalselt – variante on kaks:

*  Justin.tv: http://www.justin.tv/linuxikevadfestival

*  Windows Media (iseenesest ju narr küll, aga kuna asi on suuresti suunatud ka senistele Billi alamatele ja samas Linux tuleb selle vorminguga toime, siis on seekord nõnda): mms://193.40.194.150/Live

APDEIT peale üritust: läks päris hästi korda. Kohal oli paarkümmend inimest, kuid päris mitmed vaatasid ka netist ja osalesid Justin.tv jututoas.  Ilmselt tuleb asi sügisel kordamisele.

Tallinna parimad

Eespool sai kirjeldatud, kuidas ITK-s jalgrattapäeva peeti ja kinoga pooleks “Eesti rattarikkaks” ankeeti täideti. Nüüd aga – hoplaa! – saime kolmanda auhinnalise koha (kleepeka ja pisikese kinkekaardiga).    Et kaks esimest kohta anti tartlastele, olimegi Kükametsa kunnid ehk Tallinna parim rattakool…

Aga hiljuti on jalgrattaparkla pidevalt üsna hõivatud olnud küll. Tegelikult oli väga abiks üritus.

Litsentsimuudatus tulekul

Wikimedia Sihtasutus otsustas hiljuti võtta esmaseks litsentsiks CC BY-SA (varasem GNU FDL jääb teise variandina samuti kehtima) ning loodetavasti on oodata Creative Commonsi litsentside ametlikku eestindust [L] EITSA egiidi all.

Seoses eeltooduga kolib ka Kakupesa (k.a. Kaku Akadeemia ja muud alamprojektid) millalgi suvel üle samale litsentsiskeemile – seega tulevikus võib iga Kakupesa materjali kasutaja valida, kas täita [L] Creative Commons Attribution-ShareAlike’i või [L] GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimusi.

Põrinat

… sai täna kõvasti. Algul Harkujärvele, siis kodust läbi ja Sakku sõprade juurde vana tsikli uut kodu kaema.  Paar paberit tuli ka ära viia, vastu anti aga salatit ja grillvorsti (hea diil…)  🙂 . Viimaks siis Sakust Kanama kaudu maale vanemate juurde sauna.

Sai niisiis ka suure maantee ära proovida. Kuni Haruteeni lubatud 110 km/h väljakeeramine polnud Bläkule mingi probleem – ehkki selline mõnus pingevaba “seilamise” kiirus on endiselt 90 kandis. Veel üheks  heaks detailiks on selle ratta puhul aga eesmised kõrged jalatoed (lisaks tavalistele astmelaudadele) – nii saab maanteel jalad ette sirutada ja põlvedel jääb tuule käest nahatäis saamata. Igati mõnus.

Natuke oleks vaja veel platsil harjutada, aga muidu hakkab ratas vaikselt käppa saama.

Lemmiklaulu finaal

Kõik saatesse jõudnud lood olid juba nii head, et siin mingit järjestust paika panna oli üsna küsitav. Ühtki lausa kehva esitust ka ei paistnud, nii et võiks tuua välja positiivsed punktid:

* Hea, et “Naerata” Ivo Linnale  anti. Lugu sai kõvasti oma loomulikkust juurde.

* Jana Kask on Eesti Annie Lennox. Täna veidi ka välimuse poolest  🙂 .  Aga “Laula mu laulu” oli endiselt uhke.

* Volkonski habeme lõikamine laulu lõpus oli väga punk. 😀

* “Tsirkus” oli endiselt hea vungiga, ehkki hapu näoga bürokraati etendav Toomemets oli justkui laval täiega lugu kaifiva bändi keskele ära eksinud.

* Kui eelmises saates oli Liisi Koiksoni esitus igavavõitu, siis nüüd lasti maestro Rein ise klaveri taha ja tulemus erines varasemast nagu öö ja päev.

Tulemuses polnud ilmselt algusest peale kahtlust – “Koit” on niivõrd märgiline  lugu, et seda ei saa hinnata ainult tavamõttes lauluna. Täna oli ka Oliver Timmuski esitus ülimalt ilus – ehkki meeskooripartiid oleks endiselt teistsugust tahtnud (ülihea meeskooritausta näitena meenub Chris De Burghi “The Snows of New York”). Puht lauluna olid IMHO taas kord Rannapi lood teistest üle.

Aga kokkuvõtteks – saatesari oli mõnus, nii et tänud tegijatele!

Sumost ka

(enne kui Lenc hüüdma hakkab… 🙂 )

Eesti poisil läks seekord sandisti ja senine korralik seeria sekiwake positsioonil sai otsa. 4:11 pole just eriti auväärne seeria – ainsaks eredaks hetkeks oli võit teise sama astme selli, jaapanlaste tõusva tähe Goeido üle (kes aga lõpetas kah 6:9 ja kukub samamoodi allapoole). Huvitav on aga vaadata, kes ja kuidas järgmisse banzuke‘sse ehk edetabelisse pannakse – peale komusubi Kakuryu said pea kõik järgnevad negatiivse tulemuse ja ei saa kerkida. Ilmselt on järgmise turniiri sekiwake astmel tabeli keskel hirmsa 13:2 tulemuse teinud Kisenosato ja Kakuryu, Baruto ja Goeido kukuvad vist üksnes astme võrra komusubideks. Eks näeb.

Seminaril

(Ititibi tahtis raportit saada, miks Kakk instituudi nõukogu koosolekul polnud. 🙂 )

Täna korraldas E-ülikooli seltskond järjekordse võrgustikuseminari, seekord teemaks autoriõigused ja pealkirjaks üsna provotseeriv “Appi! Keegi varastab mu unenäo!” (arvake ära, kelle lause see on…). Pidime seal [L] Wolli ja [L] Hansuga pärastlõunase vabade litsentside sessiooni ära sisustama. Eks sel teemal on juba jahutud piisavalt, aga kuna kuulajaskond vaheldub ja mõnele ikka veel asjad kohale ei jõua, siis tuleb aeg-ajalt üle tampida.

Kokkuvõttes läks päris kenasti. Algul rääkis Wolli Creative Commonsist, siis Kakk [L] vabast kultuurist ja WIPO mudeli ämbrisolekust ning viimaks Hans [L] avatud õppematerjalidest. Rahvale läks päris hästi peale.

Pärast istusime Hansuga ja arutasime tulevaste kursuste ja Wikiversity teemadel ning saime paar huvitavat ideed genereeritud.