Bête comme un pied de la table

Seda toredat Lauri Leesi õpiku keelendit (mida kuuldavasti prantslased ise ei kasuta, nemad ütlevad “Bête comme ses pieds“) tuleks nüüd küll pruukida Prantsuse valitsuse kohta, kes suures meediakorporatsioonidele ****pugemise tuhinas Europarlamendist just värskelt kinga saanud “3 löögi seaduse” (ehk kolmas kord “piramisega” vahele jäädes võetakse täiesti kohtuväliselt netiühendus ära) [L] vastu võtsid. Kusjuures seaduse autoriks on ühe suurima sealsete “autorikaitsjate” organisatsiooni peamees – meie mail  (siinsete igasuguste jamade kiuste) ei ole vähemalt veel lastud näiteks hr Udustet  riigi seadusi tegema.

Slashdotis pakuti juba välja lihtne ravim – Prantsusmaa tuleb Internetist lahti ühendada, kuni neil (õigemini küll nende valitsusel) mõistus koju tagasi tuleb.

Jaht Guglunkile

Midagi kõigile Tolkieni fännidele (esilinastus oli tegelikult juba 3. mail, aga varem ei jõudnud tervenisti läbi vaadata).

Täiesti rabav, mida annab teha pundi tõeliste fännide (kellest osa on head näitlejad ja teised asjalikud arvutiväänajad), tänapäevase digitehnika  ja 3000 (kolme tuhande) briti naelsterlingiga.  Stiililt on muidugi selgelt järgitud “suure” LotR filmitriloogiat ja 4o-minutiline lugu on natuke ebaühtlane (lisaks on kohati lipsanud sisse ebatolkienlikku sõnakasutust), aga tulemus on fännifilmi kohta ülivinge. Kuuldavasti tehakse praegu ka teist samalaadset – lugu Aragorni vanematest Gilraenist ja Arathornist.

Tunnustav noogutus Tolkieni Sihtasutuse poole, kes seekord tavapärast autorijonni ei ajanud ja lubas (mitteärilise klausliga) filmi valmis teha.

Aga kui tänapäeval saab sellist kvaliteeti enam-vähem põlve  otsas teha, siis jäävad suured stuudiod varsti nälga.